Tänapäevastest kunstinäitustest ja natuke pornost

Eile lõunapaiku avastasin, et Tallinnas avatakse täpselt samal ajal mõnekilomeetrise vahega kaks kunstinäitust. Kunstihoone galeriis Vabaduse väljakul “Kohataju” ja Vaal galeriis “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!” Otsustasin, et lähen Vabaka omale. Seal oli üks kunstnikest mu tuttav, ma olen ta Tallinna koduaias käinud vaarikaid korjamas, õe kunagine sõbranna. Linnas olles helistasin õele, et uurida, mis ajal ta jõuab, kui selgus, et ta ei plaaninudki tulla, et ta pani end üritusele kirja ja unustas kohe ära.

Kuna teise näituse külastamiseks oli konkreetset soovi avaldanud mu kunstiõpetajaks õppiv sõbrants, siis otsustasin, et lähen hoopis Vaala. Jõudsime natuke enne õiget aega kohale, aga rahvast oli juba siis palju. Vaala näitusega tegelesid naised, kelle väljapanekutel olen ma ka varem käinud, kuid minu jaoks hakkab kohalik feminismi käsitlus end ammendama. See oli ikka juba neli või rohkem aastat tagasi, kui kunstihoone suurtes ruumides oli rahvusvaheline feministlik näitus, tegijad enam-vähem samad, kes Vaalaski. Vot siis oli veel huvitav, aga enam mitte eriti.

Vaalas seisis ruumi keskel naise kuju, kelle poolt keha katsid heledad juuksed. Teema kuidas naised (ja ka mehed) tänapäeval end erinevatest kehakarvadest vabastavad, on väga igav. Mulle, näiteks, meeldib karvatu olla. See karvajamise protsess meeldib ja ilma on kuidagi puhtam tunne. Kuid vaadates pornolehekülgi, kes üldiselt intiimpiirkondade karvatrende suunavad, võib öelda, et karvad on tagasi. Kui too Vaalas istunud naisekuju pidi rääkima sellest, et naised ei taha lühikesi juukseid kanda, sest see pole naiselik, siis oleks tegemist tänapäevase eesti teemaga, aga ma kahtlustan, et see polnud sõnum.

Ega tänapäeva näitustel ei teagi, mis see sõnum olema peaks, sest mitte ühelgi tööl pole juures silti autori nime ja töö pealkirjaga. Kummalgi näitusel polnud. Võimalik, et näitust tutvustaval paberil oli see kirjas, aga ma ei kogu pabereid, ma tahaksin autori nime leida töö juurest.

Teine töö, mis Vaalas silma jäi, oli näpuka poosis olev käsi. Lesbierootika. Tegin sellest pildi ka. Ma pole just kõige sobivam antud ala kommenteerija, kuna ma olen elus päris mitut meest kohanud, kes teevad voodis ära selle, mida naine teeb ja rohkemgi veel. Enamus naisi, keda mehed ei eruta ja kellega ma rääkinud olen, on meestest ühe või paari kehva näite pärast loobunud. Ma olen alati arvanud, et tegelikult on kõik inimesed biseksuaalsed, aga erinevad probleemid takistavad neil seda mõista.

npukas

Ja erinevate videote näitamine on tänapäevastel näitustel kehvasti korraldatud. Ma saan aru, et galeriis pole mitut kinosaali, aga peab ikka inimesel jube igav olema, kui ta tahab väikesest telekast kõrvaklappidega videot vaadata ja enne vaatama hakkamist ei tea isegi pealkirja. Ma ei lugenud üle mitut telkut Vaalas näidati. Vaala rõdul meeldisid mulle värvilised pildid toidust, nii nummid – njäu-njäu! Ja täiesti irrelevantsed, sest alksi- ja suitsukriitika on täiesti “Suitsuvaba Kuues Klass”.

Nüüd  tegin Vaalast nii pika jutu, et Vabaka näitusest ei mahugi enam kirjutama. Igatahes oli Kunstihoone galerii näitus küll natuke moderne, aga ka jupi akadeemilisema suunaga kui Vaala oma. Keset esimest väikest saali oli kunstnik rahuldanud oma vajadust matemaatika ja struktuuride järgi ja ehitanud igatpidi tasakaalustatud kaadervärgi. Huvitav, kas ta teeb oma raamatupidamist ise? Ta võiks, mind ajas see kaadervärk pisut närvi küll.

Tagumises ruumis näidati seinale projektoriga mägesid. Mulle nad meeldisid, kuna igal normaalsel eestlasel on mägede peale kiiks. Tegin pildi ka, instagrammi piltidelt näeb.

Minu tuttava kunstniku üheks väljaelamise vahendiks on olnud varasemalt näiteks plangud ja nüüd liikuv vahesein. Ma küsisin, milline on tema töö, sest silte ju ei olnud. Lähedalt vaadates oli see sein päris inspireeriv. Jõudsime sõbrantsiga, kellega näitustel käisin, otsusele, et peaksime kahepeale ühe kunstiprojekti tegema. Ma pakun, et selle seina uba oli väljendada Eesti kohalikku värki, aga kuna ma eiran igasugu natsismi, siis ma ei tea ka. Üle lugema-küsima ei hakanud, kuna ma arvan, et tänapäevane kunst peab ise töö ära tegema ilma üle küsimisteta. Eriti kui ma kunstnikust juba ise midagi tean.

Vot selliseid kahte näitust väisasin eile. Kummaski polnud kunstnikud viitsinud ennast tavaelust välja raputada, vaid üritasid pigem oma endiseid ideid jätkuvalt ja põhjamaiselt igavalt ära kasutada. Juu siis tegelikult pole neil enam põletavaid probleeme ega erilisi tunge, mis väljaelamist nõuavad ja teisiti ei saa.

PS! Väga vabandan, kui mõni neist tegijatest seda lugema satub ja end solvatuna tunneb.

%d bloggers like this: