Mis teeb minust õnneliku*

Eelmises postituses kirjutasin, et käisin Directorit lugemas. Ma leidsin sealt veel huvitavama artikli, kui see 35-aastase probleemimajandus – Iseloomu välimääraja. Too artikkel oli algusest lõpuni huvitav, sest keda ei huvitaks õnne valem. Mind küll huvitab, mida ma paremini võiksin teha, et mingi hetk kogu jama ventilaatorisse ei satuks.

Seal tõlkeartiklis kirjutatakse kuuest iseloomu määravast osast, mis ei pidavat elu jooksul muutuma ja määravad ära, kuidas sul elus läheb. Artiklis on ka mitmeid vasturääkivusi. Põhiline neist see, et  “elu jooksul ei muutu” ja pärast mainitakse nii mitmegi asja juures, et on võimalik õppida. Igatahes kirjutasin ma endale kaustikusse artiklist lühikokkuvõtte, et hiljem edasi mõelda. Seda ma nüüd siin teha kavatsengi.

Alustaks sellest, et hoolimata päikeselistest päevadest on mul viimasel ajal tuju kehvemapoolne. Ma ei suuda eriti midagi (ära) teha. Aga unega on mul väga hästi ja niisama vedelemisega ka. Ma arvan, et enamus mu tuttavaid peab mind tarmukaks inimeseks. Selliseks tarmukaks, mida selles iseloomu artiklis punkt nelja all teises osas kirjutatakse. Kuid mul on tunne, et ma pole. Tarmukas ei ole. Ma olen koolis igasuguseid ärijuhtimise asju õppinud ja seal räägitakse eesmärkidest ja nende saavutamisest. Minu jaoks on õnnelik olemine ja millegi saavutamine otses ja võrdelises seoses. Ja ma pole juba mitu aastat midagi erilist saavutanud. Viimase ülikooli lõpetasin 2008, peaaegu 10 aastat tagasi. Mehest lahkuminek nagu oleks saavutus, kuigi mõnes mõttes negatiivne, sest viitab pikaajalise tegevuse nurjumisele, aga pärast seda on ainult tühjus. Elamisega hakkamasaamine ei ole saavutus, see on normaalne.

Ma olen viimasel aastal püüdnud endale mingeid normaalseid eesmärke seada. Ärijuhtimises õpetatakse, et eesmärk peab vastama SMART reeglile. Aga ma ei saa lõpuaega määrata, kuna ma ei suuda ainult endast sõltuvaid asju end tegema sundida. Näiteks on mul paar aastat nimekirjas kitarrimängu selgeks saamine. Ma  pole isegi alustanud! Praegu ka ei taha, sest ma kardan, et see on ikka koleraske ja mul on kombeks ilmnevate raskuste korral ära joosta.

smart_rule

Ülikoolides õppimine ei olnud raske, sest ma olen pisikesest peale harjunud, et koolis hästi õppimine on lihtne. Ma kitarrikooli ka ei saa minna, sest kitarrimäng ei sõltu ainult peast vaid on füüsiline ka ja mul on õrnad kontoriroti näpukesed. Ma kardan feilida!

Teine asi, mida ma olen eesmärkide nimekirjas hoidnud, on hispaania keele liht-tasemel rääkima ja arusaama õppimine. Ma pole kindel, et enamus mu õppimismeetoditest pole pisike enesepettus. Noh, paar aastat tagasi arvasin, et vaatan hispaaniakeelseid filme ja see aitab. Jee, ma olen nüüd hispaania filmide fänn😀 Eelmisel nädalal panin internetibrauseri esileheks hispaania ajalehe tõlgituna google translatoris. Et õpin iga päev paar sõna uudistest. Ma ise kujutan ette, et nagu tuleks, aga ma ei tea, kaua ma nii viitsin. Muideks – hispaanikeelne uudistemaailm on vahelduseks väga huvitav, pole nii ameerikakeskne kui eesti- ja ingliskeelne meedia. Aga mingit eduelamust mul hispaania keelega pole. Üldse mittemillegagi pole ja see masendab.

Minu tuju on väga lihtne tõsta või langetada. Mulle on vaja pakkuda võitu või kaotust. Artiklis pakuti, et edu saab defineerida läbi raha, tunnustuse- või kuulsusevajaduse. Ma ei oskagi öelda, mille alla minu variant läheb. Näide. Käisin eelmisel nädalal sõpradega piljardit mängimas. Alguses ma ei tahtnud minna. Kahtlustan, et põhjuseks oli mu kehv mänguoskus. Kuid piljardis on ikka päris palju õnne ka ja kui hea paarilisega mängida, on võimalik ka võita. Meid oli kokku neli ja iga mäng vahetasime paarilist. Kui ma väsima hakkasin ja enam ühtegi palli sisse ei saanud, vajus mu tuju väga madalale ja ma tahtsin midagi muud mängida või ära minna. Piisas ühest õnnestunud löögist, kui mu tuju tõusis laksust ülesse ja püsis päris pikalt laes. Mängu võitmine nii oluline ei olnud, sest võit oli paari peale ja ühe mängu me võitsime nii, et ma ei löönud ühtegi palli sisse. Masendav!

Kuidas teil tarmukusega lood on? Suudate lisaks igapäevasele elule endale veel mingeid eesmärke võtta, et edu saavutada ja seeläbi õnnelikum olla?

*pealkirja laenasin siit.

Tagged:

5 thoughts on “Mis teeb minust õnneliku*

  1. vanaiinlane 13. aprill 2016, 20:39

    Õnnelikul inimesel on eriti agressiivne õppimisgeen.
    Tavalisel inimesel piirdub õppimine koolilõpetamisega.
    Õnnelik inimene sellega ei rahuldu – ta muudkui otsib,
    topib oma nina igale poole, ja kui molli saab, siis
    on õnnetunne laes: jälle õppisin midagi, rsk🙂

    Like

  2. Klari 14. aprill 2016, 12:38

    kitarrimäng tegelikult ei ole raske – see VÕIB olla raske, teatud levelist, aga algus igatahes on päris lihtne. ainus keeruline asi on see, et seda peab siis kogu aeg tegema, ei saa nii, et saad korra selgeks ja nii jääbki. selleks, et sõrmed liiguksid, tuleb mängida iga jumala päev. mina muidugi ei viitsinud iga jumala päev kitarri mängida ja seetõttu ma sellega eriti kuhugi ei jõudnud ka (no sain akordid selgeks nii mažooris, minooris kui nibin-nabin septid, aga harjutada ei viitsinud ja kitarri mängida ma lõppkokkuvõttes ikkagi ei oska, mis siis, et ma õppisin).

    hispaania keel, ma kujutan ette, ei ole ka eriti keeruline. kindlasti on see lihtsam kui korea keel, mida mina hetkel õpin.

    Like

    • Manjana 14. aprill 2016, 12:49

      sellest sinu korea keele õppimise värgist pole ma üldse aru saanud, see tundub eriti keeruline.
      aga kuidas saab iga päev mängida kui näpud jäävad Kohe keelte hoidmisest valusaks?

      Like

  3. Klari 14. aprill 2016, 13:26

    ei noh, see korea keel on selline… pulli pärast ettevõtmine. ma ei usu, et ma sellest keelest eriti palju selgeks saaks, sest see on kõige raskem keel, mida ma üldse elus olen õppinud.

    kitarri iga päev mängidki nii, et alguses nutad ja mängid ja mõne aja pärast on sõrmeotstel nii paks nahk, et siis enam nutma ei aja.

    aa, kui sa midagi eriti keerulist veel oma elus tahad ette võtta, siis ma soovitan flamenkot. mina andsin poole aasta pärast alla, sest see oli ikka elukeeruline tegevus.

    Like

    • Manjana 14. aprill 2016, 14:00

      flamencot ma proovisin (küll sevillanase kujul) oma kahekümnendates. ja kui me kord selle tantsu videosse võtsime, siis teistega oli ei-midagi-erilist, aga mina suutsin kogu hispaania kire esitada nii koomilises võtmes, et minu eeskuju jälgides väänlesid kõik videovaatajad naerukrampides. et ma hiljem pole enam seda tõsise tantsu värki proovinud😛

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: