Toidu- ja retseptiblogidest ehk kuidas mul süda pahaks läks

Mul on riideris mõned toidublogid. Ma ei teagi miks, sest üldjuhul ma ei loe neid, vaid ainult vaatan pilte. Vahest harva loen ka, aga ega need toidublogijad väga meelelahutuslikult kirjutama ei kipu. Retsepte ma tavaliselt googeldan siis, kui mul tuleb konkreetne mõte, mida ma kokata tahaksin, aga ei tea, kuidas teised seda teevad.

Ma ei ole vegan, sest ma olen liiga laisk, et lihast loobuda, aga ma mõistan veganite mõttemaailma väga hästi. Alati kui keegi lihasööja kuskil netis arvab, et ta teeb veganite ja taimetoitlastre arvel nalja, arvan ma, et see lihasööja ilmselt ei oska ise süüa teha, sest iga inimene, kes vähegi korraliku veganiga kokku on puutunud teab, et ta toitub hoopis mitmekülgsemalt ja paremini kui suvaline lihatoidu eelistest patrav tüüp. Kuid mul tekib alati õõvastus, kui mõni toidublogija teeb postituse mille pealkirjas on mainitud mõnda looma kehaosa eriti maitsva toidu kontekstis.

Ja täna sattusin ma “Ise tehtud, hästi tehtud” blogis postitusele, mis rääkis uuest restoranist. Ma teadsin sellest restoranist juba nädal aega, sest ma armastan Instagrammi ja instas jälgin mitut eesti tuntud inimest ka. Kollast ajakirjandust ma ei loe, aga jälgin kroonikat instas, nii mugav on end lihtsalt väikeste piltide abil kohalike tähtede eluga kursis hoida. Ma ei tea, miks mulle see meeldib. See on kuidagi mugavalt kiire meelelahutus. Minu instagramm pole üldse selline nagu neil tähtedel, kuna mul on tavalise inimese elu. Keegi ei maksa minu meelelahutuste eest ja nii ongi mul kassi- ja kraanapildid, mis ainult mind erutavad. Kuulsate inimeste elu koosneb meelelahutuslikest üritustest, mille eest nad saavad raha ja asju. Ja süüa.

Noh ja seepärast ma lugesingi seda kokablogi postitust uue restorani avamisest, sest ma teadsin, et hunnik tuntud eesti inimesi said ka kutsed. Ma lootsin, et toidublogija mainib toidujuttude juurde ka seda, et ta sõi koos tuntud inimestega, aga ta ei  maininud. Vaatasin pilte inimestest ja ei leidnud ühtegi tuttavat nägu. Ja ma enam ei mäleta ka, kes kuulsustest kutsed said. Äkki nad lihtsalt edvistasid kutsetega, aga kohale ei viitsinud minna?

Aga siis ma jõudsin seal blogis kõige nilbema pildi juurde, mida ma elu-sees enam näha ei taha. Restorani peakoka pildi keskel oli koka käsi, millele oli tätoveeritud seajalg. Realistlik, väga tõetruu. Hea, et sülti pole võimalik äratuntavalt joonistada, kas pole!!! Mul läks süda pahaks. Mis mõttes keegi tätoveerib enda käe peale kellegi teise jala. Ole kokk, valmista sealiha, aga miks sa pead oma käele nilbe tätoka tegema? Sellise reaalse. Iuu! Jummel kui hea, et peakokk tavaliselt ettekandja tööd ei tee, või äkki selles restos teeb? Ja eputab klientide ees oma tätokaga. Ma küll kardan sellisesse restosse minna! Pohh kui head praed neil on, peakoka maitse tätoveeringute alal on allpool igasugust arvestust. Minu arvates. Mitte et ma tätoveerimises asjatundja oleks.

Kuna ma ei tahtnud seda koledat peakoka kätt siia pildiks panna, googeldasin sea tätoveeringut, mis mulle meeldiks. Selline nagu siin kõrval, tundus huvitav, kuigi ma ei saa üldse aru, mida see tähendama peaks. Tätoveeringud on täis erinevaid kodeeritud mõtteid.

Kuid tätoveeritud sea googeldamise tulemus on äärmiselt kummaline, kuna ma sain vastuseks erinevas stiilis ühesuguseid tätokaid – ühele jalalabale tätoveeritud siga ja teisele kukk. Miks need kaks asja koos käivad ja miks neid just jalalabadele tätoveeritakse? Kas keegi teab?