Tänase päeva viis hetke

Kui ma pole öö-päeva bloginud, tekib motoorne rahutus, mis ajab kirjutama. Ükskõik mida, peaasi, et kirjutada saaks. Kõlab juba nagu sõltuvus. Loen igatsugu blogisid ja mõtlen, et kas haagib. No ei haagi.

  • Teksadest ei oska ma midagi kirjutada, mõned lähevad ilusti jalga, mõned koledamini. Mida suurem ülekaal, seda vähem riideid näevad seljas head välja, fakt! Vähemalt mu seljas. Praeguseks olen saavutanud juba ilusti sobivate riiete kaalunumbri.
  • Matkasaabastest ei tea ma üldse midagi. Tennistega ei või Eestis matkata või mujal ka?
  • Naabritega sain hoopis paremini läbi, kui käisin välisukse kõrval regulaarselt suitsetamas. Nüüd ma enam üldse ei tea, kes meil siin majas kõik elavad.
  • Sotsiaalvõrkudes hoian inimesi vabatahtlikkuse alusel, üksteise õpetamine ja suunamine rangel mittesoovitatav!

Aga õnneks on olemas abivalmid kaasblogijad, kes kirjutamissõltlase murest välja aitavad. Ma ei teagi miks ja mida see palve täpsemalt tähendab, aga Jaanika arvas, et ma võiksin oma päeva viis hetke kirja panna. Kuna mulle täiega meeldis kunagine blogijate komme igasuguseid meeme teha ja üksteisele edasi saata, siis ma tahtsin need viis hetke kohe kirja panna. Mis siis, et kell on alles kolm.

Mu päev algas natuke enne ühtteist, kui helistas püsiklient ja ütles, et jõuab 15 minuti pärast. Ma olin parasjagu wc-s. Tema seda ei tea, teie nüüd teate – jah, ma võtan kliendikõnesid ka nii kummalises olekus vastu. Vannis ei võta, siis on käed märjad.

Aga hetk number üks oli siis, kui klient andis all kella ja ma kuulsin, et keegi on veel koridoris, ootasin hetke, et sammud trepist alla läheks ja avasin siis ukse. Ja seal oli ikka veel naaber. Ma arvasin, et ta läks alla, aga ta koristas. Alla läks keegi teine. Ehk esimene hetk viiest tänatoimunust oli omavahel segunenud ehmatus ja ebamugavustunne. Mul on seda naabrit nähes alati ebamugavustunne. Ma arvan, et see on tema tunne, mis on nii tugev, et ma tunnen seda ka ja siis meil ongi alati koos ebamugav. Ta on minust mõned aastad vanem naine.

Hiljem tegin ma kohvi ja sain sellest hullu energialaengu. Mõtlesin, et peaks oma üleliigse energiaga õue minema – kaua ma ikka toas tantsin. Aga õues sadas vihma. Tegin natuke tööd, aga elevusega pole väga hea numbreid arvutisse toksida. Läksin õue kuigi vihma sadas. Järgmine hetk oli Maxima poe ukse ees. Seal on väike putka, kus müüakse liiga kõrge hinnaga liiga koledaid ehteid. Väärismetallist. Putkas müüb naine ja temaga rääkis kiilakas mees. Ma ei kuulnud, mida nad rääkisid, aga ma sain aru, et see mees on tolle putka ülemus ja ma mõtlesin, et ta näeb välja nagu kriminaal. Ma mõtlesin päris mitu minutit, et kuidas ikka nii, et väga käidavas kohas putka, mille omanik on kriminaal. Ehk minu teine hetk tänases päevas oli ka seotud inimesega ja emotsiooniga, mida see inimene minus tekitas.

Muideks, ka kolmas hetk on seotud inimesega ja tekkinud emotsiooniga. Läksin Maximasse sisse ja kõigepealt on seal aedviljalett. Minu pettumuseks polnud täna ei soodsa hinnaga apelsine ega pirne, mida ma viimastel kordadel sealt alla euroga kilo olen ostnud. Aga banaanid olid 99 senti ja siis ma nägin ühte naist, kes valis endale sealt banaane. Ma ei teadnudki, et nii saab ka. Ta valis banaane ükshaaval. Leidis pundist banaani, mis meeldis ja võttis selle, järgmise banaani järgmisest pundist. Imestus-üllatus-kummastus. Nüüd ma saan aru, miks Maxima banaanikastid on lõpuks täis imelikke äramuditud üksikuid banaane. Muudes poodides nii ei juhtu. Ma kavatsen jätkuvalt osta banaane ühe pundina, aga hetk jäi meelde.

Järgmine hetk salvestus koduteel Tartu maanteel. Ma avastasin, et see maja, mille juures ma olen varem mitu korda kraanasid pildistanud, on juba päris valmis välimusega. Korraks mõtlesin, et peaks pildistama, aga minu kraanapildistamise lembus tundub mulle endale ka juba imelik ja ma ei pildistanud. Ainult nentisin, et oi kui kõrge maja nad sinna ehitavad. Eriti see osa, mis jääb tänavast pisut edasi. Et mu neljas hetk oli majaga, hea seegi. Peale inimeste armastan ma ka maju.

Aga viiendat hetke ma ei oskagi nimetada, päev nii poisike. Ma tulin poest koju ja otsustasin lõunasöögiks süüa viinamarju valgehallitusjuustuga, sest see on ülimaitsev. Viinamarja asemel pirn on ka väga hea, aga pirne ma ju poest ei saanud. Ise veel mõtlesin lõunasöögi juurde, et oi kui normaalne lõunasöök. Ja pärast tegin rohelist teed ja sain uue laengu energiat. Mul on sel nädalal energiatega väga hästi. Võimalik, et selles on süüdi elevusttekitanud nädalavahetus, millest ma ei kavatse kirjutada.

tartumnt

Jaanuari lõpus pildistatud Tartu maantee kraanadega majad.

Nüüd võivad kõik blogijad, kes selle pika heietuse viitsisid lõpuni lugeda, blogida enda ühe päeva meeldejäänud viiest hetkest. Käsku ei ole, aga võib küll.

 

4 thoughts on “Tänase päeva viis hetke

  1. Jaanika 20. aprill 2016, 21:12

    Tegemist polnud küll kliendikõnega, kuid olen ühe paki teekonda Eestis organiseerinud samal ajal, kui olin vannis (Sloveenias!). Polnudki kõige hullem kuni tundsin, kuidas istun külmas vees. Isegi mullid olid haihtunud. Vannimõnu jäi tookord nautimata.🙂

    Like

    • Manjana 21. aprill 2016, 18:21

      ma nooremana olen vannis telefoniga rääkinud. nüüd ma arvan, et vann on minu pühapaik, kus ma tahan üksinda mõnuleda. vähemalt niikaua kuni pole kellegagi tutvunud, kellega ma seda mõnu jagada tahaks😛

      Like

  2. äärelinna rohutirts 24. aprill 2016, 23:20

    Banaane valitakse vist sellepärast ühekaupa,et mitte seda kobarapuntraotsa kaalu peale panna…(?)

    Like

    • Manjana 24. aprill 2016, 23:29

      ei kujuta ette miks nad nii teevad, erilist rahalist võitu sellest loota küll pole.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: