Kuidas ma varsti Oskari saan

Laupäeval oli järjekordne oluline verstapost minu näitlemise hobis – tegin esimese sõnalise rolli lühifilmis. Muidugi ma mõtlesin terve päeva, kuidas sellest blogi lugejatele kirjutada, aga ei kirjutanudki. Ma kirjutan blogisse oma seiklustest siis, kui kellelegi rääkida ei ole, aga laupa õhtul oli ühel sõbral sünnipäev ja siis ma sain oma elamustest mitme kandi pealt rääkida.

Tegelikult ma ei tea, kas see film üldse suurema avalikkuse ette jõuabki, sest tegemist on tudengifilmiga. Kuid kuna tudeng on juhtumisi näitlajate laps, siis on peaosades Ivo Uukkivi ja Kristel Leesment. Ehk ma sain mängida koos päris näitlajatega, mis minus omajagu elevust tekitas. Sõpradele ma kiitlesin, et sain Ivo Uukivi pead süles hoida. Sain jah!

Aga päris näitlejaid on põnev jälgida. Me filmisime Solarise toidupoes. Kuigi laupäeva hommikul rahvast väga palju ei olnud, siis mõned ikka ostlesid. Meil on stseen, kus Uukkivi viskub minu kui turvanaise ees pikali ja teeskleb, et tal on paha olla. Mina pean teda turgutama. Ma ei jõudnud veel eriti midagi teha, kui lamava Ivo ette seisab üks naine ja küsib eriti kaastundliku näoga:

“Kas Teil on väga paha olla? Kas ma saan aidata?”

Ma vaatasin teda suu  lahti, sest mina küll esimese hooga nii kenasti kaastunnet etendada ei oskanud. Aga mina teadsin, et filmitakse, tädi ei teadnud. Uukkivi väljus hetkega oma rollist ja teatas pahasel häälel, et meie siin filmime. Tädi põgenes teadmata suunas ja ma üritasin järgmistes duublites seda tädi võimalikult täpselt jäljendada.

Aga ma sain oma osaga vist päris hästi hakkama. Tudengid arvasid küll, et et kõik oli kenasti. Ei olnud pahaseid nägusid ega erilisi õpetussõnu.

Kõik võtted toimusid pisut nagu udus, sest enamus tudengitest olid öö otsa magamata, kuna nad filmisid ka eelmisel päeval ja läks väga pikalt. Ma üldse ei liialda, kui väidan, et tundsin end kui ülitemperamentne lõunamaalane, sest ega keegi eriti ei jutustama ei kippunud ja võtete lõpuks tekkis tunne, et mõni vist kukub varsti kokku. Kummalisel kombel saime valmis paar tundi enne ettenähtud aega. Ma tundsin end peale võtteid kummaliselt ja arvasin, et äkki ma peaks ka magama enne kui sünnipäevale lähen, aga see oli vaid kaastundeväsimus, sest magama ma küll jääda ei saanud.

Kuid järgmisel päeval olid mu jalalihased valusad. Ma kandsin võtetel umbes 3-sentimeetriseid kontsasid ja enamuse päevast seisin, kuna poes ega laoruumis, kus me ettevalmistusi tegime,  polnud eriti kuskil istuda ja ma ei tundnud ka vajadust. Vot mis juhtub, kui umbes seitse tundi seista, kui tavaliselt oled harjunud diivanil losutama. Huvitav.

Ma sõpradele lubasin, et peaksin tegema linkidega nimekirja filmidest, seepidest, reklaamidest, kus ma osalenud olen. Äkki ma kunagi teengi. Siis kui on välja tulnud ka need rollid, kus ma sõna olen saanud sekka öelda. Praegu mulle lihtsalt meeldib suurelt unistada kuidas ma üks kord Oscari saan.

kaamera

Foto tehtud Solarise laos, kus ma pool laupäevast veetsin. Esiplaanil meie kaamera.

Tagged:

%d bloggers like this: