Kuidas enesekindlalt käsutama õpitakse

Ma sõitsin täna mitme linnaliini bussiga ja mind tabas valgustatus. Ma lahendasin ühe hetkega ära küsimuse, miks ma olen väga halb teiste käsutaja. Tegelikult on vastus imelihtne, nagu psühholoogia algkursuse õpikust – mind pole lapsepõlves käsutatud.

Aga valgustatus tabas mind Lasnamäe bussis, mis mind koos klassitäie umbes 8-aastaste lastega kesklinna viis. Kõik lapsed kandsid kollaseid veste ja pidasid end väga viisakalt ja vaikselt üleval. Minu kõrval seisis üks poiss, kes mängis telefonis kahe kolli kaklusmängu. Tema kõrval istus pisike konkreetse näoga tüdruk. Peatuses läks tüdruku kõrvalt istumast tädi ära ja tema asemele tahtis telefoniga mängiv poiss istuda, aga ei saanud. Ei saanud, kuna tüdruku arvates tegi poiss midagi valesti. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida poiss valesti tegi, ega poiss vist ka ei saanud, aga käsku ta täitis. Mind köitis tüdruku väga konkreetne ilme, kui ta poisile seda valetegu selgitas. Vene keeles. Igatahes seisis poiss vahekäigus edasi, tüdruk istus oma toolil ja mina sain valgustatud. Ma olen alati natuke neid kadestanud, kes teistele väga konkreetselt oskavad käske jagada. Mul õnnestub see ainult ekstreemolukordades, kui keegi midagi ise teha ei oska.

Ilmselt on sellel tüdrukul väga konkreetseid nõudmiseid esitav ema. Või isa. Kui see ema või isa midagi tüdrukul teha käsivad, siis saab tüdruk ilma konkreetseid sõnu mõistmata aru, mida ta tegema peab ja teab, et käsk on vanem kui meie. Ei ole mingit huina-muinat, kus ema vingub kümme korda, et kas sa juba koristad oma toa ära, kuigi ta teab, et lapse tuba koristab lõpuks ikka ta ise mitte laps.

Näiteks minul oli selline lapsepõlv, kus ma ei pidanud mitte midagi kasulikku kodus tegema. Mul oli naabritüdruk, kellele ma kaasa tundsin, sest tema pidi kogu aeg terve korteri ära koristama ja kõikide nõud ära pesema ja kommi tal ka kunagi kodus ei olnud. Mul oli alati kodus kommi, aga ma ei koristanud midagi. Mu ema on vaikse häälega tagasihoidlik inimene, kes ei käsuta kedagi. Naabritüdruku viskas ema kodust välja, kui tüdruk sai 18-aastaseks: “Sa oled nüüd täiskasvanu, saa ise hakkama.” Tal oli uue mehega uus väike laps.

Mu laps alati, kui ma talle tema toa koristamist mainin, toob vabanduseks selle jutu, kuidas ma ju ka ei pidanud lapsepõlves koristama, aga näe kui normaalne täiskasvanu minust kasvas. Nüüd ma koristan ja oma lapse tagant ka. Peaks oma lapsele rääkima, et kuna mina olen selline leebe, siis tema lapsed ei hakka ka üldse koristama ja ta peab ka oma lapse tuba koristama.

Tegelikult peaks äraõppima teiste käsutamise. Niisama, õppimise ja oskuste mõttes. Mu ema oleks võinud oma emalt käsutamist küll õppida. Minu ema kartis oma ema, sest nooremana oli vanaema igavesti käre mutt, vanemas eas rahunes juba maha. Tädi küll väitis, et see lapsepõlve-aegne suhtumine emasse oli austus, aga ma kahtlen selles sügavalt. Mu vanaema oli üle küla kõige kurjem käsutaja mutt, keda kartsid teised külalapsed ka, väitis mu ema. Ilmselt on tädi enda jaoks lapsepõlve leebemaks mõelnud ja kartmise austamiseks luuletanud. Kuigi minu vanaema ei visanud ühtegi last kodust välja, kui nad täiskasvanuks said, et ära enam tagasi tule, nagu see naabrinaine, kes oli mu emaga ühevanune, aga nüüd on surnud.

Ma arvan, et see tüdruk bussis austab oma ema või isa, sest ta jäljendab teda. Mina armastan oma ema ka, sest ma jäljendan teda, kuigi mul on teine temperament. Vanaema austamise ma lõpetasin sel hetkel ära, kui ma mõistsin, mida vanaema mu hüüdnimega “Tüütu” mõtles. Lapsena ma suhtusin sellesse kui nimesse, mis ei tähenda midagi. Nimed ju tänapäeval ei tähendagi. Kui ma saan üle kompleksist, et ma olen teistele inimestele oma jutu või juuresolemisega tüütu, siis saan vast vanaemasse uuesti normaalsemalt suhtuda. Ta on juba 18 aastat ja kaks päeva tagasi surnud.

vanaema

Mina vanaemaga

Tagged:

7 thoughts on “Kuidas enesekindlalt käsutama õpitakse

  1. vanaiinlane 3. mai 2016, 21:03

    Hundi ulgu paned stiilipuhtalt😀
    Samas ikka enda juurikate juurde jäädes.
    See konkreetse näöga väike tüdruk on eriti hea!

    Nii ongi! Meil oli väike konkreetse näöga merisiga.
    Laps tõi selle kelleltki küsimata ühel päeval meile koju
    ja meie elu dikteeris kõik need järgmised aastad see siga.

    See tundub sürr, aga see siga tõesti käsutas meid kõiki.
    Alles siis kui ma ühe uueaasta esimestel päevadel treppikotta
    jäetud koeratüdruku meile sooja tõin, sai siga aru, et ta ei ole ainus.

    Like

  2. vanaiinlane 3. mai 2016, 22:37

    Ma, meelega, üritasin teemast mööda rääkida.
    Lõunaosariikides käib küll õnneks hetkel Kevadtorm,
    sest kunagi ei tea millal meie ekrenaudid seal lolliks lähevad.

    See konkreetse näöga ja olekuga tüdruk bussis, keda Manjana kirjeldab,
    on tegelikult tüüpiline selle sõna heas mõttes vene perekonnast pärit laps.
    Laps, kel on maailmavaade paigas, mida iganes te sead selle all mõtlete.

    See, et sa tead, et sa oled venelane, annab sulle enesekindluse ja eelise
    mitte ainult bussis kohti jagada, vaid ka maailmas asju korralda.
    See, et sa oled eestlane, annab sulle sellest vaid unistada.

    Like

    • Manjana 3. mai 2016, 22:52

      ja selle kommi kirjutasid, kuna tead, et ma vihkan eestlastest natse ja muidu rossofoobe?

      Like

  3. vanaiinlane 3. mai 2016, 23:13

    Ei, ma ei tea su vihkamistest midagi, ega tahagi teada.
    See su kirjeldatud tüdruk bussis oli see käivitaja.
    See oli lihtsalt nii täpne kirjeldus,
    pluss vanaema ja ema muidugi.

    Like

  4. Jere 4. mai 2016, 08:46

    A milleks üldse käsutamist vaja on?
    Normaalsete meeldivate inimeste puhul aitab kenasti palumisest ka kui mingit teenet vaja, olulisem kuidas seda teene palumist põhjendada. Türannid, ülbikud ja hitlerid käsutavad – ja nemad võib lihtsalt persse saata vabalt.
    Väikeste rumalate laste puhul tuleb mõnikord veidi häält kõrgendada ja tooni muuta ja korrata, et nad kasvatatud saaksid, aga seegi võiks piirduda viisakuse piires käskude-keeldude jagamiseks mitte käsutamiseks.
    Või on meil erinevad arusaamad terminist “käsutamine”? Minu meelest on käsutamine veidi halvamaiguline st. veidi ebameeldivate tüüpide teema, kes arvavad, et on millegipoolest teistest paremad, et võivad teisi ülbelt käsutada, ise mitte viitsides teha mis vaja. Näit. perekonnas vanemad õed-vennad käsutavad nooremaid või sõjaväes käsutatakse uustulnukaid. Pähh ju…

    Like

  5. Klari 4. mai 2016, 10:48

    hmm, ma jäin kohe nüüd mõtlema, mis see käsutamine täpselt on? kas lihtsalt see, kui ütled kellelegi, et davai, tee see asi ära? ma ei tea, kas see on minu viga, aga mu meelest on see täiesti normaalne. see on isegi viisakas, sest ühtegi roppu sõna ei ole ju. ilmselt tõesti minu viga, sest ma töötan keskkonnas, kus mõned mehed jagavad käsklusi isegi nii, et roppuste vahelt on keeruline välja nokkida, mida siis täpselt tegema peab.

    minu arust on täitsa tavaline ja normaalne, et inimestele tuleb öelda, mida nad tegema peavad. minu vanemad käsutavad mind siiamaani. kuna ma olen täiskasvanud inimene, siis ma käsutan neid ka.

    Liked by 1 person

  6. Manjana 4. mai 2016, 11:14

    käsutamine on siin tekstis sama mis kenasti palumine või käskude jagamine (hahaa- käsutamine polegi käskude jagamine – oi seda emakeelekest), tähtis on eesmärk – sa tahad, et keegi teine teeks ära selle, mida sa talle ütled. et üldiset oli mu postituse eesmärk selgitada, et käsutada (paluda, anuda, kärkida, nõuda) saab mitut moodi ja mõnikord tekib selle tulemusel inimese vastu austus, mõnikord vihkamine, mõnikord jääb asi tegemata, mõnikord saab tehtud.

    see, kas keegi ropendab või mitte on täiesti erinev küsimus – milliseid sõnu inimene kasutada armastab. üldiselt töötab ropendamine paremini keskkonnas, kus kõik osalised ropendada armastavad, teises seltskonnas mõjub ropendav inimene võõrkehana, ükskõik mida ta selle ropendamisega koos ütleb. kui keegi palub mul midagi teha ja ühtlasi ropendab, siis ma tavaliselt vastan ka ropendamisega, aga teha ma seda küll ei kavatse, mida ta ütles – käsutagu omasuguseid!

    mu ema ei käsuta mind ka nüüd, ta mainib, et ma võiks teha ja on õnnelik kui ma teengi. mõnikord ma ei tee ka kui pole tuju.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: