Millega sina armastad?

Olete kuulnud ütlust, et naised armastavad kõrvadega? Mis tähendab, et naistele meeldivad ilusad jutud ja osav sõnasepp võib naistelt kenasti valetades kõike saada. Mina armastan ilusaid sõnu küll, aga sõnadest jääb väheks. Ma olen visuaalne tüüp. Ma ei saa midagi teha, minu jaoks on kõige olulisem inimese välimus. See kuidas ta liigub. Ka miimika. Mees peab ilus olema. Õnneks on ilu väga suhteline mõiste ja alles selle aasta veebruaris selgus, et minu arvates ilus mees on nohiku välimusega. Minuteada meeldivad mulle sujuvate liigutuste ja natuke naiselike näojoontega mehed. Mehed, mitte naised. Naiste kaunidusele on mul ka reeglid, aga teistsugused.

Alati, kui keegi naine väitis, et tema jaoks pole mehe välimus oluline, kahtlustasin ma teda iseendale valetamises või ma lihtsalt ei saanud aru, miks küll nii. Kuid natuke aega tagasi sain teada, et inimesed tõesti reageerivad erinevatest meeltest tulevale infole erinevalt.

Vaatasin mõni aeg tagasi telkut ja seal rääkis keegi eesti muusik. Nime ma ei mäleta, aga tegemist oli naisega. Ta rääkis, et temale ei paku visuaalne kunst või muu silmale kaunis üldse mingit elamust. Kuna minu kogemuse järgi on muusikud kõige tundlikumad kunstnikud, jäin kuulama. Väga head muusikud on väga tundlikud, kuna ilma tundlikkuseta ei saa nad teistega koos mängida. Jäin telkut kuulama. Uus info. Ta rääkis, et vestles samal teemal oma tuttavaga ja see tuttav ka imestas, et kuidas saab nii olla, et inimene, kes on väga emotsionaalne muusika suhtes, ei tunne midagi, kui talle visuaalseid naudinguid pakkuda.  Ma olin seda kuuldes samuti imestunud. Ma polnud üldse kunagi niimoodi mõelnud.

Ma mõtlesin nagu laps, et kõigil teistel on nii nagu mul, lihtsalt kriteeriumid on erinevad. Mul on muusikaga mingi suhe, aga see pole väga kirglik. Mulle meeldib tantsida, vahest harva võib mingi esitus kutsuda esile pisara või nutmisele sarnase ängistustunde, aga mul on halb muusikamaitse. Jah, ma saan aru, kui on lame muusika, aga mulle ikka meeldib. Jah, ma saan aru, kui on hea esitus, aga mulle ei pea meeldima. Eriti konservmuusika osas. Kontserdil olen ma pädevam.

Minu arvamus ei ühti mitte kunagi näiteks Eesti Laulu žürii omaga, kus on ju asjatundjad. Minu maitse ühtib masside maitsega ja massidel, teatavasti, on  kehv maitse. Jüri Pootsmani laul ei meeldinud mulle üldse.  Mu lemmik oli Meister-Jaan, kuigi ta laulis viisist mööda. See Mick Pedaja laul ei meeldinud ka, liiga diip.

Kuid see muusik rääkis telkus, et tema saab muusikast sellise elamuse, nagu mina saan visuaalist. Või vähemalt jäi mulle selline mulje. Mul on iga päev hetk või mitu, kui ma näen midagi, mis tekitab mul oo-mai-gaad-efekti. No praegu on õues kõik kohad neid hetki täis, sest kevade tärkamise aeg on meeletult kaunis. Ja ma olen oma maitsest väga heal arvamusel. Näiteks leian ma poes kellaletist ilma hindasid vaatamata ülesse kõige kallima kella, sest see on kõige ilusam. Kuid tühja rahast ja asjadest. Ma saan erinevatest minu jaoks kaunitest visuaalidest naudingu ja ma arvasin, et kõik saavad samamoodi.

Ja ma arvasin, et teistel on muusikaga samamoodi kui mul. Kuigi mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks inimesed nii palju muusikat kuulama peavad. Ma ei kuula muusikat iga päev ja õues pole ma kunagi kõrvaklappidest muusikat kuulanud. Ja ma ei saanud aru ka mõnede sõprade väga kirglikust mingit liiki muusika pooldamisest. Nüüd ma mõistan, neil on muusikaga nii nagu mul on visuaaliga.

Millega teie armastate?

mumm

Fotodele ma oma emotsiooni püüda ei oska. Aga sellest ma kirjutasin ükskord varem.

Ja muidugi on veel ka kirjakunsti-armastajad. Need, kes naudivad põnevat ja hästi seatud teksti. See meel on mul umbes samal tasemel muusikavärgi omaga😛

Tagged:

22 thoughts on “Millega sina armastad?

  1. vanaiinlane 11. mai 2016, 21:09

    Mina vaatan alati silmi.
    Kui silmi ei näe, siis perset.
    Kõrvad, ja kõik verbaalne, on kohutav.

    Like

    • Manjana 11. mai 2016, 21:12

      nii nagu keegi silmadest rääkima hakkab,
      olen ma kindel,
      et kõik muu paistis talle jubekole,
      sest silmad lihtsalt ei saa koledad olla.
      ilusad küll,
      aga väga harva.

      … tean vaid ühtesid lõpmata sügavaid siniseid silmi …

      Like

      • vanaiinlane 11. mai 2016, 21:41

        …mul on rohelised silmad😀
        aga ikkagi – kõik algab silmapilgust,
        kõik muu saab sellest hetkest heakskiidu.

        Like

        • Manjana 11. mai 2016, 21:58

          roheline on vahva
          muru mulle meeldib🙂

          Like

  2. Nell 11. mai 2016, 22:11

    Mina ei armasta kõrvadega, ilusad sõnad paitavad küll hinge aga seda, et keegi minust hoolib tahaks hoopis tunda. Vahet pole kas läbi tegude või kasvõi pisikeste märkamatute zestide.
    Aga mis silmadesse puutub siis nii kaua kui mäletan on mul olnud põlvedega see probleem, et nii kui pruunisilmsele meesterahvale silma vaatan lähevad põlved nõrgaks…. Ilmselt sellepärast elangi koos heledasilmse meesterahvaga, et pidev nõrkus elamist segama ei hakkaks😀

    Like

    • Manjana 11. mai 2016, 22:23

      ma ei saa üle ega ümber nõuka ajal kehtinud ksenofoobsest vanasõnast, et pruunid silmad petavad. ma kohe kardan neid😛

      Like

  3. marca 11. mai 2016, 22:23

    Mina olen küll see stereotüüpne kõrvadega armastav naine (jee, vähemalt ühes kohas stereotüüpne!) ja suhtumine muusikasse on mul ka üsna maniakaalne. Ma olen armastanud meest, kelle kohta mõtlesin esmakohtumisel: “kahju, et nii kehva välimusega inimene”. Aga eks ma ikka tunnen pitsitust kui keegi mu meespoole kohta ütleb, et “keskpärase välimusega”, minu arvates ikka ilus kui ma juba ta sõnadest võlutud olen🙂 Aga sõnad ei pea sealjuures sugugi mingid paatost täis armutõotused olema, piisab niisama sarnasest maailmavaatest, muusikamaitsest ja/või huumorimeelest, boonusena kaunis bariton🙂

    Like

    • Manjana 11. mai 2016, 22:27

      inimeste ilus hääl võlub mind ka. näiteks telefonis saab sellest eriti hästi aru, siis välimus ei sega.
      sarnane maailmavaade ja -huumorimeel on väga olulised, et hea sõprus toimiks ja sõprus on 1 osa armastusest. ainult sõpruse puhul on mul välimusest ükstaspuha.

      Like

  4. Liivi 11. mai 2016, 22:55

    Ma armastan kõigi meeltega ja kirjakunsti valdavad mehed on minu jaoks eriti aktraktiivsed, isegi siis, kui nad näevad välja nagu sookollid. Aga need on olnud vaid südamepõksud, mis on kiiresti vaibunud.

    Aga see kehtib küll minu puhul, et minu jaoks ei ole mehe välimus oluline. Ma enda abikaasat pidasin alguses väga koledaks meheks, ei armastanud ma teda silmadega, ei armastanud ka kõrvadega, sest ta ei ole mesijutu mees. Ma armastasin pigem haistmismeele (tema higi lõhnab minu jaoks magusalt, erutavalt, mõnusalt) ja ihukarvadega (kui ta mind esimest korda puudutas, siis olin müüdud). Armastan siiani, aga nüüd juba silmadega ka.🙂

    Like

    • Manjana 11. mai 2016, 23:01

      oo-jaa – higi lõhn on Väga Oluline. aga mul on see vist seotud muude asjadega, sest pole olnud, et keegi mind väga erutab ja ta higi lõhn järsku ei meeldi.

      Like

  5. www.minajamuud.blogspot.fi 12. mai 2016, 00:27

    Mina armastan kõrvadega. Puudutustega. Pilkudega… See vist ütleb juba kõik.

    Liked by 1 person

  6. väga väga naine 12. mai 2016, 01:05

    Oh, teema, kus ma viimaks saan oma viimase-aja-enda-kohta-tehtud-avastuse välja rääkida =)

    Ma ei armasta ei silmade, kõrvade ega haistmismeelega. S.t. see kõik on oluline, omajagu, ma olen nuusutanud kallimast kaugel olles ta higist särki KUID, paksud mulle ei meeldi, tugevad kulmud meeldivad ning tark jutt on “ah, küll ta on ikka tasemel, nii tore!”
    Ilus hääl on ka boonus.

    Aga see, mis mul afrodisiakumina töötab, on kellegi jaoks eriline olla. Ühe mehega hakkasin käima seepärast, et kaebasin sõbrale, et too mees jõi mu brändi ära ja sõber (me ühine) vastas: “Aga ta ei joo ju?!” Siis ma kohe mõtlesin, et oo. See ei olnud isegi eriti hea brändi, ta jõi selle ära ilmselt seepärast, et see oli minu oma ja siis ta sai kogu aeg minu käest lonksu küsida! Awwwwww!
    Ühe teisega oli maailmasuurune ahvatlus, sest “ma räägin sulle, sest kellelegi teisele ma ei saa seda rääkida, sina saad aru.” ja see, et mehel oli naine ja ta ise üleni truu, ei seganud üldse. AASTAID.
    Kolmandaga oli “ta ulatab mulle kätt, põlvitab mu ette, pakub mulle sõite – ja nii ilus mees ka!” ning niipea, kui sain aru, et ei, ta teeb seda kõigi kenade naistega, mu huvi hajus.

    Mis paneb mu kohutavasse kahvlisse, sest millegipärast ilmutavad kõik mehed, kes minu vastu huvi ilmutavad, seda sel põhjal, et ilus naine, ma küll ei tunne teda sügavuti, aga lasen võrgu vette, äkki näkkab. Ja mina neid kohe ei taha, sest ma tahan ERILINE olla, mitte lihtsalt Mingi Ilus Naine.
    Mehi, kes minu vastu Erilist huvi ilmutavad, on suht vähe, aga nad KÕIK on minu jaoks maailmaerilised ja armsad ja ohh. Tegelt ma isegi ei tunne vajadust nendega magada või suhet luua, mulle piisabki sellest, et Eriline.

    Lihtsalt ma ei taha suhet ka kellegagi, kellele ma enne maailmaeriline juba pole.

    Like

    • Manjana 12. mai 2016, 11:52

      su blogi pideva lugejana, ma tean seda. seda erilisuse asja ma mõistan. mul on suhtes oluline, et ma pean kõige olulisem olema. kunagi väga noorena ma armusin ühte tüüpi, sest tema jaoks oli armastus olulisem kui miski muu. kõik mehed keda ma teadsin, neile oli ikka miski muu olulisem, töö või hobi. tollele tüübile oli armastus, aga ta armastas hoopis ühte teist. mu eksile olin mina kõige olulisem, alguses. pärast enam polnud, siis ma hakkasin õnnetuks.

      Like

  7. Klari 12. mai 2016, 11:51

    Ma selle armastamise jätan kõrvale, aga muusikaga ma mõtlesin ka, et kõigil on nii, nagu mul – ma kuulan muusikat KOGU AEG, see on mu jaoks mõjutaja nr. 1 välismaailmast ja juhul kui ma parasjagu muusikat ei kuula, siis mängib see mul peas. Ma ärkan igal hommikul nii, et miski peas juba mängib ja vahel mul läheb pool päeva selle peale, et aru saada, mis lugu see parasjagu selline on, sest vahel on ainult mingi väike fraas või beat drop vms. Ma ei saa aru inimestest, kes kuulavad raadiot, sest mismõttes sa kuulad kellegi teise valitud muusikat?

    Aga ma olen aru saanud, et kõigil ei ole nii. Väga imelik.

    Like

    • Manjana 12. mai 2016, 11:56

      jah, ma kuulangi väga tihti raadiot, sest sealt valitakse muusikat, mida mul ei ole ja mida ma võib-olla kuulnudki pole. üllatused-üllatused. kui keegi paneb seal midagi mängima, mis mulle ei meeldi, siis panen raadio kinni. ja lugeda ma ka ei saa kui raadio või muusika mängib. internetist lugeda. raamatuid ma loomulikult loen alati vaikuses.
      enamuse aja ma naudingi vaikust, nii palju kui seda kesklinnas on. kui ma käin maal, siis ma naudin päris vaikust.

      Like

  8. Klari 12. mai 2016, 11:58

    Ma ükskord kirjutasin sellest oma muusika asjast ka: https://shikenkanbaby.wordpress.com/2015/07/27/listen-to-the-music-playing-in-your-head/

    Ma arvasin kogu aeg, et ka tekstid on mulle olulised, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et tegelikult ei ole mulle oluline mitte see, mida tekst ütleb, vaid see, kuidas see kõlab, nii et tekst muutub mu jaoks muusikaks. Kuna ma kuulan väga palju koreakeelset muusikat, aga ise korea keelt ei oska, siis võiks ju arvata, et tekst pole mu jaoks tähtis, aga on – oluline on see, kuidas need sõnad ja fraasid kõlavad. Seetõttu mulle näiteks meeldib räpp, sest ma lihtsalt armastan seda, kui mängitakse sõnade ja fraaside rütmide ja riimidega.

    Like

    • Manjana 12. mai 2016, 12:05

      selles postituses on sul lähteülesanne ebavõrdne – muusika on neist asjuist kõige lihtsamini kättesaadav. ei saa ju kogu aeg teatris istuda. pealegi on pidev teatris viibimine tervisele kahjulik. mul on tuttav lavatööline, nad seal teatris muud ei tee, kui joovad kogu aeg. alkoholi.

      aga see, et peas mingi lugu peas kummitab, see on mul ka, aga mitte kogu aeg. kord nädalas võibolla.

      Like

  9. Jaanika 12. mai 2016, 15:39

    Kõrvadega. Ja, kui tunnen, et miskit on valesti, siis hakkan tasapisi häält maha keerama..

    Liked by 1 person

  10. nodsu 13. mai 2016, 04:29

    mul on visuaal mingil määral tähtis selles mõttes, et mulle tundub, et mul on kindel tüüp, mille peale ma kohe mõtlen, oh, milline ilus mees. peene kondiga, saledad, mitte liiga pikad, tumedate juustega (eriti meeldivad mulle sellised vahemere tüüpi, kellel on juuste ja näojume vahel tugev kontrast); ep kommenteeris seda kunagi, et “sulle meeldivad tütarlapse keha ja mehe näoga mehed”, ta mõtles “mehe näo” all nähtavasti seda, et mitte liiga prisked.

    aga päriselus olen ma armunud meestesse, kes ei ole minu arust üldse ilusad. üks armumistegur on tavaliselt see, et ta osutab mulle tähelepanu, aga sellest üksi kindlasti ei piisa, tal peab mingi sarm ja/või õige lõhn juba algusest peale olema, et ma tema tähelepanu üldse tahtma hakkaks (ja pole midagi hirmsamat kui tähelepanu eemaletõukavalt mehelt). paar korda olen armunud selle peale, et selgub, et see mees on hirmus hea, nii hea, et ma tahaks talle lamba näoga otsa vahtida ja öelda “sa oled suur ja õilis”.

    ja õige lõhn on väga, väga, väga tähtis. ma ei jõua nii mitu korda seda siia kirjutadagi, kui tähtis see on.

    pmst mõjub ka hea tekst. ma olen füüsiliselt erutunud mõne mehe kirjutatud teksti peale, kui ma pole seda meest iial kohanud. aga ma kardan, et sellisest vaimustusest ei kujuneks siiski midagi, kui lõhn oleks vale. või mingi käitumismaneer selline, et miskipärast ei eruta.

    kõiki neid muid põhjuseid üles lugedes tuleb möönda, et ma elan praegu koos mehega, keda ma vaatasin juba ammu enne tutvumist Tartu peal, et ohoo, milline ilus mees siin linnas elab. ma jõudsin ta kunagi isegi üles joonistada, kui ma sõbranna pool elades koostasin naljaviluks pildiseeria kõikvõimalikest peikadest (kui päris peikasid ei ole, siis tuleb endale joonistada) – seal oli igasuguseid tüüpe, nt kuldsete kätega maapoiss, transvestiit, libe gigolo, jõujuurikas jne. Ja nälgiv kunstnik, kelle prototüübiks ma võtsin tolle kohvikusabas juhuslikult nähtud ilusa mehe, kellest ma ei teadnudki, et kunagi temaga tuttavaks saan.

    ja kui me tuttavaks saime, siis tegi ta mulle mitu korda abivalmis tegusid, nii et minus ärkas huvi. mis viis armumiseni, sest ilus oli ta nagunii. ja parajasti, kui ma olin veendunud, et ta ei hakka mind kunagi tahtma, sest ma olin talle omast arust väga ühemõtteliselt külge löönud ja ikka tulemusteta, kutsus ta mind nurga taha ja hakkas ise väljendama, kuidas mina talle meeldin. ja nii see läks. ilu + minu eest hoolitsemine, vastupandamatu.

    Liked by 1 person

    • Manjana 13. mai 2016, 11:42

      ohh, nii ilus lugu! kuigi mulle jäi nüüd segaseks, et kas su nälgiv kunstnik on ilus või mitte? jutu alguses väidad, et pole olnud armunud ilusatesse, lõpus, et ta oli üle linna ilus.

      Like

  11. väga väga naine 13. mai 2016, 12:13

    See on sedaviisi öeldud, et võib kahtepidi võtta. Ilmselt on ehtne see, et ta on armunud KA täiesti mitteilusatesse elus =)

    Like

  12. nodsu 13. mai 2016, 22:33

    ma ei öelnud, et pole armunud ilusatesse. Ma ütlesin, et olen armunud mitteilusatesse. ma armudes ilu põhjal ei diskrimineeri, ei üht- ega teistpidi.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: