Käisin Krahlis Budapesti vaatamas

Umbes aprillikuus käis sõbrants Krahlis Budapesti vaatamas. Käis ära, sai kokku minu ja ühe teise sõbrantsiga ja arvas, et tegelikult peaks seda etendust hoopis meiega vaatama minema, sest me oleme suhtlejat tüüpi inimesed. Et naaber, kellega ta teatris käis, on pigem tüüpilise eestlase moodi. Mõledud-tehtud, ostsime 13. reedeks piletid ja eile käisime ja vaatasime tüki ära.

aa_sirp_15-04_0006__art_r1-300x200

Sirbist saadud foto

Pärast etendust küsis sõbrants, kes teist korda vaatamas käis, et kuidas meeldis. Ma olin vait, teine sõbrants hakkas kiiresti istekohaga seostuvast detailist vatrama. Saite aru, mida me arvasime, eksole? Kuid nüüd ma plaanin ka siin kõva häälega kirja panna, et ei ole vaja ise näidendile tekste kirjutada nagu ka ise hammaste parandamine pole tore mõte. Las tekstide kirjutamine jääda ikka kirjanike tööks. Nemad on harjutanud kuidas teha nii, et mõte lappama ei läheks ja pinge säiliks ja kõik oluline saaks parimate sõnade abil väljendatud. Ahh, et mida need inimesed teevad, kes ei tea, kas nad on näitlejad või äkki on ikka natuke kirjanikud ka? Nemad kontrollivad järgi, kas neil on Kirjanike Liidu aastamaks makstud ja kas nende viimasele romaanile ilmunud retsentsioonid rääkisid nende romaanist või pigem üritas kirjanduskriitik oma loomepotensiaali 3500-sse tähemärki toppida. Lihtne!

Ma olen varem ka sarnasesse ämbrisse astunud, et olen kellegi suvalise tüübi kokkukirjutatud etendust vaatama läinud. Kuid näiteks Nukuteatri “Ajuloputuse” etendusel oli väga tugev ja filosoofiliselt lahatud teema – sõltuvused, siis “Budapesti” ainuke “teema” oli aeg, ehk lühike ajavahemik vist partisanisõja (või päris sõja?) ajal, mis ei puuduta iseenesest mitte kedagi. Kuid isegi “Ajuloputuse” ajal tekkis vahepeal tunne, et plaat on läinud kordusesse, kuna murdepunkti hetke ei olnud.

Krahli etenduse nn. põnevus seisnes rahvaga suhtlemises. Etendus toimus inimeste vahel. Kuid sedasama teeb ka NO-teater ja nad ise, et see pole ju nii väga ainukordne idee.

Etenduse alguses kasutasid näitlejad oma keha. Ma ei taha välja kirjutada kuidas täpselt, kuna see oli minu jaoks huvitav koht ja sel ajal edastatud tekst oli ka vaimukas ja lõppkokkuvõttes oligi see minu jaoks etenduse kõige huvitavamalt näideldud koht, aga ka siin ma saan kohe tõmmata paralleeli Nukuteatri etendusega ja kahjuks jääb Krahl alla. Nukuteatri näilejad ronisid ikka väga palju rohkem ja kasutasid omi  kehasid terve etenduse vältel ja see oli näitlejatele tõeline füüsiline väljakutse.

Nüüd ma lugesin oma kirjutatud teksti üle ja mulle tundub, et ma ei peaks enam rohkem midagi negatiivset lisama, sest jube palju on juba saanud. Mul oleks veel. Aga mis mulle etenduses meeldis? See, et näitlejatega sai päriselt silmsidet. Lisaks verbaalsele ja kehalisele suhtlemisele nad vaatasid inimestele silma. Tavaliselt ei julge eestlane võõrale inimesele silma vaadata. Silma vaatamine tekitab kahe inimese vahele midagi intiimsemat kui lihtsalt sõnade vahetamine tekitada saab. Tavaliselt teatris näitlejatega midagi sellist ei teki. Mõnedele võis ka sümpatiseerida, et veini pakuti ja süüa.

Kas vaatama minna soovitan? Jah, muidugi minge, paljudele etendus meeldib.

Veel arvustusi:
Maailma lõpus on kohvik – Kultuur
Varjuelu ja verejanu

6 thoughts on “Käisin Krahlis Budapesti vaatamas

  1. Liivi 14. mai 2016, 16:06

    “Tavaliselt ei julge eestlane võõrale inimesele silma vaadata. Silma vaatamine tekitab kahe inimese vahele midagi intiimsemat kui lihtsalt sõnade vahetamine tekitada saab.”

    See osa pani veidi muigama, sest just pool tundi tagasi rääkisin pikalt võõraga ja sealjuures püüdsin iga hinna eest silmsidet vältida, sest tema ei teinud seda. Imelik hakkas lausa. Tema ilmselt mõtles ka, et imelik vestluspartner, räägib rohkem seinapildi ja teetassiga.🙂

    Like

    • Manjana 15. mai 2016, 00:36

      kõlab nagu esimene deit🙂

      Like

  2. ebapärlikarp 14. mai 2016, 18:43

    Olen seda tükki juba mõnda aega tagasi näinud. See, mida sellest tükist arvata, oleneb vist ka sellest, kui palju oled pasa otsa sattunud. Ma olen (sest käime teatud kollektiiviga etendusi vaatamas ja ei saa ise valida) ja vähemalt oli see etendus siiski ka veidi huvitavalt lahendatud ja otseselt magama ei jäänud😀 Ja muigama pani ju kohati ka🙂

    Like

    • Manjana 15. mai 2016, 00:34

      jah, naerukohti oli tõesti .päriselt naljakaid ja selliseid, kus teised naersid, aa mu arust üldse naljakas pold.

      Like

  3. vanaiinlane 14. mai 2016, 20:42

    MA käisin TEATR’is, oi, küll ma olen tubli, ja kultuurne.
    Noh, istusid seal, mobla lennuasendis, peeretada ei saa…
    Mis mõte on sellistel “kunstielamustel”?

    Kui sul ja mul ja meil on ainult 1 mõte elus…

    Like

    • Manjana 15. mai 2016, 00:35

      ma ei võta telefoni kaasa kui ma TEATRisse lähen.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: