Miks mulle suhelda meeldib

Enamus eestlaseid väidavad, et nemad on introverdid. Et nad ei tea, mida tuleb rääkida, kui võõraste inimestega ühte ruumi sattuda ja üldse väldivad nad olukordi, kus on palju inimesi koos ja peab suhtlema. Et neile meeldib vaid paari sõbra seltskond ja üldse on kõige parem kui saab üksinda olla.

Mina ei ole end kunagi introverdiks pidanud. Mulle meeldib suhelda. Alati on meeldinud, ka lapsena. Ma mäletan. No kooliajal olin mul energiat kindlasti sama palju kui klassi kõige kaklejamal poisil, aga mina realiseerisin selle rääkimisesse. Ma olin üksik laps, pool päeva üksinda kodus, kui vanemad tööl.

Kahes eelmises lõigus polnud mu püsilugeja jaoks midagi uut. Enamus teab, et mulle meeldivad võõrad inimesed. Kuid ma ei ole üldse kindel, et mulle meeldib suhelda rohkem kui neile inimestele, kes väidavad, et nemad on introverdid ja kõige parema meelega oleksid kodus üksinda ja loeksid raamatut. Kui saaksid.

Mina saan. Ma pole terve see nädal peaaegu mitte kellegagi suhelnud. Ma elan koos teismelisega, kellega me natuke räägime küll, aga pakun, et umbes 10 minutit päevas. Kui sedagi. Tal on eraldi tuba ja enamuse ajast on tubadevahelised uksed kinni. Tööl ma ei käi ja klientidega suhtlen peamiselt e-mailiga. Mõnikord saame kokku ka. Tavaliselt ei kulu mul üheks kliendikohtumiseks rohkem kui tund aega. Sel nädalal pole ühtegi olnud. Internetisuhtlemist ma ei loe päris suhtlemiseks. Kirjutan ju millal ja mida tahan.

Ma käin iga päev õues: poes, jalutamas, rattaga sõitmas. Üksinda. Mulle meeldib üksinda õues käia. Kõikides mu toidupoodides on iseteeninduskassad, müüjatega suhtlema ei pea. Ma ei taha ka väga. Mugav on omaette kaupadega nohistada.

Telefoniga ma eriti ei räägi. Eile helistasin sõbrantsile, sest ta saatis mulle sms-i, aga mu arust on rääkimine efektiivsem kui kirjutamine. Rääkisime minuti. Ema helistab mulle mitu korda nädalas. Ta on puhas introvert, talle meeldib telefoniga rääkida. Võõraste seltskonnas ei ütle sõnagi. Tuttavaga kahekesi talle kuulata eriti ei meeldi, seega jääb mulle telefonis kuulaja roll. Minu suhtlemisvajadust need 20-minutised telefonikõned tavaliselt ei rahulda, need kõned on ema jaoks. Rohkem telefonikõnesid ma sel nädalal pidanud pole. Kokku 23 minutit.

Noh ja nii mulle kogunebki mitmeid päevi üksinduses lõpuks vajadus päriselt suhelda. Ja siis ma suhtlengi nädalalõpus täiel rinnal, üritades seda teha nii hästi ja positiivselt kui võimalik. Naudinguga. Sest ma ei ole ju mitmeid päevi kellegagi suhelnud. Nagu pensionär. Ma usun, et vestlen inimestega ajaliselt mitu korda vähem kui töölkäivad ja suures perekonnas, 4 inimest,  elavad inimesed, kel jääb enda jaoks ja üksinda olemiseks nädalas vaid mõni tund kui sedagi. No ja siis nad igatsevadki seda aega, kus ei peaks sundkorras suhtlema (loe: teisi kuulama). Ja nad õpivad suhtlemisesse negatiivselt suhtuma ja leiavad, et nad ei tahagi seda kunsti õppida, sest nad ju tegelikult tahaksid vaid üksinda olla. Lõpuks. Mitte et nad oskaksid midagi peale hakata, kui neile nädal aega  ilma teiste inimesteta kohustustevaba aega pakkuda.

Mida ma tahtsin oma jutuga öelda? Et äkki kõik inimesed, kes end introvertideks peavad, polegi introverdid. Nad on lihtsalt kehvades oludes kasvavad ekstroverdid, kes vihkavad suhtlemist, kuna nad pole seda kunagi armastanud ega õppinud.

liblikas

Üks ammupildistatud liblikas demonsreerimas suhtlusevaba lillelt lillele lendamise mõnu.

Ja neile, kellele üldse ei meeldi suhelda ja kes on päriselt ka introverdid – palun ärge rääkige igasugu jama kokku, kui teil midagi öelda ei ole, lihtsalt selleks, et midagigi öelda. Kui te pole tšit-tšatis eriti tugevad, siis meeleheitlik sõnade välja pressimine on jube ebameeldiv kõigile, mitte ainult punnitavale introverdile. Vaikimine on ka suhtlemine.

Teile meeldib inimestega näost näkku suhelda? Kas siis ka kui peab poole ajast teist kuulama?

Sarnane jutt Trianglilt. Leidsin selle, kui mu jutt oli juba valmis.

Tagged:

13 thoughts on “Miks mulle suhelda meeldib

  1. triangel 26. mai 2016, 12:33

    Minule meeldib näost-näkku suhelda, telefoniga rääkimine ei meeldi, internetis suhtelmine ka mitte nii väga. Üksinda kodus meeldib väga-väga olla.

    Liked by 1 person

  2. Nell 26. mai 2016, 12:47

    Kas tegelikult ei väida need isiksusetüübi testid, et puhtaid tüüpe ei ole? Et inimesed ongi segud ja introvert-sangviinik võibki olla kummaline kooslus.
    Mulle meeldib ka üldiselt suhelda, võõrastega rääkida ei karda. Võõralt kenalt meesterahvalt telefoninumbrit ka küsida ei karda (isegi kainena minna). Aga kui olen päeval palju inimeste seas olnud ja suhelnud siis õhtul tahan omaette olla ja suhtlusest puhata. Telefoniga rääkimine mulle ei istu, eelistan näost näkku rääkida. Jalutamas eelistan käia üksi ja oma mõtteid heietades, poodides ka müüjatega suhelda ei taha.
    Ehk siis mina pean ka ennast pigem introverdiks. Ma küll suhtlen vabalt aga see väsitab mind ning pärast vajan aega, et end maha laadida.

    Like

    • Manjana 26. mai 2016, 13:25

      muidugi ei ole puhtaid tüüpe, kõik puha enesetunnetuse asi. mul samad asjad mis sul ja pean end ekstroverdiks🙂 aga ma ei julge võõralt ilusalt mehelt telefoninumbrit küsida (ka purjus peaga mitte). mida ma siis helistan talle ja kutsun deitima või, seda ma küll ei teeks.

      Like

  3. Klari 26. mai 2016, 13:11

    mina vist olen küll puhas introvert, sest minu jaoks on täiesti võõras kontseptsioon see, et oleks nagu mingi suhtlemisvajadus. mul ei ole mitte kunagi sellist vajadust. kohe päriselt – ma võin vabalt olla nädalaid kellegagi rääkimata ja mul ei teki hetkekski sellist tunnet, et ma tahaksin kellegagi suhelda. ei taha. kui ma aga pean suhtlema, siis olen ma selles kohmetu, ei leia sõnu, teen mingeid kohatuid “nalju” ja tunnen end NII halvasti, et parema meelega vajuks maa alla. endal on piinlik ja teistel vist ka.

    sotsiaalne suhtlus väsitab mind kohutavalt – kui ma tean kolm nädalat ette, et ühel konkreetsel laupäeval on mingi üritus, kus ma pean võibolla kellegagi rääkima, siis olen ma kõik see kolm nädalat sellest stressis, põgenen laupäeval ürituselt niipea kui vähegi võimalik ja terve pühapäeva olen rampväsinud ja taastun.

    Like

    • Manjana 26. mai 2016, 13:22

      kas sul on õnnestunud kunagi mitu nädalat nii olla, et mitte kellegagi ei räägi?
      aga oskus üksinda end hästi tunda on ka omaette oskus, mis ei sõltu sellest, kas olla introvert või ekstrovert. mu arust.

      Like

      • Klari 26. mai 2016, 13:29

        on ikka – okei, mitte päris nii, et vaikin kolm nädalat järjest. aga nii, et kogu mu jutt piirdub sõnadega “tere”, “tšau”, “ahah”, “okei” – niimoodi küll. ma elan ikkagi inimeste keskel ja vahel nad ütlevad mulle midagi ja ma pean verbaalselt reageerima, et ma kuulsin ja sain aru.

        üksinda ma tunnen end kõige paremini. ma tean, et paljud inimesed ei julge üksi näiteks minna kinno või restorani või kontserdile, aga mulle väga meeldib üksinda käia. mitmepäevasele festivalile, või reisile üksi minna – nii hea.

        Like

        • Manjana 26. mai 2016, 13:51

          mulle ka üksinda meeldib. reisida kindlasti – ei pea kellegi teise soovidega arvestama, nii mugav.
          aga restorani või teatrisse ma üksi küll ei taha, sest restoran on mu jaoks ka suhtlemise koht ja restoranis ju teise laudkonnaga suhtlema hakkamine oleks kummaline. miks ma teatrisse üksi ei taha, ma ei teagi. mulle meeldib etenduse ajal ka lobiseda, seda kõik ei kannata😛 kinos ma käin ainult siis kui keegi kutsub, kuna mul endal kino järgi vajadust pole.

          Like

        • Klari 26. mai 2016, 14:09

          ei no restoran on söömise koht ja teater on etenduse vaatamise koht🙂

          nagu ma juba ütlesin, mul suhtlemisvajadust ei esine, seega ma käsitlen neid veidi teisiti kui sina🙂

          Like

  4. marca 26. mai 2016, 14:32

    Mina pean ennast ekstraverdiks, aga muidugi meeldib mulle ka omaette olla, see oleks vist päris kõrvalekalle, kui üldse vaikselt olla ei oskaks🙂 Samas päris võõrale (kenale mehele) mina ka esimesena läheneda ei julge, aga tean paljusid eestlasi, kes julgevad. Mulle on jälle tihti vene rahvust pakutud, sest üldiselt ma ei harrasta väikses seltskonnas vaikselt istumist, ikka üritan juttu üleval hoida ja nalja teha. Seltskonnas koos vaikimine on mulle küll ebamugav. Ühtviisi ärritavad on inimesed, kellelt iga sõna tangidega suust välja kiskuda tuleb, aga ka need, kes väga intensiivse suhtluslaadiga on. See, kuidas suhtlus kellegagi sujub oleneb nii paljudest asjadest, kaasa arvatud enda meeleolust. See olukord, et teine ainult räägib ja ise kuulama pean, ei ole väga tore, ma kipun ikka vahele süstima siis.

    Like

    • Manjana 26. mai 2016, 16:00

      ja-jah, mu puhul on ka arvatud, et kui nii suhtleja, siis ikka venelane.
      ma olen väga hea vahelerääkija, lausa briljantne😀

      Like

  5. w 26. mai 2016, 18:30

    Isiklikus plaanis olen kehv ja vähene suhtleja, 95% internetis; 10+ aastat sõpradega ikka mõne korra aastas kohtun ka.
    Isiklikke telefonikõnesid aprill-mai 0.

    Töine kontekst on vastupidine; suhtlemist, igasugustes kanalites ja erinevatel viisidel on omajagu. Mind see ei morjenda, kõik kanalid ja suhtlusviisid käigus ning mul ei ole ses osas ühtegi tõrget ega stressi.

    Like

    • Manjana 26. mai 2016, 19:07

      aa sa pead end estra- või introverdiks?

      Like

      • w 27. mai 2016, 07:05

        Ekstraverdist olen ma sama kaugel kui ananassikonserv kombaini lõiketeradest.

        Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: