Mihkel Raua “blogi” on haigutamaajav

Ma ei loe Henry blogi, kes pidavat kõike popim beebiblogija olema, aga ma vaatasin eile netist tv3 blogivõistluse kokkuvõtet ja Henry väitis, et tema blogi loetakse sellepärast, et ta kirjutab kuidas tal asjad viltu veavad. Ma olen üritanud tema blogi lugeda, aga mind kohe üldse titeprobleemid ei huvita. Lisaks sain ma sealt uudislõigust veel teada, et Eesti kõige popim arvamusblogija on Mihkel Raud. Vaatasin tema blogi ka. Huvitav, kas mõni tema poolt hääletajatest on tema blogi vaadanud? Seal ei ole mitte midagi: paar kopeeritud teksti kuus. Isegi endatehtud pilte pole, kõik netist viitamiseta kopeeritud. Riigikogu liige võiks ju mitte varastada, tal on ju täiesti ok palk.

Aga ma olen enamuse aja täiesti valesti bloginud – ainult kenadest asjadest. Nüüd kirjutan ühe koleda postituse ka. Halbadest mõtetest. Alustan kohe sellest, et tegelikult on täiesti ükstaspuha mida mina, marca või ebapärlikarp kirjutame või kui popid blogijad me oleme, arvamusblogimise kategooria paneb kinni Mihkel Raud, sest ta on meist kolmest ja üldse kõigist hääletusnimekirjas olijatest tuntuim. Ma ei usu, et ta end ise sinna nimekirja pani, aga seal ta on ja korjab oma nimega hääli. Poppmuusik, kes sai Riigikogusse tänu sellele, et on telekas tükk aega saateid teinud. Tema kitarrimängu pole keegi tema poolt hääletaja ju kuulanud või Musta pori raamatut lugenud. Ta on Superstaari kuri kohtunik ja kõik. Ja ma ei taha olla nii kuulus kui M. Raud, aga ta blogi on tõesti nii igav ja ma olen kade.

Aga ega ma ainult Mihklit vihka. Ma vihkan kõiki naisautojuhte ka. Valimatult. Käisin täna õues. Kadriorg ei ole kena pargike vaid autodroom, kust tuleb kiirelt läbi kihutada. Kadrioru kõnniteed on tehtud nõuka ajal ja paljudes kohtades neid üldse pole. Nendes kohtades on vihmaga poriaugud. Esinduspark! Neile, kes siit autoga läbi sõidavad, ükstaspuha, kas kõnniteid on või pole. Peaasi, et kiirelt läbi saaks.

Kuid alati, kui ma ületan pargis ristmikku ja mõni auto üritab seda üle minu teha, on roolis naine. Ausalt! Täna juhtus nii. Ma kontrollisin. Teise nõmedalt sõitnud autojuhi sugu ma ei hakanud enam kontrollimagi, niikuinii oli ka naine. Naised on harjunud, et neile tuleb teed anda. Nad ei vaata isegi kõrvale, et kas keegi on veel samal reguleerimata ristmikul. Ja ma annangi teed, kui ma olen jalakäija, sest ma ei taha ju surma saada. Autoga annan ma teed nii vähe kui võimalik, sest pidurdamine ja uuesti kohalt ära sõitmine on tüütud tegevused. Multitaskida suudan ma ainult köögis. Ma võin nõmedalt sõita – ma olen naine ja meilt eeldatakse autoroolis hoolimatust. Mehed mõtlevad ju ainult riistaga ja ilmselgelt on riist hea autojuht! Riistakadedus!

Muideks, kui ma valgusfoori taga seisan ja jalakäijana autosid vaatan, siis mulle meeldib soolist statistikat teha. Tallinnas on enamus autojuhte naised. Sõiduautodega. Kaubaautode ja bussidega sõidavad mehed, aga sõiduautodega enamuses naised. Sest meestele polegi Tallinnas eriti muid töökohti pakkuda, kui autojuhi omi. Palju neid kõrgete ülemuste kohti ikka on.

liblikad

Ma nädalavahetusel tegin pärlitest liblikad. Alguses mõtlesin, et neist saab toredad suvised kõrvarõngad. Kui üks oli valmis, selgus, et hea kõrvarõngas küll selline välja ei peaks nägema. Teist ma ei hakanud valmis tegemagi. Nüüd on mul poolteist liblikat. Umbes nagu varblased katusel.

PS! Mul on täiesti normaalne tuju, aga marss on retrograadis ja pluuto ka, rääkimata saturnist.

13 comments

  1. Mina mõtlesin umbes sama (vist kah eile), et huvitavate ja loetumate ja popimate blogijatena tuuakse välja Mihkel Raud, isver keegi Miss vist ja Padjaklubi-Laura. Ja mõtlesin, et nad ei ole ju blogijad, esimene korjab hääli, teine on lihtsalt tuntud ja temast tuleb/saab kirjutada ja kolmas on puhas “promotoode”.
    Ja tegelikult on blogimine nagu kõik muud valdkonnad, võidab (igas mõttes) see, kes on tuntuim. Nt Padjaklubi-Laura.

    Meeldib

  2. Ma ka sattusin seda missivalimise nimekirja lappama, ja tõesti, suu jäi lahti…
    Arvamusliidrid olid õnneks ette tõstetud, ja tõesti, kõiki neid olen lugenud.
    Aga nimekiri jätkus… ja ma juba muretsesin, kas jõuan kunagi lõppu ka.
    Mis mölalahtisus, mõtlesin tõesti, iga 1 inimese kohta 1 blogi Eestis?

    Mind M.Raud eriti ei eruta, sest telekat mul pole, aga kuumaks ajas minu raua
    hoopis see kokanduse/kokkamise kategooria, mis on mulle eriti kõhulähedane.
    Mitte ühtegi tegelikku tegijat (kui pikk blond Pärnust välja arvata) seal ei ole?!

    Aga, see kõik ei tähenda, et asjal ei oleks jumet, kui juba Anu ehk Elu24 huvi tunneb.

    Liked by 1 person

  3. Mul oli, jah, väike eesmärk, et saada 2.juuniks, kommivabaks…
    Aga vabaks sa ei saa, sest lõksud blogimaailmas ahvatlevad.

    Mingit õnnetust ei ole juhtunud minuga mitte kunagi, sest
    ma olen kontrollifriik – ma näen kõike ette.
    Aga, mis siin salata, kerge süülisus ikka on.

    Meeldib

  4. Sa vihkad eranditult kõiki naisautojuhte? Vauu. Ja kindlasti kui mõni meesautojuht sulle pori pritsiks näkku siis sa ei paneks sugu tähelegi. Jumala raudpolt!! Ma olen naisautojuht, mu reageerimine on ülikiire, ma olen nimelt ise oma reageerimisega ära hoidnud paar päris korralikku kokkupõrget, sest üks tropp sõitis mul heas nägemisalas täpselt peateele ette kus mul oli 90 kiirus, jah ma reageerisin nii, et põikasin temast mööda ja väiksemaid asju on olnud küll veel. Pole oma 8 aastase sõitmise ajal mitte ühtegi autot ära rihtinud, küljeboksi teen vabalt ja tagurpidi pargin ka vabalt. Enamus inimesi kes minuga sõitnud on ütlevad, et minuga nad tunnevad ennast turvaliselt. Nii et räigelt ajab keema selline üldistamine, aga ju ma olen siis lihtsalt üks erand kogu selle pasamere sees mida naised siis sinu sõnul korraldavad. Aga sa oled ju meil ka üks lilleke pasamere sees, arvestades mis teksti sa ajad oma blogis,

    Meeldib

  5. Rauast saab aru, mis põhjusel ta friigikogusse eksis, seal on hulk müstilisemaid tegelasi. Mõne osas ma mõtlen pikalt, mida ta seal kolmandat hooaega teeb… e kust ta sinna esimest korda tekkis ja miks ta püsib.

    Ja autojuhtide osas ära diskrimineeri, mina lasen kõigil jalakäijatel liikuda, ka vales kohas üle tee minna ja jalgratturitega olen veel viisakam.
    Mis ei ole tegelikult viisakus, vaid hirm, auto on nii suures jõu ülekaalus, et parem märgata, muidu saaks ka enda elu kauaks (kui mitte igaveseks) rikutud, olenemata sellest, mida seadus situatsiooni kohta ütleb.
    E ma eeldan, et iga jalakäija ja rattur on umbes sama loll kui lasteaialaps ja lähtungi sellest “armastusväärsest suhtumisest”.
    Selle eeldusega olen ma aastaid läbinud 40 000+ km aastas (peamiselt Tallinnas), igas mõõdus B kat masinatega.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.