Vanus ja haigused. Kuidas jääda kurdiks.

Kõrge vanusega seondatakse igasuguseid erinevaid hädasid. Tihtipeale öeldaksegi, et üks või teine haigus tuli inimesele ligi tänu tema kõrgemale vanusele. Mõnes mõttes on erinevate haiguste tekkimise süüdlaseks vanuse pidamine õigustatud, kuid tihtipeale on seos vaid kaudne ja tegelikuks haiguse põhjustajaks on inimene ise. Kui nüüd keegi arvab, et ma hakkan süüdistama suitsetamist, joomist ja muid lõbusaid tegevusi, mida arstid tõsise näoga  nimetavad, te eksite. Mulle meeldivad hoopis need teooriad, kus pea kõikide haiguste põhjused on kinni inimese mõtlemises. Kõik, keda selline idee närvi ajab, ei peaks edasi lugema.

Eile näidati Radaris lõiku kuulmise kaotanud vanemast naisest. Kuulmise halvenemine vanemas eas on päris levinud nähtus. Tihtipeale on kuulmise halvenemise põhjuseks see, et inimene ei suuda enam kiiret teksti jälgida ja ta kuuleb küll, aga ei saa aru. Näiteks oli minu vanaisaga nii. Teised sugulasid rääkisid temaga kõvema häälega, kuna mul on loomulikult päris kõva hääl, proovisin ma aeglasemalt rääkida. Ja siis ta sai minust aru. Ma räägin muidu päris kiiresti.

Kuid tihtipeale on inimesed oma kuulmise kaotamises ise süüdi, sest neid ei huvita kuulamine. Kui te eile Radarit vaatasite, siis see naine ütles mille mittekuulmine oli talle kurdiks jäädes kõige olulisem: ta ei kuulnud enam omi samme ja merekohinat. Ta ei maininud teisi inimesi.

Palju teie teate inimesi, kes räägivad, et teised inimesed on nii rumalad? Et poliitikud räägivad telekas ainult rumalat juttu ja naabrinaine on lollakas ja töökaaslased ei oska ka millestki muust kui igavatest asjadest rääkida? Mida sellised inimesed teevad, kui neile teiste jutt ei meeldi? Nad püüavad seda mitte kuulda. Nad vaatavad telekat, aga ei kuula, mida seal räägitakse. Samamoodi käituvad nad teiste inimestega. Nad teevad näo nagu kuulaks, aga tegelikult ei kuula. Endal on ju palju rohkem toredaid mõtteid, mida samaaegselt veeretada.

Mu emal on naabrinaine, kes kuuleb ainult neid jutte, mis on talle huvitavad. Muidu ta teeskleb päris kurti inimest. Ta isegi ei tee nägu, et kuuleb, kui keegi midagi tema jaoks ebameeldivat või igavat räägib.

Mõni alustab mittekuulamise õppimisega juba kooliajal. Paljud inimesed lülitavad oma kuulmise alati välja, kui midagi kuulama peaks ja tavapäraseid asju nagu enda sammud või merekohin pole nad kunagi jälginud. Kuna inimene kuulata ei soovi, siis tuleb kuulmine käsutaja soovile vastu ja lõpetab vaikselt oma tegevuse ära. Nii nagu lihased kärbuvad ära, kui inimene voodirežiimile jääb.

Kindlasti on võimalik kuulmist ka mingi haiguse tagajärjel ära kaotada, kuid ka haigused tabavad inimesi siis, kui nad on mingi hoiatuse tähele panemata jätnud ja teevad ikkagi endale või teistele kahjulikku tegevust edasi. Haigus on kiire võimalus inimene rivist välja lüüa, kui ta kergemaid hoiatusi ei märka. See, et haigekassa ei maksa haiguspäevade eest või tööandja tahab vabaneda inimesest, kes on liiga tihti haige, ei ole piisavad põhjused, et pisikese haigusega edasi rabeleda. Või milline on piisav põhjus end ribadeks rabeleda?

Selle jutuga tahtsin ma öelda, et tasub end jälgida.  Vanusega saab inimene põhjendada ainult seda, et ta on targem, sest ta on kauem elanud kui noored inimesed. Alati kui üritatakse vanuse selga midagi negatiivset veeretada, on tegelikult inimene ise oma probleemides süüdi. Samuti on inimene ise süüdi, kui ta vanemaks saades end rumalaks peab. Õpitud abitus on mingis mõttes tarkus, kui eesmärk on loll näida. Lolluse vastu aitab õppimine ja ka õppimisoskus väheneb, kui seda ei kasuta, aga päriselt ei kao kuskile.

PS! Mulle ei meeldi kõrvaklapid ja kõva muusika, seega ma ei tea, miks inimesed neid kahte armastavad ja kuidas see kuulmisele mõjub.