Pooletunnine egotripp. Mina – Stiilikuninganna

Mul oli täna lõuna ajal pooleks tunniks eriline elevus hinges ja fantaasia töötas täistuuridel kuidas tulevikus hakkab palju toredaid asju juhtuma. Tüüpiline mina – mõtlen täiesti tühised algused kolesuurteks lugudeks ja lõpuks ei juhtu üldse mitte midagi. Peale tolle pisikese tõuke, mis alguses toimus. Aga pool tundi tundsin end nii mõnusasti! Tegin endale suure elevusega kaks juustuvõikut halvaksläinud toorjuustuga. Te teate, et kui toorjuust hallitama läheb ja nähtav hallitus ära võtta, siis see maitseb nagu väga hea hallitusjuust? Mu seedesüsteem on rahul ja mind ei huvita hirmujutud kuidas ainult poest ostetud hallitus kõlbab süüa, aga isetehtud mitte. Pähh!

Aga mis mind elevusse ajas? Ma sain lõuna ajal e-maili veebiajakirjast Anne&Stiil. Ja sealne toimetaja kirjutas, et neile meeldib mu blogi. Noh, ilublogijad, kas juba muutusite kadedusest siniseks? Ma küll säilitasin reaalsustunde ja mõistsin, et vaevalt ta mu blogi eriti pikalt on lugenud, lihtsalt heitis pilgu peale ja sattus mõne pisut paremini kirjutatud postituse peale. Ta ju ei öelnud, mis talle täpsemalt meeldis. Igatahes arvas ta, et ma võiksin kirjutada nende blogimiskeskkonnas. Mul hakkasid euro-märgid silme ees tiirlema ja kaalusin mitut erinevat viisakat lauset, kuidas küsida, palju nad mulle maksta kavatsevad. Lõpuks jäin täiesti viisaka variandi “Kuna tegemist on kommertskeskkonnaga, siis kui suurt tasu Te pakute?” juurde ja saatsin kirja koos muude küsimustega ära. Noh ja siis fantaseerisin ja sõin võikusid kuni tuli vastus, et nemad kaastöö eest raha ei maksa. Et kui ma tahan pilte avaldada, siis need peavad ka originaalid olema, aga tasu ei saa.

Niuks!

Nende loogika oli, et vahet ju pole, kus blogi pidada. Et nende lehel saaks ma suurema lugejaskonna. Ma pole kunagi mõnes netijakirjas blogisid lugemas käinud. Ma ei loe imelikke naisteajakirju ka paberil mitte. Nüüd ma lugesin paar blogilugu sealt lehelt, ilmselt ma ei viitsi sinna tagasi minna lugema. Need jutud maale elama kolinud naiselt olid liiga pikad ja kubisesid trafaretsest 30+ vanuste halvast kõnekeelest ja kulunud väljenditest. Võimalik, et minu blogi on samasugune ja seepärast ma sinna sobinud oleksingi…

Kuid selle maale kolinud naise blogi kommentaarid olid kõik kas negatiivsed või kustutatud, nagu ajalehes ikka. Ja mulle meeldib blogisid feedlys lugeda, siis ei sega reklaamid ja kujundus. Kusjuures ma isegi ei usu, et seal lehel oleks mul rohkem lugejaid. Ilmselt ma kaotaksin oma püsilugejad ja kommenteerimine on mul ka siin just äsja päris mõnusaks arvamustevahetuseks kujunenud. Oeh, ma leian nüüd 100 põhjust miks seal blogimine on halb, aga tegelikult olen ma lihtsalt õnnetu, et nad ei pakkunud raha.

1_1_17721160

Nende paberajakiri, ilusa mehe pildiga. Netist leidsin, osta.ee puhvrist. Selle kaanepildi fotograaf sai ikka raha, ma loodan, pildistatav kindlasti ei saanud.

Tagged: ,

25 thoughts on “Pooletunnine egotripp. Mina – Stiilikuninganna

  1. Virge 9. juuni 2016, 15:44

    Tambet Tuisk on tõesti ilus mees, isegi minusuguse naga jaoks😀

    Liked by 1 person

  2. ebapärlikarp 9. juuni 2016, 15:48

    Ja mingi paarikümne eurtsi eest oleks sa siis sinna vastumeelselt bloginud? Või palju su postitus üldse maksaks?😀

    Liked by 1 person

    • Manjana 9. juuni 2016, 16:01

      ma pole ammu viitsinud ajalehte arvamusartikleid kirjutada, vanasti sai ühe eest 25 eurtsi.
      sa ei kirjutaks raha eest?

      Like

      • ebapärlikarp 9. juuni 2016, 16:06

        Oleneb kuhu. Raha mind kirjutamisel jah praegusel eluetapil ei motiveeriks. Kui mulle pakutaks, et kirjutaksin Anne&Stiili paberajakirja sisse igakuist kolumni, siis võtaksin pakkumise vastu, aga südames tean, et teeksin seda ka tasuta, sest see oleks lahe pakkumine. Ilmselt ei teeks igavesti ja kui mul tekib tunne, et keegi rikastub mu arvelt (lihtsalt hüpoteetiline näide), siis küsiksin põhimõtteliselt raha.

        Like

        • Manjana 9. juuni 2016, 16:12

          no kes blogija ei tahaks suva stiiliteemal kolumni kirjutada? aga tasuta ei liiguta ma ühelegi kommertskanalile näppugi, orjapidamist ma ei poolda, 1 kõik kui glamuurne see võib paista.

          Like

        • ebapärlikarp 9. juuni 2016, 16:22

          Jah, minu jaoks on see ka pigem põhimõtteline küsimus, nagu ma kirjutasin, et kedagi teist rikkaks teha ei taga. Aga oleneb projektist ja kui ma näen selles endale mingit muud kasu või kasu tulevikuks, siis kaalun.

          Like

  3. estonianwithabackpack 9. juuni 2016, 16:02

    Mina küll raha eest kirjutaks igale poole ajakirjadesse, igasugu teemadel, vaid egotripi nimel vist ka mitte. Vist.

    Like

    • Manjana 9. juuni 2016, 16:09

      ma päris igal teemal ei viitsi kirjutada, aga kui selline suva blogistiil oleks sobinud, siis miks mitte. egotrippi ma blogiteemadel ei tahaks, ma oleks ikkagi tahtnud varjunime all kirjutada.

      Like

  4. estonianwithabackpack 9. juuni 2016, 16:13

    noh ilmselgelt ma ei oskaks 99,9% teemadel kirjutadagi, aga pmst pidasingi silmas “sellist suva blogistiilis loba” ja seda kirjutaks küll igale poole, kes maksta tahaks.
    Egotripiga ongi nii ja naa – kui on nt mingi superäge pakkumine, siis on egotripp ka piisav tasu, aga mis see superäge pakkumine olema peaks, ma ei tea. Keegi võiks mõne pakkumise saata!

    Like

    • Manjana 9. juuni 2016, 16:16

      vot nii me unistamegi😀

      Like

  5. estonianwithabackpack 9. juuni 2016, 16:17

    Kahju et selle eest keegi maksta ei taha:D

    Like

  6. www.minajamuud.blogspot.fi 9. juuni 2016, 16:49

    Ma arvan, et tavaliselt blogijad ei julge normaalset tasu kirjutiste eest küsida. Mina ka mitte. Buduaar ei maksnud näiteks mulle pulmajuttude eest midagi, aga noh see jäigi lühikeseks otsaks tol korral, sest tühistasin ju pulmad üldse ära😀 okei, not funny…

    Like

    • Manjana 9. juuni 2016, 17:20

      mu arust oleks normaalne, kui ajakirjad ei julgeks tasuta artikleid küsida, vastupidisest ma ei saa aru.

      ma olen ajakirjandusse tasuta arvamusartikleid kirjutanud, aga siis mul oli feimi rohkem vaja kui sulli. ja kui kommentaarides sõimatakse, siis see näitab, et feimiga on hästi😀

      Like

  7. vanaiinlane 9. juuni 2016, 16:59

    “Ema, ma olen ju nagu kosmonaut?”
    Sõidavad kaugel nõukajal bussis emo-sse poiss ja tema ema,
    poisil mingi (supi)pott pähe kinni jäänud ja hääl tuleb “kosmosest”.
    “Põrsas oled sa, mitte kosmonaut”
    vastab ema tüdinult.
    (suhtlus käis muidugi mahlakas vene keeles mida mu klaver ei võimalda)

    Like

    • Manjana 9. juuni 2016, 17:23

      nääh!
      ma küll põrsas pole
      ega ma alguses ise
      neile ju kirjutanud

      ma olen ikka kosmonaut
      kellele kirjutada tahetakse
      sinagi tahad😛

      Like

      • vanaiinlane 9. juuni 2016, 19:29

        See supipott käis mu peast kohe läbi kui sa mainisid e-lähenemist,
        sest mina tean vähemalt nelja edukat naist ajakirjades toimetamas,
        kes on saanud tööpakkumise otse nende enda kokkamis/toidu blogidesse.
        Sellepärast nad vist ei osalegi blogigaalal, sest on profid, ehkki
        blogig on neil endiselt head, aga reklaam, tõesti kumab läbi.

        Aga ajakirja, kuhu mina sokutaks Manjana stiilijuhiks…, meil ei ole😦
        See ajakiri tuleb alles luua, ja see ei ole 30+ ega 40+ ega 50+ ega 60+,
        see oleks lihtsalt Manjana🙂 ehk see lõputu lootus…”Who’s Gonna Love You?”.

        Like

        • Manjana 9. juuni 2016, 19:39

          ma olen viimase kuuga lugemislistist eemaldanud 3 kokablogi, sest reklaam mitte ei kuma läbi, vaid sunnib neid halbadest asjadest süüa tegema ja mulle nii ei maitse. proff ikka ei peaks igast s*st saia üritama küpsetada.

          mul enamus tööpakkumisi tuleb e-mailiga, need kus raha ka antakse, tänapäeval nii ju käibki.

          see müstiline, ”Who’s Gonna Love You?” saab siis alles tulla, kui ma seda ise ka vajan.

          Like

  8. väga väga naine 9. juuni 2016, 19:51

    Ei diskuteeri (mis seal diskuteerida, olen üleni sama meelt – kui tahavad, maksku raha, aga niisama – MIKS?!), aga jagan omaenda hiljutisi kogemusi.
    Ma andsin ühe inteka Naistelehele ja kui mult küsima tuldi seda, küsisin ise täiesti rahulikult vastu, et kas raha ka saab? Ei saanud. Aga mõtlesin järele ja otsustasin, et noh – profi fotograafi tehtud pildid on ka lahedad. Ja olin nõus.
    Ja siis on mul kaks kaastööd saadetud ühele blogile, mis phmt on lehe juures, mis tegeleb seksvidinate müügiga naistele, kes samas tahavad intelligentset juttu lugeda. Tasuta, sest mulle tundub missioon õilis – krt, ka intelligendid-feministid on inimesed ja tahavad muuhulgas ka head seksi! Aga kui lehe omanik rääkis entusiastlikult, et Postimees tundis huvi, võiks tekste ka seal jagada, kas ma olen nõus? olin algul küll “kas nad maksavad, mina küll kommertsmeediale tasuta ei kirjuta!”
    Mind pidi kõvasti veenma, ta pakkus, et kui Postimehest minu tekstide peale tuleb palju klikke (mäh? ma seda küll ei looda =P) ta maksab mulle ise – ja lõpuks olin nõus mitte seepärast, et ma olen huviline kommertsmeediale tasuta oma tekste andma, aga lihtsalt ta nii loodab, et saab inimesi oma plaanile taha ning kui ta samas teeb seda nii kitsa vaatenurgaga (kamaaan, ma olen 3 korda seda lehte vaadanud, ta fb-s jagas üht artiklit, aga tegelt ma ei tea aadressigi, ei saa isegi reklaamida!) on see vähe nõrk lootus ja ah-las-ta-siis-saab-natuke-Postimehest.-klikke vbla.

    Like

  9. marca 9. juuni 2016, 21:06

    Tubli! Mina olin loll (ma tõesti ei kujutanud ette, et arvamusartikli eest tasu ei pakuta ja seega ka ei hakanud küsima…naiivne) ja kirjutasin arvamuse ajalehte, mis hiljem läks Delfisse TASULISENA ja mille kommentaarid ka kõige kaunimad ei olnud. Vähemalt ei tulnud mu enda blogisse sealt klikke, sest mingit viidet ei olnud, ma ei usu, et mingid väärt lugejad klikanud oleks…
    Nagu juba eelnevalt mainitud siin, siis jah, kolumni oleks ma ka nõus kirjutama (aga midagi tahaks ikka selle eest saada ka, kasvõi natuuras, sest ega see kirjutamine ka niisama ole), aga niimoodi mingi ajakirja/lehe egiidi all blogi pidada…Tõesti, ma samuti ei loe ühtki sellist blogi, sest mul on tunne, et need on kuidagi sunniviisiliselt ja punnitatult tehtud asjad, kommerts ja reklaam sinna juurde ning sõim pealekauba.

    Like

  10. Haldjapiiga 10. juuni 2016, 00:23

    Ma olen ajakirja kirjutanud. Mitte mingisse stiiliajakirja – sinna mind ei võeta, aga mujale. Kaastööde eest ei makstud. Tegelikult, ühe eest natukene maksid, artikli pikkus oli hea viis lehekülge. Tookord ajakirja kaastöid tegin suurest heameelest ja sellepärast, et mul oli sõnum.
    Aga ma ei tea kas ma tahaksin kirjutada kusagile kuhu ma ehk ei saaks kirjutada nii nagu mina tahan ja siis kui mina tahan, vaid et mul oleks mingisugune kohustus püsida teemas ja teoreetilistes aegades. Ja kuhu ma peaksin alati korralikult kirjutama, kus ei saa olla selliseid päevi, et täna nagu hästi ei tule aga tahaks ja siis teen mingi käki kokku mis kellelegi ei meeldi?
    Blogi on ikka teistsugune, selline isiklik väljendusruum kus ma võin kõik keelereeglid kuu peale saata ja omaette lihtlausetes mõmiseda teemal mis kedagi ei huvita või oma suureks rõõmuks paar nädalat vaikida. Aga tasuta võõrale pingutada, ma ei näe mõtet.

    Like

    • Manjana 10. juuni 2016, 12:31

      viis lehekülge mingisse paberajakirja peaks juba vähemalt 50 -100 eurot olema.
      tavaline arvamuslugu on poolteist A4 ehk 3500 tähemärki vahedeta.

      ega eestlane ei kipugi alati maksma, kui talt raha ei küsi. kurb.

      Like

  11. Hundi ulg 10. juuni 2016, 06:54

    Minult on kõigi aastate jooksul tahetud vaid ühte lugu, “Mercedes”. See avaldati “Õhtulehe” lisana ilmutatud autode teemalehes. Pakuti raha, mille tänuga palusin annetada Tallinna Peetli koguduse sotsiaaltöökeskusele – üheksakümnendate alguses jättis sealne kodutute tänavalastega tegelev üksus mulle sügava mulje, mis muutis minu kogu edasist ellusuhtumist.

    Like

  12. estonianwithabackpack 11. juuni 2016, 07:26

    “Pere ja kodu” küsis minult lugu ja esimese asjana mainisid ära ka tasu.

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: