Tänaöise blogijatepeo ülipikk kokkuvõte

Ma tegin väga õigesti, et end reedel korralikult välja magasin, sest täna jõudsin ma laupaõhtaselt ürituselt koju alles hommikul kuueks ja ega ma siis ka kohe magama ei jäänud, sest adrekas oli ikka veel üleval. Ma ei mõista, mis on minuga juhtunud, et ma ühe ürituse pärast nii erutuda võin?! Isegi pärast päeval kahe paiku ärkamist, trügisid esimesena pähe mõtted eilsest üritusest. Umbes nagu oleks seal mingi massimõrv või  midagi muud erutavat toimunud. Tegelikult ei toimunud seal midagi rohkemat kui alguses lubati – blogijad tulid kohale, said auhinnad kätte ja läksid kodudesse tagasi.

Kõigepealt kõige olulisem – ma saavutasin arvamusblogide kategoorias 191 häälega viienda koha. Kõiki tulemusi näeb siit. Võitis, nagu võis arvata, Mihkel Raud. Nüüd ma kuskilt Marimelli blogist lugesin, et ta esitas võistlusele oma blogi ikka ise (või mõni tema assistent), sest ta olevat ka eraldi kirja saatnud. Kohale ta igatahes tulla ei raatsinud, erinevalt padjaklubi Laurast, kes auhinna kättesaamisel mängis oma rolli laitmatult ja esitas vahva kõne oma Laura rollis. Laura sobiski seltskonda paremini kui Raud oleks sobinud. Sest Mihkel oleks, visuaalse vaatluse tulemusel, selle ürituse kõige vanem kohaletulnu olnud. Ta on minust oma pool aastat vanem. Nüüd ma saan kujutleda, et ma olin kõige vanem peol osaleja. Kuigi selle auhinna nad unustasid välja anda. Ohh, neid tibinaid!

Kuid ma pole kurb ja tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid! Müüd ma tean, et te olete kõik sellised inimesed, kes mulle päriselus ka meeldivad, sest ma kohtasin peol mitut väga toredat inimest, kes kõik mu ise ära tundsid ja mu blogi kiitsid. Eile selgus tõsiasi, et ma ikka olen päriselt häbelik, sest ma ei julgenud ise kedagi teretama minna. Välja arvatud Merjet hiljem ööklubis, kuigi ma ei olnud purjus, aga seal klubis oli nii imelik, et ümbruskonna ebanormaalsus mõjus mulle rahustavalt. Ja Merje tundis mind ka ära ja ütles, et tema loeb ka mu blogi. Vägev!

Mina jõudsin Wabakale kohale tsut peae üheksat, sest ma lugesin kuskilt, et asjaks läheb alles pool kümme. Teise korruse saal oli puupüsti imekauneid noori naisi täis. Elu24-s on korralik pildigalerii ka, vaadake ise, kindlasti leiate tuttavaid. Kuid mina leidsin esimesena ülesse hoopis Andrese, keda ma tänu blogimisele tean umbes 10 aastat, aga päriselt pole kunagi näinud. Ta oli täpselt nii armas, nagu ma ette kujutasin ja sai ka kultuuriblogides kolmanda koha ja kolm häält rohkem kui mina. Järgmisena lendas minu juurde Agnes, kellega ma eelmisel nädalal blogis just tänu oma kaltsukapostitusele tutvusin. Kuid tema sai teise koha hoopis remondiblogiga. Ja temaga ma ülejäänud aja koos hängisingi, kuni ma ta hommikul ta esimese rongi ära ootasin. Kuid sinna on mu ajateljel veel väga mitu tundi aega.

IMG

Mina ja Agnes fotoputkas. Kuna mulle meenus, et ma olen varem sarnases kohas pilte teinud, siis panin siia kõrvale (võrdluseks) ka need. Esimene must-valge rida on pildistatud 1988. aastal Jaltas.

Fotoputka oli päris lõbus ajaviide, mida jagus terveks ürituse ajaks ja maksma selle eest ei pidanud. Pärast pilte vaadates avastasin, et Agnese pea on umbes poole väiksem kui mul. Sealt ka mu kaalunumber, ilmselgelt.

Aga oma suure pea pärast ma küll ei närveerinud. Mul tuli närv sisse siis, kui ma laupäeval lugesin postitusi, et inimesed ostavad uhkeid uusi kleite ja panevad kinni profimeikarite aegu, et end ülesse lüüa. Kuna ma ei ole kleidiinimene, siis otsustasin panna selga riided, millega mina end mugavalt tunnen, ehk lühikesed püksid. Ärge küsige! Kui te mind kauem tunneksite, te teaksite, et mul on neid lausa mitu paari. Need rohelised ostsin valgetena ühe euroga New Yorkerist ja värvisin roheliseks. Pluus on ka mu lempar, aasta tagasi kaltsukast 30 sendiga saadud. Kõrvarõngad on oonüksiga ja enda tehtud nagu ka nahast käevõru. Õnneks Perekooli kurjad käod mind ei loe, sest praegu käib Perekoolis andmine, et Constany polnud eakohaselt riides ja Triinu Liis pole veel 30.

Kuna ma ei ole leidnud kreeme, mis mind vanemaks ei teeks, siis ma ei kasutanud mitte ühtegi kreemi, ei BB ega tavalist. Ja loomulikult ei kasuta ma puudrit, mis joonistab ka nähtamatud kortsud mõnuga näkku. Ma saan aru, miks alla 30-aastastel on nahka vaja katta – nad tahaksid vanemad välja näha😀 Ma ei kasuta enam mingeid kreeme, mu nahk toimib puhtana jupi paremini. Ripsmed, suu ja kulmud värvisin ära. Pähe lasin hunniku lakki, et salgud näkku ei tükiks. Väga hästi püsis! Siiani. Aga see seina pilt tehti nii jooksval lindil, et ma ei jõudnud isegi naeratada. Meelis pildistas. Aga nüüd on kindel, et mu näopooled on erinevad. Ma pakun, et ikka yin poolega on probleem, sest miks muidu on kleitidega raskused.

blogiauhinnad

Kuid kellega ma veel peale Andrese ja Agnese tutvusin? Mallukat ma tundsin varem ja ma arvan, et ta on kõik need autasud, mis ta sai, auga ära teeninud, sest kogu blogimaailm on tema nägu. 2008. aastal tagasi käisid blogiauhindade jagamisel põhiliselt patsiga poisid ja keegi ei kirjutanud kreemidest ja riietest. Vaata 2008. aasta ajaveebide võistluse tulemusi siit. Marimelli teadsin ma virtuaalselt kaugest blogiminevikust. Printsessi teadsin ka varem, tema nägi eile kuidagi eriti kaunis oma profimeigiga välja. Ja rõõmurull! Mesiliisiga me eelmisel blogiüritusel üksteist teretada veel ei julgenud, nüüd oli suhtlemine juba poole lihtsam.

Esimene ehmatus toimus, kui minu juurde tuli Britt ja teretas ja teatas, et talle meeldib mu blogi. Ma ei suutnud uskuda, et see on tõesti seesama Britt, kes eelmise aasta võistlusel oli sama popp nagu Mallukas ja ja elab Prantsusmaal. Ma küsisin vastuseks, et kas see Britt, kes tegelikult elab välismaal. Ta jaatas. Pärast küsisin veel Agnese käest üle, et kas tõesti seesama Britt, kes sel aastal sai pereblogides teise koha 1155 häälega. Ja pärast me läksime ta juurde tagasi ja hiljem veel ka kõik koos Vabanki. Ta on nii armas inimene! Kohe on aru saada, et inimesel on enda ja eluga kõik hästi. Tal pole vaja enam üle oma varju hüpata. Ta võib rahumeeles armastada kogu seda suurt õhupallimerd, mille ta endale küsis ja millega me peaaegu oleksime ka klubisse läinud, kui üks purjus neiu seda endale poleks tänaval soovinud. Briti nägu oli nii siiralt imestunud, kui ma soovitasin tal Perekoolis käona kommenteerida ja see väike kolekuri mutt välja lasta, kes igas inimeses kuskile sisemusse on ära peidetud. Mulle jäi mulje, et tema kuri mutt on juba enda matused üle elanud. Ta lihtsalt ei oskagi kellestki halvasti rääkida.

Siis ma jõudsin paar lauset ritsikuga vahetada, mis jäi, ilmselgelt, ikka väga pealiskaudseks. Äkki kunagi tulevikus saab seda viga parandada. Loomulikult kohtusin ma Eveliisiga ja ta on ka meie kohutavast Vabanki kogemusest bloginud. Eveliis meeldis mulle. Ta on päriselus väga ilus inimene, aga ilmselgelt pole ta head fotograafi leidnud, kes seda näha oskaks. Ma loodan, et ma talle oma pisut ülepiiri naljadega haiget ei teinud. Ta oli hoolimata naeratustest seesmiselt nii otsata kurb. Küll need halvad ajad ka ükskord otsa lõpevad.

Ma võin ta Vabanki jutule lohutuseks lisada, et kui tema ära läks, läks asi veel hullemaks. Kuigi kõik vastas mu ootustele, sest ma teadsin juba varem juttude järgi, et see on ilge pleiss. Kahe aeg tuli sinna esinema sama Uku Suviste, kes varem blogiüritusel võitjaid välja kuulutas. Tal oli kaasas kaks tibinat, kelledega nad kõigepealt esitasid väikse lõigu hallidest varjunditest ja pärast sai Uku laval mikrofonist tuntud tantsulauludele kaasa ümiseda. Poiss oli selleks ajaks end juba kenakesti pilve tõmmanud ja paljalt on ta ikka palju kenam kui selles ülikonnas.

uku

Uku hallid varjundid, ise telefoniga pildistasin. Klubisse ei lubatud kaasa võtta päris fotokaid, vihmavarje, kübaraid ja ma ei tea mida kõike veel.

Kuid selles vip-ruumis, mida Eveliis kirjeldas, läks pärast ikka hulluks andmiseks. Seal oli ruumi keskel stripipost ja mingid puuhobustest tibinad üritasid selle vastas “nagu filmis” kükitada. Kuid üks neiuke oli nii kõva laksu all, et andis täitsa isikliku šõu, kus ta väga andnult ja erootiliselt end liigutas, kuigi postiga ei oskanud ta rohkem teha kui ühe mehega, kes rõõmust osa saama ruttas.

Selle jama peale otsustasime Agnesega, et ma näitan talle Kelmi, kus ma tavaliselt käin. Muidu jääb inimesel, kes klubides ei käi, mulje, et Tallinnas on kõik klubid ühesugused uduse pilguga üheöö partneri otsimise urkad.

Teel Kelmi tulid meile vastu noormehed, kellest ühel oli sületäis lilli. Mina sain pisut väsinud välimusega kollased liilialaadsed varred ja Agnes uhke buketi valgeid krüsanteeme. Miks ma ei imesta, et ilusate silmade ja jalgade eest rohkem lilli kingitakse! Agnes küll väitis, et süüdi oli jällegi minu kõrge vanus. Mulle Agnese huumor sobib! Kelm oli täpselt nii mõnus nagu alati. Ma nägin mõningaid tuttavaid ja üldse oli seal mõnusalt pingevaba õhkkond. Nagu alati. Aga alati ei vaata ma seda kohta pilguga, et kuidas võõrale võiks paista.

Kuna ma olin Agnese peale viieminutilist tutvust meelitanud lubadusega talle öömaja pakkuda, linna jääma, aga kell oli juba hommik, siis otsustasime aja kuni esimese rongini koos veeta. Ühiseid tuttavaid netist otsides leidsime, et Agnes tunneb minu kodubaari baarmeni ja sinna me lõpuks jõudsimegi. Nagu ma alguses mainisin, kuueks sain koju. Mulle blogimisüritus väga meeldis. Kenasti organiseeritud, tasuta söögid-joogid ja ilusad inimesed. Vabank meeldis ka, sest sellist elamust annab meenutada. Ja ma ei pidanud selle eest maksma.

Tagged: ,

4 thoughts on “Tänaöise blogijatepeo ülipikk kokkuvõte

  1. Eveliis 12. juuni 2016, 19:46

    Jumal tänatud, et ma enne seda showd lahkusin. Ma ei oleks seda üle elanud. Ja minu depressiooni juures ei tasu selliste asjadega mängida. Aga sina oled armas, armas, et isegi võiks mõelda, et haiget tegid oma kommentaaridega. Need on minu masti naljad ja kommentaarid. Thumbs up.
    Ahjaa, inimesi tunned sa hästi;)

    Like

  2. Britt 12. juuni 2016, 20:31

    Sina olid ka väga armas! Aga ma ausalt öeldes ei kahelnud selles nagunii. Nii et mul on hea meel, et ma suutsin julguse rindu võtta ja sulle ligineda🙂 Ma natuke küll lõhun seda mulli ja ütlen, et halvasti oskan ma teistest rääkida küll. Seda küll vaid siis kui põhjust antakse, Ühesõnaga kui mul varvaste peal tallutakse, siis ma päris vaiksena püsida ei oska ja ei tea kas peakski ..🙂

    Ja mul pole üldse kahju, et ma seda vipiruumi saaga jätku ei näinud. Samas kõlab jälle väga värvikalt ..😀

    Like

  3. Manjana 12. juuni 2016, 20:41

    Mul on nii hea meel, et ma teie kõigiga tuttavaks sain. Kui juhtub, et olete Tallinna kesklinnas ja omate kogemata vaba aega, siis ma olen väga kiire kohalejõudmisega, ausõna🙂

    Like

  4. F 13. juuni 2016, 10:25

    Olen tänaseks päevaks lugenud vist kõiki EBA2016 puudutavaid blogipostitusi ja Sinu oma on parim oma huumoriga!

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: