Jooga teeb lihased nii valusaks!

Rannahooaeg on vist juba kätte jõudnud, aga ma alles nüüd jõudsin päris sportimiseni. Või mida keegi sportimiseks peab. Kuid kõik vist teavad, et jooga on praegu ülipopp spordiala. Näiteks Rents kogu aeg kirjutab, kuidas tal, lisaks mööda seinu ronimisele, ka jalg juba kaela taha ulatub. Aga ma ei ole siuke noor sälg nagu Rents. Ma ei kavatse aštanga joogaga viimast usku oma võimetesse ära kaotada. Ma üritan ikka tasa ja targu, tasa ja targu.

Kuna ma, vist, hakkan vaikselt ekstroverdist introverdiks muutuma, siis ei meeldi mulle massiüritused. Sõbrants käis terve talve kuskil grupis joogatamas ja kutsus mind ka, aga ma ikka üldse ei tahtnud. Ta väitis, et ega keegi ei vaata ja siis järgmise asjana rääkis, kuidas ta ikka vahetevahel vaatas, kuidas need harjutusi teevad, keda ta osavamateks pidas.

Seega käisin ma Piraatide lahes ja leidsin sealt märksõnaga “kundalini yoga”  endale koduseks harjutamiseks hulga võõraid inimesi. Kundalini jooga peaks olema vanainimestele sobiv võimlemine, kus tegeletakse ka niisama lamamise ja ümisemisega.

Esimeseks proovisin tunniajalist paketti, kus liigutamist juhendas Gurmukh Kaur Khalsa, kes rääkis, et tema on 58-aastane ja tunneb end tänu joogale paremini kui 20-aastasena. Juba siis ma mõtlesin, et tädi valetab. Lõunamaistes kultuurides on valetamisesse suhtumine väga vaba.

Tund aega tundus paljuvõitu ja nii ma esimesel korral tegin ainult esimese osa ehk 15 minutit. See tundus väga mõnus. Mulle sobis, et ta tegeles peamiselt selgroo liikuvusega. Just selgroo lasin ma oma 30-eluaastatel untsu minna, kuna radikuliit ja muud “mõnud”, mis kehva suhtega kaasnevad.

Laupäeva õhtul otsustasin, et teen ülejäänud võimlemise ka ära. Ja siis ma avastasingi, et mina ikka ei jõua. Seal anti ette mingi rütm ja siis pidi selle saatel vehkima. Rütm oli päris kiire. Mulle kiiresti vehkimine ei meeldi. Nii et iga kord kui tädi ütles, et vehelge edasi, mis siis et ei jõua, istusin ma diivanile maha ja lõõgastusin. Mingis grupis ma, võib-olla, häbeneksin ja vehiksin nagu hull edasi.

Iga inimene, kes on vähegi võimlemise ja harrastusspordiga kokku puutunud, teab, et alguses tuleb end soojendada, selleks et vigastusi ei tekiks ja lõpuks tuleb end venitada, et lihased valusaks ei jääks. Ma mäletan kunagi 90ndatel, kui meile alles need uued põhimõtted vaikselt jõudma hakkasid, teatas üks tüdruk, et eilane aeroobika oli ikka väga halb trenn, sest tal ei jäänudki lihased valusaks. Tegelikult ei pidanudki jääma, kuna treener tegi meile korraliku soojenduse ja venituse. Aga inimesed olid harjunud vanaaegsete lähenemistega.

Kuid see 58-aastane joogatädi tegi oma kundalinit ilma lõpuvenituseta, selle asemel oli hoopis “mediteerimine”. Ma ei ole veel järgi uurinud, mida tema ettenäidatud näppude asend tähendab, aga sõna, mida ümiseda tuli, oli küll eriti kahtlane “Satana”. Eesti keeles kutsusin ma kuradit välja, eksole ja saatan ei ole eesti päritolu sõna.

Kuid ma poleks üldse selle venitamise puudumise peale tulnud, kui mul juba teist päeva poleks puuhobuse tunne. Sirgete jalgadega ma kummardada enam ei saa, sest reie tagumine lihas on untsus. Huvitav, kaua see jama kestab? Ma tahaksin nüüd kogu seda võimlemiskava ühe korraga proovida. Ma võin need venitused ise ka lõppu teha ja kahtlased ümisemised asjalikuma lauluga asendada.