Lasteaias veedetud lapsepõlv

Mallukas üritab oma blogis oma stressis tite-emmedest lugejatele tõestada, et laps võib küll vahete-vahel mõne tunnikese vanaemaga olla. Põhjendab nii ja naa. Püüab selgitada asja, mida pole vaja selgitada – loomulikult võib laps olla ka natuke vanavanematega koos, kui nad seda tahavad ja lapsega olla oskavad.

Kuid ma üritan juba pikemat aega lahti mõelda, kuidas mõjus mulle see, et ma ei veetnud enne kooli üldse aega oma lihaste vanematega. Mingi osa sellest ajast olen ma unustanud, kuna see juhtus ammu, aga mingi osa on ilmselt ka blokitud, kuna mul on kena mälu, mis halbu asju ei mäleta, aga enne kooli ajast meenuvad mulle ainult halvad asjad.

Peaks ema käest täpselt järgi küsima, et kui vanalt ma kuskil elasin. Ma ju eriti ei mäleta. Kõige õudsam aeg oli ööbimisega lasteaias. Ma olen sellest siin varem ka kirjutanud. Olid nõuka ajal lasteaiad, kuhu viisid oma lapse esmaspäeva hommikul enne kaheksat ja reede õhtul peale kuut said ta nädalavahetuseks koju viia. Ei olnud lastekodu. Lihtsalt seal külas, kus ema elas, lasteaeda polnud ja siis viidi bussiga lapsed esmaspäeva hommikul 10 kilomeetrit eemal olevasse külla. Järva-Jaani on vist pigem alev. Imelikul kombel ma seda alevit ei vihkagi, aga seda lasteaeda küll. Ainsad õnnelikud hetked olid siis, kui ma haigeks jäin ja ema pidi mulle järgi tulema. Ma tean, et ma käisin seal vist kahes kõige vanemas rühmas. Ehk siis umbes 5-aastaselt.

Kui sealt mälus tagasi minna, siis ega ma eriti ei mäleta. Aga ma tean, et ma elasin mitu aastat emapoolse vanaema ja vanaisa juures. Ema on rääkinud kuidas ta kõigepealt pani mind sõime, kui ma olin totaalne titt, kes veel mitte-midagi ei oskanud. Aga kuna ma jäin seal kogu aeg haigeks, siis tuli mu vanaema töölt ära (ta oli juba pensionär ka) ja hakkas mind hoidma. Vanaema kutsus mind Tüütuks ja vanaisa armastas end pikali juua. Kuid vanaema juures olid igasugused loomad – koerad, kassid, sead, lambad, lehmad, kanad. Ja loomad mulle meeldivad.

Mul pole olnud lapsepõlves kodust vägivalda. Vanaemalt olen paar korda vitsaga saanud ja ema käest korra rihmaga ja üks lasteaiakasvataja oli minu mälu järgi eriti vastik vanaeit. Ma arvasin terve oma noorpõlve, et mul oli õnnelik lapsepõlv. No ei olnud ju nagu millestki puudus, ema on mul rahuliku loomuga. Ega ta karjuda ei oska. Vanaema oskas karjuda. Aga joodiku vanaisaga oli lõbus. Näiteks vanaema peidetud viinapudeleid mööda aeda taga otsida. Ma ei mäleta, kas vanaema vanaisale äigas ka, vanaisa vanaemal katsus purjus peaga ainult tissi. Seda ma mäletan.

Ema väidab, et tal polnud teisi valikuvõimalusi. Ma pole siiani aru saanud, miks ta kolis lapsega elama kohta, kus polnud lasteaiaks võimalusi ja mis asus mõlematest vanavanematest ja ka lapse isast 100-150 kilomeetri kaugusel. Nõuka ajal ei olnud maapiirkonnas probleeme uue töökoha leidmisega ja korteriga. Enne minu sündi ema kogu aeg vahetas elukohti. Miks ta lõpuks valis sellise, kus ta sai ilma lapseta elada, kust ma tean.

poolteist

No on ju armas titt, kuidas saab sellist kuskile lihtsalt jätta?

Aga see jutt on vaid need probleemid, mida ma enne kooli mäletan. Kummalisi kasvatusmeetodeid mäletan ma ka kooli ajast. Enne, kui ma ise emaks sain, tundusid need mulle kõik väga normaalsed käitumised. Vot nüüd olen hakanud tagasi hoopis teise pilguga vaatama.

Tagged: ,

9 thoughts on “Lasteaias veedetud lapsepõlv

  1. Jere 29. juuni 2016, 17:13

    Pilt on küll lõpmatult nunnu, eriti need silmad!🙂

    Like

  2. Morgie 29. juuni 2016, 22:56

    Täiega jube lugu!
    Ma teadsin küll, et mõned lapsed on terve nädala, öösel ka lasteaias, sest meid üritati sarnaste lugudega distsiplineerida, aga ega me ei uskunu, et meiega kunagi nii tehakse. Kotionu jutt oli kah usutavam kui selline jama. Vanaema ei saanud meiega vist kuigi hästi hakkama.
    Päeval käisime küll lasteaias ja pean ütlema, et juba see oli piisavalt õudne ja ma õppisin väga varakult ära haiguse teesklemise, et jumalapärast ei peaks lasteaeda minema. Miks seal nii õudne oli, ei oska ma tagantjärele öelda. Ei mäleta.
    Mu oma lapsed küll armastasid lasteaias käia, kumbki erinevas. Ju siis neil vedas. Või olin ma nii igav ema.

    Like

    • K 30. juuni 2016, 11:27

      Issand, Kotionu! Ma pole lapsest saati ta peale mõelnud ja nüüd tuletasid meelde, võehh😀

      Like

      • Manjana 1. juuli 2016, 00:54

        aa vot Kotionu mu lapspõlves polnud. Vanaema väitis, et mustlased mõnikord varastavad lapsi,aga mind nad küll ära varastada ei üritanud.

        Like

  3. K 30. juuni 2016, 11:23

    Oi kuidas ajab vihale. Ma ausalt vihkan seda saamatust ja oskamatust selliste emade poolt. Ma olen ka oma esimesed eluaastad vanavanemate juures kasvanud, sest ema ei osanud arvestada, et lapsed aega ja energiat võtavad, enne oli elu pidu ja siis järsku ilmusid lapsed… Järgnesid aastakümned täis ema valesi otsuseid ja minu si*a lapse-ja nooruspõlve ja kui ükskord täiskasvanuks saades vastuseid nõudsin, siis vaatas mind sarnane kannataja nägu. Tunne veel ennast süüdi ja halvasti, et küsida julgen. Ja selliseid lugusi ja emasi on üllatavalt palju. Võib-olla mingi nõukaaja eripära, polnud mudelit mida järgida või taipu, et asjade üle mõelda. Oli ju täiesti teistsugune ühiskond. See E-R lasteaed oli sul ikka eriti julm. Ma olen sinust noorem, õnneks sellist asja ei näinud. Meil kasvatajad ajasid süstaldega magama, kah mälestus😀
    Aga sa olid kohutavalt armas titt.

    Like

  4. Mari Leinakask 30. juuni 2016, 22:24

    Minuga on hoopis teisiti. Olen üleliia hoitud laps. Minu vend suri kui ta oli 11 kuune. Ema oli tol ajal rase, ootas juba mind. Ma üldse ei imesta, et mind hoiti. Mu vanemad armastasid ja hoidisid mind väga aga….. No nii hoitud ei tohiks ka üks laps olla. Lasteaias ma ei käinud, olin kogu aeg vanaemaga kodus. Ka koolis olles pidin kohe peale kooli koju tulema. Ma olen väga hea joonistaja, mul on annet. Põhikooli lõpul ( umbes,ma isegi ei mäleta ) läksin iseseisvalt kunstikooli katsetele ja sain sisse. Vanemad aga ei lubanud mul kunstikoolis käija kuna siis oleks päev veninud väga pikaks ja ma ei tea mida hirmsat veel oleks juhtunud?! Ka olin ma pärinud oma vanaemalt hea käe teha käsitööd. Kas mind suunati, juhendati, arendati: ei!
    Selliseid näiteid on palju. Ma mõistan neid, et nad tahtsid mind hoida, kuid millise hinnaga?
    Ju nad ei mõelnud tagajärgedele, vaid ainult sellele kuidas mind hoid aja kaitsta.
    Ma üldse ei süüdista oma vanemaid, ma mõistan neid täiesti. Kaotada oma laps on kohutav, samas tuleks oma hirmudest kuidagi jagu saada ja lasta ka oma teisel lapsel areneda, saada tugevamaks selles mida ta oskab! Ma armastan oma vanemaid üle kõige maailmas ja olen neile tänulik kõige eest, kuid ikkagi, nad oleks pidanud mind rohkem usaldama. Saama oma hirmudest üle ja usaldama!

    Like

    • Manjana 1. juuli 2016, 00:52

      Ma ei saa täpselt aru, mis sul pärast juhtus. Äkki on kirjutamisest abi?

      Ma mõistan omi vanemaid küll, see postitus oli mõeldud teraapiana, et ennast paremini mõista.

      Like

  5. Mari Leinakask 1. juuli 2016, 14:23

    Ma vist sõnastasin ennast liiga emotsionaalselt. Tegemist vaid ühe näitega elust, et igasugused äärmused on kurjast! Ehk kunagi kirjutan sellest pikemalt

    Like

  6. Nell 1. juuli 2016, 16:03

    Ma kohtasin mõned aastad tagasi naisterahvast, kes ohkas, et tänapäeval võiks ka need nädalalasteaias olla. Et tema oli 5 päeva jutti lasteaias ja oma lapse paneks ka…
    Oma suguvõsast on ka näide kus nõukaajal ema pani oma 2 last lastekodusse kuna laste kasvatamise kõrvalt oli mitut töökohta keeruline pidada. Õnneks mõned sugulased võtsid neid lapsi vähemalt koolivaheaegadeks enda juurde ja nii said nad ka peres elamise kogemuse. Aga näha on, et armid hinge jäid. Ja see ema tänasel päeval veel ei saa aru, et ta oleks midagi valesti teinud.
    Meie ise oleme seadnud oma tööd ja tegemised nii, et väikelaps saaks olla palju koos oma mõlema vanemaga. Lasteaias käib võimalusel poolikuid päevi ja osalise koormusega. Inimesel on terve elu aega kollektiivis olla ja graafiku järgi eri kohtades käia. Ma arvan, et 3-aasta on veel veidi vabadust ära teeninud.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: