Kohv kui narkootikum

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegelesin ma sõltuvustest vabanemisega … ja sel aastal langesin uuesti nende rüppe. Sõltuvused on sõltuvused. Neist ei vabaneta igaveseks, nad jälitavad meid surmani. Kehv narkootikum kui teda ikka ja jälle ei taha. Päris narkootikumidega mul sooja suhet pole, aga on aineid, millest ei räägita sama halvustavalt kui teistest. Minu kogemuse järgi on kohv üks hullemaid legaalseid narkootikume.

Siin on postitus 2015. aasta lõpust, kus ma kirjeldasin oma esimest kohvivaba nädalat. Sel aastal otsustasin uuesti kohvi proovida. Natukene. Proovi mõttes. Ja siis ma sain teada, milline on tegelik kohvi mõju. Kofeiini mõju inimesele, kelle veres ei ringle pidevalt stabiilne kogus ergutit. Ei saa kurta, see oli ülilahe tunne. Ma sain eriti mõnusa energialaksu, mis ei lubanud rahulikult diivanil netis istuda, vaid sundis tegutsema. Väga kasulik, ma arvan, minusuguse laisklooma liikumapanemiseks.

Ja nii nautisin ma kohvi mõju umbes paar nädalat. Ma sain kohvi juua ainult kohe peale tõusmist, sest hilisem kohvilonks ei lasknud õhtul magama jääda. Kuid mingi hetk hakkasin oma päeva teist tassi igatsema. Ja ma lubasin endale ka teise tassi.

Ma olen alati kohvi valgendaja ja suhkruga tarbinud. Valgendajaks on üldjuhul piim. Vanasti panin tassile 2 lusikatäit suhkrut, uuesti alustades leidsin, et ühest piisab küll. Kui kunagi jõin päevas kolm tassi 2-lusikatäie suhkruga, siis kulus suhkrutops ikka väga kiiresti tühjaks. Vahepealse kohvivaba ajaga sain suhkrukulumise ubale pihta.

Suhkur suhkruks, aga mingi hetk sain aru, et ma võin kohvi ka õhtul juua, kofeiini mõju on kadunud ja jäänud on vaid vajadus. Mõtlesin, et jätan teise päevase tassi ära. See õnnestus vaid mõningatel kordadel. Siis leidsin, et peaksin üldse kohvist loobuma, sest ta ju ei mõju enam. Mis mõttega ma teda joon? Jah, ta maitseb küll hästi, aga ma ei taha, et mul oleks vereringes kogu aeg stabiilne kogus kofeiini.

Mul eks jättis kunagi ammu kohvijoomise maha. Talle arst kirjutas välja vererõhurohud ja ta leidis, et targem on elustiili muuta, kui kolmekümnendates tablette sööma hakata. Talle kohv ei maitsenud ka. Ta asendas kohvi teega. Mate teega. Vähemalt alguses. Ja vererõhk läks ilma rohtudeta korda. Tema, muteada, ei joo siiani kohvi. Aga tema pole mina.

Mina olen varem jätnud kohvijoomist maha siis, kui ma rasedaks jäin. Minu isereguleeruv organism otsustas ühel raseduse alguspäeval, et tema enam suitsu ja kohvi ei taha. Ja nii ma saingi ühel päeval mõlemast korraga lahti. Ja ma ei näe erilist vahet suitsul ja kohvil. Mõlemad on mõrumaitselised narkootikumid, mis keerlevad organismis ringi ja mõjutavad energiataset ja erinevaid organeid. Lihtsat kohvi kohta arstid, millegipärast, ei räägi samasuguseid jutte nagu suitsudest. Ma ei näe erilist vahet, kuigi kohv maitseb mulle paremini ja ei tekita sellist süütunnet nagu suits ja kohvijoomine ei mõjuta teisi samas ruumis viibijaid. Aga minu organismile mõjub kohv väga tugevalt ja mitme tunni vältel. Suitsu puhul on ühe sigareti mõju tunniajaline.

kohv

Minu tavaline pätikohvi lõpp väikese küünla ja peegliga

Aga täna on mul teine päev ilma kohvita. Kuna kohvioad sai lõpuks kodust otsa, sain ka dieediga alustada. Nii kaua kuni mul oli kodus kohvi, ma pausi pidada ei suutnud. Suitsudega on täpselt sama jama – peaasi, et neid minuga samas ruumis poleks. Mingeid probleeme ma kohvipuudusega seoses veel tuvastanud pole. Kuna ma pole oma rohelise teega eriti harjunud, siis tekitab tee mulle huvitavaid kehalisi elamusi. Kah põnev.

Ma ei luba, et jätan kohvijoomise maha. Ma ei saa seda lubada, aga ma tahan, et kofeiin ei ringleks lõdvalt mu veres, vaid et ma saaksin iga kord joomisest energialaksu.

17 thoughts on “Kohv kui narkootikum

  1. Klari 1. juuli 2016, 14:16

    kohv ongi täielik narkootikum – mul hakkab kirjeldamatult õudne, kui ma kujutan kasvõi ette, et ma peaks kohvijoomise maha jätma. kahtlustan, et suur kogus kofeiini (kange must kohv + tee + coca zero, jah, ma joon neid kõiki iga jumala päev) on ainus, mis mind üldse püsti hoiab. ma täitsa ausalt isegi ei julge proovida selle mahajätmist, sest ma vist sureks lihtsalt ära.

    Like

    • Manjana 1. juuli 2016, 14:50

      sa jätad kirjalikult endast väga julge inimese mulje😛

      Like

  2. Klari 1. juuli 2016, 14:54

    igaühel meist on omad nõrgad kohad😉

    tegelikult ma olen aastaid mõelnud, et kas äkki peaks kohvijoomise maha jätma, aga iga kord jõuan ma samale järeldusele, et miks küll – ma ei suitseta, ma ei tarbi alkoholi, ma ei tegele hasartmängudega, ma ei mängi isegi arvutimänge. kui ma veel kohvijoomise ka maha jätaks, siis kasvaks mulle vist küll tiivad selga ja halo pähe. ega siis ilma pahedeta inimene oleks ikka ülimalt igav.

    Like

    • Manjana 1. juuli 2016, 15:08

      mulle ei meeldi sõltuvusi pahedeks kutsuda. pahe peaks ikka mingi asi olema, mis teistele halba teeb. iseenda jaoks on ju sõltuvus, küll ajutiselt, hea.

      kusjuures enamuse sõltuvusianetega on see, et nauding on suurem, kui ei tarbi regulaarselt ja/või palju. seepärast tulebki neid aegajalt maha jätta ja/või väheses koguses tarbida, et paremini mõjuks.

      ps! halo on lihtne, sünteetiliste narkoorikumide puhul on see pisiasi muude kõrval😀

      Like

  3. vanaiinlane 1. juuli 2016, 16:16

    Kui alustada juttu teemal kohv kui narkootikum
    ja justkui möödaminnes mainida 2 lusikat suhkurt,
    mida sinna “narkootikumisse” lisatakse, siis
    millisest NARKOOTIKUMIST jutt käib?

    Sõltuvuses inimene ei oska adekvaatselt seda seletada,
    mida kõike ta lisaks suhkrule veel suust sisse ajab,
    temal on üks paha asja kinnisidee, see on kohv.

    Like

    • Manjana 1. juuli 2016, 16:22

      ma tean, et sa oled pealiskaudse lugemise meister.
      saad diplomi!

      ma pole kordagi arvanud, et kohv on paha asi.
      ja kindlasti kohe pole suhkur paha asi.
      ega ma loll pole!

      suhkur on väga hea asi.
      üks parimaid
      seepärast teda vältida üritataksegi
      enesepiinajad!

      ja kohv on väga hea asi.

      keegi ei tarbiks narkootikume kui need head poleks.

      see postitus räägib sõtuvusainetega mängimisest.
      et kumb jääb peale.
      ja kuidas.

      Like

      • vanaiinlane 1. juuli 2016, 16:43

        Jah, tõsi on, tekstist libistasin pilgu üle, sest
        ma juba tean millest ja kuidas sa kirjutad, aga
        vaatasin ainult korraks seda su pilti, et kohe
        kohvi(narko)lainele saada.

        Aga suhkru, jahu ja igasugu küpsetiste asjas
        jääb minu maailmavaade kõikumatult samaks –
        see on narko ja sõltuvus nagu konventsionaalnegi.

        Like

        • Manjana 1. juuli 2016, 16:51

          sa kogu aeg kujutad midagi ette
          peaasjalikult seda, et sa tead mind
          ma ei tea miks sa seda vajad
          aga see on puhas rumalus
          unusta ära!
          vaevalt, et sa oma naistki tundsid

          see, et sa mu tekste ei loe
          tean ma juba ammu
          sest enamus su komme on mööda
          seniilsus, ma arvasin

          tegelikult lihtne vanainimese tõbi
          “no ei huvita, mis teistel öelda on
          oma möla on ikka suule lähemal”

          Like

        • vanaiinlane 1. juuli 2016, 17:47

          Hetkel Kuu kaob ja alles esmaspäeval
          hakkab jälle looma, ja ramadan lõppeb,
          sellega vist võib seletada su pahurust.

          Ma loen su tekste huviga, sest see muster
          on mulle kui veidi vanemale inimesele tuttav-
          ma tean mis juhtub ja kuidas see kõik lõppeb..

          Like

        • Manjana 1. juuli 2016, 18:11

          nii, mis siis juhtub?
          kuidas sa saad teada?
          ma ei ole blogis oma lühi ega püsisuhetest vastas- (või sama) sooga ju üldse kirjutanud.
          kui sa seda mõtled.
          kusjuures ma ei näe ka oma suhetes mingit mustrit,
          mis teistel sama oleks.

          või sa tead, et mingi huvitav klient on mu poole teel? tööots.
          ma ei tea kedagi, kes teeniks raha nii erinevate asjadega millega mina.
          sa peaksid selgeltnägija olema.

          lõpp on kõigil ühesugune😀

          ps! olen jah pahur!

          Like

        • vanaiinlane 1. juuli 2016, 18:59

          Tüütu, vanaemal oli õigus😀
          on su nimi tõesi ja see on hea!
          Aga, näedsa, mis kohv tekitab.
          Lonks, ja kohe oleme suhetes…
          Muuseas, ebapärlikarp on su sugulane.

          Like

  4. ebapärlikarp 1. juuli 2016, 17:39

    Mina näiteks olen praegu Itaalias juba nädal aega ja kohvi olen hommikul joonud vaid 1 kord, täna siin Milanos. Läksin reisile, seega väljusin rutiinist ja mingisugust kohvi-iga hommikuti pole. Kui laual oleks üks latte, siis jooks, aga suva ka, kui pole. Minu jaoks on kohv täiesti selline asi, millest sõltumine on harjumuse asi – ehk et kui olen koduses rutiinis ja hommikul tööle, siis harjumus on seda juua, kui ära jätaks, oleks ebamugav kuidagi. Puhkusel olles jumala savi. Olen kohvi joonud terve elu ja pigem tundubki harjumuse asi, kui et mingi aine sõltuvus. Mul siis.

    Like

  5. Haldjapiiga 1. juuli 2016, 19:07

    Ma olin üleeelmine suvi kohvi- ja suhkruvaba. Lürpisin värsket piparmündi teed ja olin rahul.
    Nüüd käin tööl ja hommikuti joon ikka kohvi. Sest musta teed oleks imelik juua, kuigi kofeiini on viimases rohkem. Et siis kas mul on nüüd kofeiinisõtuvus või suhkrusõltuvus. Eriti kuna viimast lajatan ma mustale teele ja kohvile samas koguses. Või lihtsalt harjumus, et mis moodi seda päeva nüüd teega ikka alustada.
    Muul ajal päeval joon ma vett ja ühel õnnelikul talvel kui veel koolis ja praktikal käisin õnnestuski umbes pool talve hommikuti VETT juua.Varsti käisin maha ja hakkas see kohvijant uuesti otsast peale.

    Kohvi võtab nö tulevikust energiat. Annab tänaseks kasutuseks homset energiat. Nii seda tõlgendati, ja siis ongi ju loogiline, et mingi hetk on homme nii kaugel, et kohv ka ei küündi. Ja ma leian, et üks tass hommikukohvi millele joon päevapeale lisaks 2 liitrit vett tähendab et ma ei pea selle verekoostise üle küll ennast üle mõtlema.

    Liked by 1 person

  6. blondinka8 1. juuli 2016, 22:03

    Mina joon ikka palju kohvi- hommikuks paar tassi, lõunal kindlasti suur kruus, õhtul ka ja vahel ka kell 1 öösel, kui ma veel üleval olen. Ja kui ma statoilist möödun, siis sealt läheb ka veel cappucino loosi (jumal tänatud, et lähim statoil asub 30km kaugusel). Kohv läheb alla vaid mustalt ja suhkruta või siis juba eelpool nimetatud capuccino. Kohe, kui seal on gramm suhkrut sees, siis enam juua ei suuda (muidu olen suur magusasõber). Teed ei joo aga üldse. Olen proovinud paljusid sorte ja nii suhkruga, kui suhkruta, meega ja inveriga jne, aga no ei ole minu maitse, mitte kuidagi. Kunagi tegin kohvijoomisesse pausi (esimese raseduse ajal), aga vererõhk läks nii valeks, et arst soovitas kohvi edasi tarbida või siis juua musta teed- valisin esimese.
    Õnneks ei ole ma karastusjookide sõber, seega ongi minu jookideks gaseerimata vesi ja siis kohv. Ei tunne ennast narkomaanina, sest mööda seinu ei roni, kui ei saa, aga kui on võimalus juua, siis joon🙂

    Like

    • Manjana 2. juuli 2016, 14:21

      proovi, lihtsalt niisama, et nädal aega ei joo tilkagi kohvi, siis saad teada, kas on mingi teine tunne. selle ajaga ei tohiks vererõhuga veel midagi juhtuda, aga esimene päev jälle kohvi juua, võiks hoopis teine tunne olla.

      Like

  7. Nell 3. juuli 2016, 13:51

    Mina kohvi ei joo, maitseb aga ei kannata, paha hakkab. Minu “mürk” on kange must tee. Ilmselt kangem kui nii mõnegi kohvijook. Must tee sisaldab väidetavalt isegi rohkem kofeiini kui kohv. Ja seda joon ma päevas ikka mitu-mitu kruusitäit. Kui mõned hommikul pole aega teejoomiseks siis annab tunda küll, et doos on saamata. Pea hakkab valutama ja olemine pole suurem asi. Seepärast üritan veidi teejoomist ka kontrolli alla saada, näiteks vaid 4 kruusi musta teed ja sellele lisaks taimeteesid.

    Like

    • Manjana 3. juuli 2016, 14:02

      see kõlab küll nagu korralik sõltuvus. aga sa jood seda kuna ilma on paha, eksole? mitte sellepärast, et tee tekitaks juurde head tunnet. siis tasuks küll proovida, ajutiselt, maha jätta.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: