Kes tahab rikkaks saada?

Lugesin Indigoaalase kurvameelset postitust ja mõtlesin, et kommenteerimiseks pole seal piisavalt ruumi, pean eraldi postituse kirjutama.

Ma ei tea kui vana ta on. Mõnes lõigust jääb mulje, et minu emaga samas generatsioonis, sest räägib, kuidas ei juhtu ta elus enam midagi ja kõik mis oli see möödas. Teisel hetkel tundub, et ta peab minust noorem olema, sest mingid elu õppetunnid on veel täiesti saamata. Peaasjalikult need, mis räägivad inimestest, rikkusest ja rahast samades lausetes. Need avaldused on üllatavad ja kurvakstegevad. Tegelikult ma ju tean, et ta pole ainus, kes rikkust ja raha kuni surmani sarnasteks mõisteteks peab ja seepärast õnnetuna sureb.

Mina ei saanud ENSV lõppedes parempoolsetelt poliitikutelt mingit kinnisvara kingituseks. Ma olin õige pisut liiga noor. Mu ema sai oma korteri kollase kaartiga erastada. Korteri kuskil keset Eestit, kus praegu kõrguvad tühjad kortermajad. Mina olen terve elu elanud üürikorterites ja eelistanud kesklinna eestiaegseid suuri täismugavustega  omanikule tagastatud maju. Mind pole huvitanud ilma finatshariduseta inimeste igikestev jutt, kuidas kinnisvara on osta odavam.  Kui on odavam, miks siis mina elan kesklinnas ja nemad mägedes? Ja ma ei ole rahaga rikas, aga puudust ka kunagi pole olnud.

Ma arvan, et need asjad, mis ma korterisse aastatage kogunud olen ja mis moodustavad mu maise varanduse, takistavad mul päriselt rikkaks saamist. Ma ei ole vaba. Ma ei saa suvaliselt hetkel võtta saba selga ja minna teadmata ajaks lõunameresaartele tšillima, sest mul on hunnik asju, millest ma loobuda ei suuda, aga kaasa neid ka ei taha.

See kõlab nii äraleierdatult, aga ma päriselt ka usun, et see ei võida midagi, kel on surres kõige rohkem asju. Mida sügavamal asjade maailmas inimene elab, seda õnnetum  ja tühjem ta on. Mulle meeldib ka oma kurba tuju asjadega kinnimätsida. Eelmine postitus on selle tõestuseks. Vähemalt ei tulnud mu kurb tuju puuduvatest asjadest või rahast.

Mulle on elu õpetanud, et inimesed, kelle jaoks on raha väga oluline, on kurjad ja sisemas õnnetud inimesed. Mida rohkem inimene tegeleb raha nimel elamisega, seda tühjemaks ta seestpoolt jääb. Et tühjust varjata, vajab ta kalleid asju.

Olete näinud kui maitsetult käivad riides inimesed, kel on palju raha? Nad ostavad asju ainult hinna järgi, sest nad ei oskagi teismoodi ümbritsevat hinnata. See ei ole mingi uusrikaste nali, see on elu. Sest kui sa tahad palju raha omada, pead sa kogu aeg sellise pilguga ringi vaatama – kui palju ma selle tehinguga teenin. Kui sa sellise pilguga inimesi ja asju vaadata ei oska, pole sul lootustki päriselt rikkaks saada. Ja täiesti mõttetu on unistada rikkaks saamisest kui sul vastavad isikuomadused puuduvad. Jah, südametuks on võimalik end treenida. Jah, see ongi valik.

See eelmine lõik ei tähenda, et ma väldin rahale elavate inimestega suhtlemist, et nad on rumalad ja tühjad inimesed, kelle peale pole mõtet oma väärtuslikku mediteerimisaega raisata. Kaugeltki mitte. Need inimesed on tihtipeale väga targad. Peale hindava pilgu peab nimene ikka mingil alal teistest targem ka olema, et rahajumalat teenida. Ainult sitapeaolemise oskusega satub vanglasse. (Ma olen viimase 5 päevaga 2 hooaega Oranget ära vaadanud, avaldab mõju). Ehk need inimesed on tegelikult päris huvitavad kaaslased, aga oleks hea teada, miks ta just sinuga suhtleb. Äkki sellepärast, et sa oled enda arvates nii vaene ja ta vajab sinu imetlevat pilku? Või ta peab ka sind targaks ja tahab sult midagi õppida? Või oled sa särav või kuulus ja ta tahab end su päikekeselaigus soojendada. Kuid kui sa enam seda ei ole, miks ta sind vajas, siis pole tal mingit probleemi ära kõndida. Nagu tal pole ka mingit probleemi sind solvata, sest tema ei tea, kuidas päriselt teise inimese sõnad südamesse lähevad. Ta oskab solvumist vaid näidelda.

aktien-business-finanzen-geld-boerse

Kui nüüd keegi viitsis mu heietuse lõpuni lugeda ja ei ole vihast sinine vms, siis hea nõuanne ka. Indigoaalane küsib postituse lõpus, et kas ta peaks raha investeerima. 10 tuhat. Ma ei soovita mitte keelegi raha investeerida, kes pole elus kunagi rahandust ei koolis ega iseseisvalt õppinud. Et kui sind rahandus kui spekuleerimisteadus ei huvita, miks sa peaksid oma rahaga mängima? Kui sul on raha üle, kasuta seda selleks, et end õnnelikuna tunda. Või sind teeks õnnelikuks kuskile tundmatusse “investeeritud” raha? Investeeri endasse. Või sõpradesse-sugulastesse.

Ja teine reegel rahaga mängimiseks. Mina olen kunagi börsil mänginud, aga ainult sellise rahaga, mille kaotamine oleks mulle ükstaspuha olnud. Ja ma ei kaotanud seda raha, vaid teenisin juurde. Kui sa põed oma raha kaotamise pärast, teed halbu otsuseid isegi siis, kui oled rahandust õppinud. Seepärast ei tohi mängida rahaga, mida ei taha kaotada.

Kui oled aru saanud, et sa ei saa rahaliselt rikkaks, proovi sisemiselt rikkaks saada. See pole sugugi kergem, aga tulemused teevad õnnelikumaks kui raha.

PS! Ega ma ise ka nüüd rahajumala teenimise patust päriselt puhas pole. Sellest annab tunnistust minus pesistsev ihnuskoi.

45 thoughts on “Kes tahab rikkaks saada?

  1. S.K 4. juuli 2016, 14:22

    S.K

    Ikka tasub investeerida, aga sellest tasuks juba leida viiteid “Rahakrati” blogist:).

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 14:26

      et sa arvad, et tasub investeerida, kuigi asjast ei jaga ja rahast on ka kahju?

      Liked by 1 person

  2. S.K 4. juuli 2016, 14:29

    Ma viiks end kurssi, laseks rahal kuskil ohutus kohas “kasvada”, kui aeg küps siis alles tegutseda, mitte et pärast kassida ..:)

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 14:43

      ja ülevalpool pilti jutu lugesid ka läbi?

      Like

  3. Klari 4. juuli 2016, 15:06

    OITNB on üle mõistuse äge seriaal. Lihtsalt uskumatult hea.

    Rahast ja rikkusest ma ei oska midagi arvata, sest ehkki ma muidu õudsalt tahaks rikkaks saada, pole mul kõige õrnematki ideepoega, kuidas see küll juhtuma peaks, nii et ma lepin tõsiasjaga, et ma ei saa kunagi rikkaks.

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 16:23

      ma lugesin, et sa vaatad😛

      Like

  4. S.K 4. juuli 2016, 15:24

    S.K

    Lugesin ikka, kuid Sul on omamoodi maailmavaade ja ma lihtsalt ei samastu sellega.
    Olen samuti arvamusel, et raha ei tee õnnelikuks, kuid ma sellise summa puhul mõtleks rohkem kui laseks end voolul kanda ja see teeks MIND rõõmsamaks. See on lihtsalt minu tõde, sinul on oma nägemus sellest.🙂

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 16:23

      aga nii kena, et sa loed ja kommenteerid, kuigi ei samastu🙂

      Liked by 1 person

  5. Nell 4. juuli 2016, 15:57

    Mina rikkaks saada ei taha aga raha võiks olla piisavalt, et ei peaks senti saagima või hakkame eelarvet ümber tegema kui tekib tahtmine paar raamatut osta. Kui suure palga saamiseks tuleb rabeleda pikki ja stressirikkaid tööpäevi siis ma valiks pigem väiksema sissetuleku ja rahuliku kulgemise.
    Rahanumbri ületähtsustajad mulle ei istu. Eriti need, kes defineerivad ennast läbi kaubamärkide mida nad seljas/jalas/käes kannavad või millega ümbritsevad. Tean inimest kes valibki asju brändinime järgi. Argumente (kvaliteet, materjal, välimus, praktilisus) ignoreerib, kui X nimi siis talle sobiv asi.

    Liked by 1 person

    • kristallkuul 4. juuli 2016, 16:31

      Hirmus on see, et nii kui taandub tööstress ja sellega seoses palganumber, hakkab hirmsama hooga tuure koguma stress, mis tingitud väiksest tengelpungast🙂 Ei saa lubada endale ei head toitu (kodus ja restoranis), ei autot (ei peagi rääkima 20 000+ eur autost, jooksvaid kulusid pakub edukalt ka odavam kronu), ei reise (ei vaja kommentaare), ei uusi riideid ega kodumasinaid. Näiteks mina eelistan natuke stressirikkamaid tööpäevi sellele, et pole võimalust säästa ja endale mitte midagi lubada.

      Like

      • Manjana 4. juuli 2016, 16:46

        jee, asjad, raha ja neist tulenev stress, pole midagi hullemat…

        Like

        • kristallkuul 4. juuli 2016, 17:17

          Ühesõnaga soov mugavalt elada on pigem tõusiklik ja seda peaks häbenema? Mina tõesti teeks parema meelega midagi muud, kui keedaks puupliidil pesu, puhastaks bürstiga muldpõrandat või õmbeks vanale undrukule paikasid. Kui poleks raha mugavaks koduks, pesumasinaks, toluimejaks või uuteks riieteks, nii ju oleks. Vaesed inimesed on palju suuremad raha orjad kui jõukamad. Pidevalt mõte töötab, kust saada see pisku üheks, kust teiseks eluks vajalikuks asjaks. Jõukas läheb ostab vajaliku asja ära ja tal on aega keskenduda kõigele muule. Või tahad sa meile rääkida, kuidas saab elu nautida täiel rinnal, ilma et ühtegi asja vaja oleks?🙂 Ma kuulaks hea meelega, saaksin kindlasti uusi mõtteid ja üht-teist kõrva taha panna.

          Ka näiteks reisimine, kontserdid ja teater on minu jaoks meeldivad tegevused, mida ma endale ilma rahata lubada ei saaks. Ja kui ma neid endale ei lubada ei saa, tekitab see mulle stressi. Ilma nendeta jääks mulje, et ma ainult selleks elangi, et tööl ei käia.

          Liked by 1 person

        • Manjana 4. juuli 2016, 17:52

          mm, sa tahad elu võrrelda eelmise sajandiga ja minna tagasi. või mis sind täpselt nii palju erutas, et mingit imejuttu ajama hakkasid? see oleks juba ekstra pingutus, et sa endale kommentaaris kirjeldatud elutingimused praeguste asemele saaks.

          postituses on juttu sellest, et ei peaks põdema selle pärast, milliseid asju sul parasjagu ei ole. et stressi nende asjade pärast, mille jaoks raha ei jätku, ei vii kuhugi. alati on midagi puudu ja lõpuks sured asjade hunniku otas ja ikka on veel mingi asi puudu. rõõm uuest asjast on kindlasti tore, aga lühiajaline.

          et miks inimene ei põe, et ta ei oska 10 erinevat võõrkeelt ja ei saa aru kaugete maade kultuurist? aga põeb täiega, kui ei saa osta reisi kaugetele maadele? on ju imelik? või on mul imelik maailmavaade?

          Liked by 1 person

        • kristallkuul 4. juuli 2016, 21:44

          Ära saa valesti aru – ma olen väga vähe erutunud. Mida ma öelda püüan, on see, et rahaga kaasneb tegelikult palju vabadust ja mugavust, miks seda eitada? Kui on vähe raha, on väha mugavusi. Kui rohkem raha, on ka rohkem mugavusi. Asjad, mida sa nii väga maha teed, ei ole ju selleks, et neid endaga hauda kaasa võtta või kuhugi kuhja koguda, et nendega uhkustada. Asjad on sageli tööriistad, mis meie elu lihtsamaks teevad. Kui on väga palju raha, kaasneb sellega ka väga palju vabadust, ei pea mõtlema sellele, kuidas homme süüa saada või kust uue pesumasina saaks. Kui argimured raha abil väikseks muuta, jääbki üle aega, mida kulutada 10 võõrkeele ja kaugete maade kultuuri õppimiseks (kusjuures üks asi on keeli ja kultuuri raamatust/netist õppida, teine asi aga koha peal nautimas käia). Allpool kommentaarides nimetad sellise seisuse poole püüdlejaid tundetuteks – päris julge avaldus. Selle üldistuse osas jään kindlasti eriarvamusele.

          Liked by 2 people

        • ebapärlikarp 4. juuli 2016, 21:59

          Kristallkuul, ma mõtlesin TÄPSELT sama, mis sa just viimasena kirja panid🙂 Eriti just see keelte ja kultuuri teema. Lähen sügisel Amazonase vihmametsa, PÄRIS vihmametsa. Huvitav, kuidas ma seda kogemust raamatust saaksin?! Tähendab, olen lugenud, aga kuidas ma seda sama asja läbi raamatu kogeda saan?

          Liked by 1 person

        • Manjana 5. juuli 2016, 00:12

          ebapärlikarp, sa ju sõitsid itaaliasse ja sõidad amasoonasesse. ma olen aru saanud, et sa ei põe raha pärast. või siis ikkagi põed? ise ütlesid, et võiksid tasuta ajakirjandusesse kolumne kirjutada, peaasi, et feimi saaks.

          kristallkuulil on küll pidevalt rahaga jama, seda ma usun küll.

          see “kultuuriõppimine versus reisimine” näide oli toodud et viisakalt öelda, et inimesed tavaliselt ei stressa, et nad on liiga rumalad, aga kogu aeg muretsevad, et neil ei ole piisavalt raha. et nagu vastandid. tühjus peas versus tühjus rahakotis.

          mitte et ma üldse arvaks, et millegipärast stressamine hea oleks, aga raha pärast stressamine ei aita rohkem raha teenida.

          Like

        • ebapärlikarp 5. juuli 2016, 00:15

          Põen ikka, ma põen KÕIGE pärast, ma olen muretseja tüüp, aga parem põdeda ja elada, kui üldse mitte🙂 Sellest olen ma hakanud viimastel aastatel pihta saama, päris kaua isegi läks.

          Like

        • Manjana 5. juuli 2016, 00:17

          ok. mule üldse põdeda ei meeldi. mulle meeldib mõnusalt elada. nende asjade ja rahaga, mis mul on. põdemine mõjub tervisele kehvasti ja siis on veel kehvem elada.

          Like

        • ebapärlikarp 5. juuli 2016, 00:20

          Nõus, aga minu põdemine ei sõltu rahast. Pigem muretsen ma näiteks lapse pärast, aga see on emadus vist ja natuke ka muretseja inimtüüp lihtsalt.

          Like

      • Nell 4. juuli 2016, 18:51

        Ma ütleks, et stressivabam tööelu ei võrdu tingimata virelemisega. Kuna tegime oma peres ümberkorraldused selliselt, et sissetulekud on küll väiksemad aga vaba aega ja mõnusat äraolemist rohkem. Ja no ei ole virelemist, sööme liha ja käime teatris. Kodulaen on ka ja 2 odavate pidamiskuludega autot. Ja pereelu on hulga harmoonilisem kui pikkade kontoripäevade ajal. Aga eks inimeste soovid ja eesmärgid on erinevad, meile sobib nii.

        Like

  6. Indigoaalane 4. juuli 2016, 16:10

    Ma luban, et keskendun järgnevatel aastatel pigem vaimse rikkuse saavutamisele:)

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 16:14

      ma loodan, et ma postitusega kuidagi ei riivanud, ma hoolega püüdsin et ei juhtuks.

      Like

  7. Terje 4. juuli 2016, 18:30

    Ma olen iga kord tahtnud küsida, kui sellest üürikorteri-teemast juttu tuleb, ja ega ma enne rahu ei saa, kui ära küsin. Nimelt tahaks ma aru saada sellest seisukohast, et pigem elada (heas) üürikorteris, teenida raha just niipalju kui hâdasti vaja on ja vôtta elu iisilt, mammonakogumine pole oluline. Ses môttes et kôlab tôesti ahvatlevalt, ja tegelikult teame me kôik, et ei vôida see, kel on surres kôige rohkem asju. Aga. Enne surma on vôimalik veel üks etapp. (ja no tegelikult vôib see etapp saabuda juba homme) Haigus/töövôimetus. Mind on kogu aeg painanud küsimus, et kuidas Sinutaoline ratsionaalse môtlemisega inimene on lahendanud selle küsimuse? Sa ju oled sellele môelnud? Et kui Sa ühel päeval mingil pôhjusel enaml töötada ja ja raha teenida ei saa üürikorteri eest maksmiseks/söögiks jne, mis siis saab? Kui Sul isegi oma kodu pole? Kas siis peaks Sind ülal Su laps? Veel keegi? Need baarist leitud üheöösuhted seda ju ometi ei tee? Loodan, et vastad, mind tôesti huvitab. Väga vôimalik ka, et olen mingi aspekti Su elust maha maganud. No mingi “pensionisamba”, mida Sa pole avalikustanud vôi pole ma tähele pannud, aga mis eksisteerib vms. PS Jah ma tean, et raamatupidamine on üks “lollikindlamaid” ametid, ses suhtes, et enamus haigusi/ônnetusi selle tegemist ei segaks. Aga on ka selliseid, mis segavad. PPS, mul on finantsalane kôrgharidus ja töökogemus.

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 18:47

      ma töötan kodus istuvas asendis. et ainus variant, kui ma ei saa tööd teha, on kui ma peast segi lähen. aga siis on ju kõik täiesti ükstaspuha. mitte et ma nüüd selle peale loodakski.

      siin postituses on ju kirjas, et mu emal on oma kinnisvara, kui keegi arvab, et kinnisvara on õnneliku vanainimese esmastingimus. ma maksan endale iga kuu ausalt koos maksudega palka, ma ei erine enamustest eestlastest ju millegi poolest. peale selle, et mul pole kunagi elus näpud põhjas olnud. ma pole vist kunagi rohkem asju tahtnud, kui mul võimalusi on.

      PS! see lause üheöösuhetest kõlas sul küll nii nagu poleks ammu seksi saanud (ja ei taha ka).

      Like

    • w 4. juuli 2016, 19:12

      Minu käest ei ole küll küsitud, aga pensioni ja/või vähenevate sissetulekutega ei pea jääma pealinna ega üldse suurde linna.

      Suure tööpuudusega piirkondades e perifeeriates on hulk eluasemeid, mille pealt tulu ei otsitagi, st piisab kommunaalide maksmisest (omanikku ei huvita selle korteri 2-5k ga müümine, küll aga see, et amortisatsiooni pidurdada elaniku olemasoluga). Ja kommunaale maksad ju ka oma korteris, nii et … vahet ei ole.

      Muidugi ei tea, kuidas Manjanal need elukohakiiksud on, kui armastab metropoli ja suurlinnatulesid, siis tema variant B oleks põnev tõesti.

      Like

      • Manjana 4. juuli 2016, 19:19

        selles postituses ja kommentaarids on see plaan B ju täiesti kirjas. aga mitte otse. otse ma seda küll korrektse lausega, et kõik aru saaks, kirja ei pane

        ma, tegelt, ei armasta neid suurlinnatulesid nii väga. ma suudan igasugustest asjadest loobuda😀

        Like

  8. w 4. juuli 2016, 19:21

    Seda ka veel, et

    a) rikkaks saamiseks ei pea ju ilmtingimata koletis olema – mõnigi startup, kasvõi äpp, on pooljuhuslikult massidesse läinud. Miljoneid teenitakse ka idusid suurfirmale müües ja pärast jalgu seinale pannes.

    b) investeerimisega on nii, et sellist asja ei küsita teistelt, vaid haritakse end mõned aastad.
    Need, kes oskavad raha kasumlikult paigutada, ei vaja selleks teiste inimeste raha. Ausõna.
    Igasugu nõustajad, fondid, pangad, kes iganes – nad müüvad toodet ja nt Eestis otsida … kui siin nt mõni firma, fond, sammas näitab aastaid ülihead tootlust, siis see, tänu kellele nii on läinud, ostetakse üle Väga Suurte Tegijate ja Raha poolt.
    Või ta tegutseb omaette ega kaasa kellegi raha, meil isegi on mõned edukad börsiinvestorid, aga 99% inimeste ei tea nende nime ega saagi teada.

    Like

    • Manjana 4. juuli 2016, 19:25

      erandid kinnitavad reeglit. ja ma ei kirjutanud, et koletised. ma kirjutasingi, et targad inimesed, aint tundeid on vähevõitu. peale stressi.

      Like

  9. Mari Leinakask 4. juuli 2016, 22:12

    Mina just tahaksingi puupliidil pesu pesta, välikäimlas pissil käia, suveöödel ööbikut kuulata ja sügiseti kartuleid võtta. Täpselt nagu minu lapsepõlves. Aga kahjuks on nüüd ajad, prioriteedid ja inimesed teised. Ma nii tahaks öelda, et raha ei loe aga paraku meie ühiskonnas loeb ikka küll. Ja nii orjabki see vaene inimlaps , et koguda kopikaid, et ikka endal ja lastel ja perel oleks hea.

    Liked by 1 person

  10. Madli 4. juuli 2016, 23:16

    Inimestel on soovid hästi erinevad – mõni tahabki kogu aeg eksootilistes maades reisida, kallilt riides käia, maja omada … igasuguseid asju, mis nõuavad korralikku sissetulekut. Ei saa seda neile pahaks panna! Aga minul tõusevad juuksed püsti puhtast mõttest, et ma peaksin suurt aiaga maja hooldama või nt autoga sõitma. Mulle on õnneks vaja seda, mis mul on: üürikorter (samuti kesklinnas), võimalus osta meelepärast sööki ja raamatuid ning võimalus lahutada meelt. Ka reisida saan, kuigi mitte vast iga aasta kallitesse kohtadesse. Kui keegi ütleks mulle praegu, et ma saaksin teenida 2x rohkem, aga peaksin selle nimel ka 2x rohkem töötama, siis ma lükkaks selle ettepaneku tagasi. Võimalik, et üksinda elades ei lükkaks, aga pereloomine tegi oma korrektiivid.

    Mina küll soovin vahel, et ma oleks targem. Mis vahel, väga tihti soovin. Ma tahaksin osata rohkem võõrkeeli, teada rohkem ajaloosündmusi ja lihtsalt osata rääkida nii, et ma teaks, millest ma räägin.

    Liked by 1 person

  11. Rahateema | ebapärlikarp 5. juuli 2016, 00:06

    […] ma sattusin Manjana blogipostituse (SIIN) otsa ja lugesin seda, kui halbade tsitaatide kogumikku. Või noh, eks inimestel, nagu ikka, on […]

    Like

  12. […] kirjutas rahast Indigoaalane, siis Manjana, Manjanale vastuseks Ebapärlikarp ning lisaks sellele tuli veel, nagu rusikas silmaauku, see […]

    Like

  13. lendav 5. juuli 2016, 17:31

    Vaesus ja rikkus on vaimsed seisundid. Kontojääk arvel on ainult seda illustreeriv.

    Pesu pesemine katlas keetes ei ole ulme, kui ma ei saaks töö juures pesumasinat kasutada, peaksin isegi vanas saunas vanaaegsel viisil pesu pesema. Sest veevärki siin majas pole. Muldpõrandat noore pere majas olen ka näinud, sellest on vaevalt 10 aastat mööda. Nüüd on seal ikka mingi linoleum peal. Sellise muldpõrandaga elukoha leiaksin maapiirkonnas soodsalt, peaaegu tasuta.

    Mingi elementaarne raha hulk on vajalik, kui ei taha elada päris nii, nagu mu vanavanavanemad. Pesumasin, külmkapp, auto… Kristallkuulil on selle koha pealt õigus, et kui üks neist peaks üles ütlema, siis on lokaalne katastroof. Kogen neid väikseid katastroofe regulaarselt – küll poisil viimastes teksades auk ja särk lühikeseks jäänud, küll tütrel tossu tald lahti ja sandaalid väikseks jäänud… Autost ma parem ei räägigi. Ning kaks nädalat tagasi kaotas poiss rahakoti koos dokumentide ning 100 euroga. Ja kõigele lisaks on perenaine nõuks võtnud nüüd lõpuks ometi seda korterit aktiivselt müüma hakata. Mis hetkel ma pean välja kolima, kas sel aastal või hiljem, pole teada. Kuhugi kolida pole, sest üürikorterite turg on väga kõhn ja vähesedki üüripinnad kullast. Hää sõber pakkus mulle oma kõrvalhoone katusealust, et saaksin sinna välja ehitada oma äranägemise järgi kodu, aga see vajab ka raha. Ja nii ma siin nüüd veeretan mõtteid, et kustkohast saada mõni tuhat katuse vahetuseks, akende, põranda, soojustuse jne jne paigaldamiseks. Ikkagi oleks see odavam, kui praegust korteririsu osta ja mitte vähe tähtis ei ole see, et saaksin seda ise projekteerida ja kujundada oma vajadustele vastavalt. Aga mul pole ka seda raha (veel). Ei saa öelda, et raha pole tähtis, iga natukese aja tagant tuletab ennast jälle meelde.

    Kõige selle juures ei ole mul päriselt vaese inimese tunnet üldse. Ma võin elada keskaegsete mugavustega majas, sõita autoga, mis paneb kassid-koeradki naerma, häbeneda oma palganumbrit, aga üks rikkus on mul olemas, mida keegi võtta ei saa. See on uudishimu, tahe tegutseda, huvi maailma vastu ning oma osavad käed.

    Olen olnud väga vaene. Kõige vaesem olin siis, kui elasin veel laste isaga koos. Mu vaim oli nii vaene, et praegu on lausa õudne meenutada. Mäletan, kuidas iga suvalist asja sai säilitatud, sest “äkki läheb vaja”. Defineerisin siis rikkuse (ehk lihtsalt normaalse toimetuleku) sellisena, et hästi elab see, kes ei pea igaks juhuks midagi säilitama. Väikseks jäänud ja kulunud riideid, mõradega tasse jne. Tol ajal oli kogemus ka selline, et kui midagi minema viskasin, läks seda just 2 nädala pärast tarvis ja oi kui kahju oli. Mingil hetkel murdsin sellest mõtteviisist välja ja hakkasin elama põhimõtte järgi, et kui mul midagi vaja on, siis see saab mingil viisil mu juurde tulema, ma ei pea selleks rämpsu säilitama. Vaeste inimeste majapidamine on nagu ladu või sahver. Toimetulevate (ja rikaste) oma aga sisaldab tühja ruumi, õhku, kuhu saab tulla midagi uut. Minu kodu kipub hetkel veel sinna sahvri poole, aga küll järgmine kolimine need ülearused asjad kaotab🙂

    Vabandan, jube pikk komm sai.

    Like

    • Manjana 5. juuli 2016, 18:05

      ma olen ka mitu korda kolinud, sest mu üürikas on ära müüdud. tallinnas olen ikka alati midagi leidnud.

      aga ma ei ole siin postituses kirjutanud, et raha pole tähtis. see on puhas lugejate tõlgendus. lugemisoskus on küll tähtsam kui raha ja külmkapp, mulle tundub.

      Like

      • lendav 5. juuli 2016, 21:40

        Jajah, seda minagi kirjutan, et uudishimu, tahe tegutseda ja huvi maailma vastu. Sellel on otsene seos lugemisoskusega🙂

        Liked by 1 person

        • Manjana 5. juuli 2016, 22:34

          vot uudishimu on tõesti väga oluline asi, mis edasi viib ja elu huvitavaks teeb. kui uudishimu ära kaob, siis silmad enam ei sära.

          Like

  14. vanaiinlane 5. juuli 2016, 19:15

    Paha riis, paha riis…
    Küll on paha riis, ja ei tea kauaks sedagi jätkub…
    Meil vanaiinas on see tavaline igapäevane hala – millel pole otsa ega äärt,
    keegi ei uhkusta sellega, et küll mul oli hea riisi saak, võin jalaga segada,
    sest Vana üleval võib kuulda ja saadab sulle järgmiseks aastaks totaalse ikalduse.
    Peotäis riisi võiks ikka olla, aga kilode kaupa seda päevas konsumeerida,
    nomaeitea, kas see teeks kedagi rohkem õnnelikuks?

    Like

  15. […] nime, siis tead, et temaga ei tasu raha teemadel vaielda ja selline huvitav fakt tuli välja:D) kirjutas rahast. Ma olen temaga […]

    Like

  16. Paula 7. juuli 2016, 10:30

    Mulle miskipärast tundub, et rikkuse ja selle vahel, et on natuke sääste (näiteks uue külmkapi jagu) ning palgapäevat palgapäevani ka raamatuid ostes välja tuleb on ikka väga suur vahe.

    Like

    • Manjana 7. juuli 2016, 12:10

      kuna ma elan üürikates, siis ma ei osta raamatuid, nende kolimine on jube tüütu. raamatukogust ja sõpradelt on hoopis parem laenata.

      jep, vaesus on kohutav asi, eriti kui inimene käib 8 t tööl ja selle palga eest ära ei saa elada. aga kui ta ise valib reformierakonda, siis ta on ise selles süüdi.

      Like

  17. kullasõber 7. juuli 2016, 23:16

    Mina küll ei usu, et vaesus ja tarkus ning rikkus ja tööstress on paarid. Sest kõige rikkamad inimesed, keda mina kohanud olen, on kõige lahkemad, sõbralikumad, hoolivamad. Võibolla nad tõesti teesklevad, aga ükskõik. Nendega koos tunnen end väga hästi. Ei mingit kurtmist, et poisil püksipõlv juba katki, kuigi telefoniarvegi jäi maksmata, sest raha sai enne otsa.
    Mulle meeldib raha hullult. Asjahull ma pole, aga raha annab võimaluse teha just seda, mis meeldib. Tahan, loen raamatut, tahan, söön kohvikus, tahan, lähen motikamatkale… Raha paneb mu rõõmust kilkama🙂
    Kui Teie siin ülistate vaesust, siis ma võtan kõik raha, mis Universum Teile tahtis anda, hea meelega endale!

    Like

    • Manjana 7. juuli 2016, 23:58

      siin küll keegi vaesust pole ülistanud, aga lugemisoskust küll.

      Like

  18. killuke 9. juuli 2016, 13:59

    Raha ja rikkuse juttudega meenub “rikas” sugulane välismaalt, kes kibestunult jutustas, kuidas ta 90ndatel vaestele sugulastele heast südamest toiduraha saatis ja need selle eest kärmesti mingi uhke tehnika meelelahutuseks ostsid. Loomulikult võib seegi oluline olla, sest meelt lahutades unustab tühja kõhu ära🙂 Aga minu teada ei saatnud sugulane enam sentigi Eestisse. Tean, et ega see raha tal väga kergelt pangakontole ei tulnud ka. Oli alati väga kokkuhoidlik ja kaalus tükk aega enne suuremaid ostusid. Olen ka mõelnud, kuidas on võimalik, et sama palga ja samade tingimuste juures suudab üks kenasti virisemata ära elada ja teisel on enne järgmist palgapäeva näpud põhjas… Minu meelest on igat sorti sissetuleku statistikad täiesti vildakad, sest ei võeta arvesse inimeste olemust😉

    Like

  19. Manjana 11. juuli 2016, 21:27

    FB-s leviv pilt ka:
    Mis teeb õnnelikuks

    Like

  20. […] raha ja lastekasvatamise seostest ja pani mind asja üle mõtlema. Ma olen siin varemgi rahast ja rikkusest kirjutanud ning lisaks olen ma raamatupidaja, seega on mul rahaga eriline suhe. Teistsugune kui […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: