Sünnipäevad ja kingitused

Blogimine on ikka lahe asi, saad teada, et on olemas täiesti erinevad maailmad, mis on kohe siinsamas kõrval, aga neil pole mingit sarnasust minu maailmaga. Peale selle, et nad asuvad füüsiliselt samas linnas, riigis, maakeral.

Kristallkuul kirjutas täna sünnipäevadest ja nüüd ma sain aru, miks meie mõtted rikkusest ja rahast kuidagi kokku ei sobinud. Umbes nagu üks räägiks aiast ja teine mitte aia august,  vaid draakonitest, mis Volbriööl üle mägede lendavad. Vahet ei ole kumb draakonitest räägib, erinevused on mäekõrgused.

Miks ma sellest teemast üldse kirjutada tahtsin, oli mu ema mure, et mind ei kutsutagi tädimehe sünnipäevale. Tädi on mu ema õde ja ta mees saab juuli lõpus vist 80 või midagi sarnast ja peab kuskil mõisas suure sünnipäeva, kuhu kutsutakse hulk sugulasi. Meil ei ole väga suur suguvõsa, seega kuulun ma täpselt nii lähedasse ringi, et normaalne oleks kutsuda, sest me ikka suhtleme päris tihti. Kusjuures mul on jube hea meel, et mind ei kutsuta, sest mulle üldse ei meeldi sugulastega tundide kaupa pika laua taga süüa. See on üliigav ja mõjub kaalule halvasti. Ma ei oska mitte süüa, kui toit mu nina ees vedeleb.

Ma lohutasin ema, et ma ju ei taha sinna sünnale ja ma pole ühelgi ta lähedaste sugulaste sünnal mitu aastat käinud. Et keegi polegi mind ju varem kutsunud, sest eeldatakse, et kui nad mu ema kutsuvad, siis ema ütleb mulle ka, mitte ma ei vaja eraldi kutset. Aga ema ikka tunneb, et nagu mulle tehtaks liiga vms.

Ehk ma ei käigi sugulaste sünnipäevadel. Vanasti käisin rohkem, siis kui laps oli väiksem ja mul oli mees. Ma ei teagi, miks me siis käisime. Sest meil oli auto?

Mul on ka poolõde ja mõned poolvennad, aga ma olen vist ainult kord käinud oma õe sünnal. Sel aastal ma ei mäleta, miks ma minna ei saanud. Mingi jama oli ees. Kuna ma sünnale ei saanud, ei tekkinud ka küsimusi kingituste osas, neid ei  olnud vaja teha.

Paar aastavahetust me oleme ka õega koos veetnud, aga me ei teinud mingeid kingitusi. Nad tulid oma mehega ja võtsid kaasa süüa ja juua ja mul oli ka mingeid sööke-jooke ja nii oligi. Kõik olid rahul.

Kusjuures sünnipäevadega on täpselt samamoodi. Minu tutvusringkonnas peetakse sünnipäevasid, kuhu võetakse kaasa süüa ja juua ja kingitus on pigem sümboolne. Mina tavaliselt teen midagi ise. Mõned ostavad midagi, aga kindlasti ei lähe selle peale üle 10-20 euro. Tänapäeva inimestel on ju kõik olemas, eriti imelik oleks suure raha eest mingi üleliigne asi osta. Sünnipäevalaps tunneks end ka imelikult, ma arvan. Ma küll tunneks, et mis siis nüüd meie vahel nii erilist on.

Ma paar aastat tagasi käisin ühe tuttava pulmas. Seda peeti tema sõbra poollagunenud mõisas. Süüa ja juua sai normaalselt. Ma ergutasin neid, et mingi aeg peaks kingitusi tutvustama. Jah, sugulased tegid kallemaid kingitusi, aga sõpradest ma tean, et mõni ei teinud üldse kingitust. Täiesti rahulikult tuli ilma kingituseta. Ma olen ka käinud tuttava pulmas, mis peeti lahtise taeva all, oma telk tuli kaasa võtta. Ja söök-jook ka.

Eelmisel aastal oli selline juhus, et mind kutsuti ühe tuttava sünnale. Ma ei olnud temaga ammu suhelnud ja ta umbes päev varem teatas, et tule külla, midagi erilist ei toimu, lihtsalt istume mõne tuttavaga. Ma võtsin kommikarbi ja pudeli ja läksin kohale ja pidin pikali kukkuma, kui kingitusi üle andma hakati. Ikka kallite firmade kosmeetika jms. Ta on mu kunagine sõbrants, kelle jaoks on kole oluline, millega ta tuttavad tegelevad. Mina tutvusin temaga siis, kui ma pisut tuntud olin. Ta ei jätnud seda seltskonnas kunagi mainimata. Jube häiriv! Kui ma tahan endaga eputada, siis ma teen seda, aga ma tavaliselt kunagi ei taha. Tema aga tegi alati tutvumisringi, kus ta ise kõiki oma tuttavaid kirjeldas nii nagu talle meeldis. Peamiselt läbi selle, miks keegi tuntud võiks olla. Kui sul oli näiteks mees, kes tegeles mingi spordialaga, siis sa olidki sportlase naine, kuigi meest ei olnud isegi kaasas. Ja veel meeldis tal oma tuttavaid pilgata ja nende arvel “häid” nalju teha. Ega ei hakka ju sünnpäevalapsele vastu plõksima, eks ole.

Igatahes on tal juba järgmise aasta sünnipäevaks event FB-sse ära tehtud ja ma ei suuda kuidagi otsusele jõuda, et kas ma tahaksin sinna minna või mitte. Kui minna, siis peaks kingituse ostma. Nagu ma Kristallkuuli postitusest välja lugesin, siis alla 70 euro ei tasu üldse mõeldagi. Kas ma tahan käia välja 70 eurtsi, et vaadata inimesi, kes peavad ainsaks rikkuseks raha ja asju?

Ta eelmisel suvel pidas pulmi ja mind sinna ei kutsutud. Küll kutsus ta pulma minu sõbrantsi, kes on nüüd kuulus. Ma ei tea, kas ta ei kutsunud mind pulma seepärast, et ma talle sünnipäevaks nii haleda kingituse tegin või seepärast, et ma enam kuulus pole, aga ta helistas mulle üks päev enne minu sünnipäeva sügisel ja alustas kõnet läbinähtava valega, miks ta mind pulma ei saanud kutsuda. Nii imelik ma ka pole, et ma ise aru oleks pärinud.

Vot sellised on erinevad arusaamad kingitustest ja pidudest. Ma ei arva, et üks variant oleks parem kui teine. Kuigi Kristallkuul ei paistnud ise väga rahul oma rahakeskse maailmaga olevat. Mina olen küll rahul sellega, et kui ma teen mingi peo, siis ma arvestan, et nii palju ma raiskan raha ja see raha on läinud. Kui mulle tuuakse kingitusi, siis ma hindan kingituste juures seda, kas kinkija tunneb mind piisavalt, et suvalise raha eest või ka tasuta midagi mulle meeldivat tuua. Lilled meeldivad mulle alati ja söök jook ka. Ilusate siltidega jook. Asjade koha pealt olen ma jube pirtsakas: ainult piisav hulk sissepakitud hinge ja käsitööd võivad aidata.

gift

Rohkem ma oma sünnipäevasid pidada ei kavatse. Mu laps tegi mulle sel kevadel selgeks, miks sünnipäevad on nõmedad. Tema pole juba mitu aastat oma sünnipäeva pidada tahtnud. Sünnipäevad on nõmedad, sest inimesed ootavad sellelt päevalt palju, aga tegelikult ei pruugi ikkagi tore päev olla, sest ootused on ülesse kruvitud. Kui ma mõtlen oma viimase 5 aasta sünnipäevadele, siis vähemalt kahel neist ulgusin ma omaette nutta, sest midagi läks viltu. Ja ma mäletan seda väga täpselt, sest sünnipäev jääb ju meelde. Rohkem ma endale meeldejäävalt sitta päeva ei taha.

11 thoughts on “Sünnipäevad ja kingitused

  1. ritsik 13. juuli 2016, 20:08

    Ma küll armastan sünnipäevi, sest kutsun külla need, keda tõesti armastan ja kellega on alati tore. Ja ise käin ka ainult heade sõprade sünnadel, kus ei ole tähtis, mida ja kui kallist kinkida.
    Sugulased elavad mul kaugel, õdesid- vendi pole ja pooltuttavad mind oma pidudele ei kutsu, nii et pole probleemi 😊.

    Like

    • Manjana 14. juuli 2016, 14:42

      ma teiste sünnipäevi ka armastan, aga enda omaga tekib mul mingi hetk mingi eriti eluline küsimus, mis nutma ajab.

      Like

  2. vanaiinlane 13. juuli 2016, 20:15

    Jah, tädimehe nimi on muidugi Heino, onu Heino😀, ma arvan,
    kes kohe 80kg naissugulase õlale võtaks ja küsiks kõva häälega –
    nooh, meest sul ei ole ja autot ka, vaatame siis mis sul seal üldse on…😀

    Ei, see vist ei ole tõenäoline, et 80aastane papi 80kg plika lihtsalt sülle võtab.

    Pigem vanainimesed arutasid ikka seda söögiasja, mis on sünnipäevade kuluartikkel nr1.
    Teadsa, ta tegi viimati mingit smuutit. Mida ta tegi, misasja? Mis see kõik maksab?
    Ei-ei-ei, meil ei ole raha ja tema laps on ka pirtsperse, kes ei söö vanainimese toitu.

    Ei, pigem on vist sul ikka kärss kärnas ja puuk perses ja oma sünna kalendris😀

    /jah, see pole see, mida sa kuulda tahaks, aga ma olen pidanud kogu oma elu kuulma,
    et ma ei oska tuua kuuldavale häälitsusi, mida sina kuulda tahaksin – väikestki valet/

    Like

    • Manjana 14. juuli 2016, 14:50

      ma ei saa su kommentaare ära kustutada
      isegi kui mõni, võib-olla, närvidele käib
      sest su kommidel on fännklaab
      ja see klaab pole ma

      Like

      • vanaiinlane 14. juuli 2016, 20:01

        Pressiteade
        (minu fännklaabi rahustuseks):
        Me ei käi Manjanaga (vähemalt hetkel) käsikäes,
        ega ka (vähemalt tulevikus) näpp pepus.
        Minu kui vanaiinlase tagasihoidlik roll on viia
        Manajana sõnum 1 miljardi iinlaseni ja 1 miljoni…
        inimeseni😀

        Like

        • Manjana 14. juuli 2016, 21:43

          ma tegelt ei peaks sulle vastama
          et sa ei erutuks liiast
          eksole
          aga ma kohe pean teatama
          et me mõtlesime välja
          miks sul selline nimi on
          et see ei tule su haledast kitsehabemest
          vaid hoopis
          kuna sa olid esimene valge hiinlase maaletooja
          ja jätkuvalt selle eest vangis
          sellest su oskus ja aeg ohjeldamatult kommida
          vanglas kulub kirjaoskus ära
          ortograafiavigade eest tehakse pepuseksi

          Like

        • vanaiinlane 14. juuli 2016, 22:15

          Ohh:) OINB, kohe kompliMendina…
          ma pean vist veidi kohanema oma uue virtuaalse reaalsusega,
          ehkki see sildistamine on igapäevane asi netis, aga
          kui see sind peaks kohtama, siis maigutad ikka küll…
          Oranž on küll mu lemmikvärv, aga ma pole kinni olnud.

          Like

  3. väga väga naine 13. juuli 2016, 20:16

    Mul tuli praegu blokk ette. Lugesin seda Kristallkuuli posti ja nii jube hakkas, et sellest end läbi mõelda teisele poole tagasi on raske.

    Ok, ma kirjutan punkthaaval, ehk läheb kergemaks.
    1) Mul on ka selline ettekujutus, et peod on inimestega kohtumiseks ja on isegi mitte et täiesti ok paluda neil sööki nt pulma kaasa tuua, vaid see on selline tore kaasav ettevõtmine, ühed toovad magusat, teised soolast, me oleme kõik üks kommuun. Perenaine olles on orgunn nagunii sinu peal ja kui pererahvas lisaks ka nt joogid võtab, nagunii on ju palju tehtud?!
    2) Mitte et ma suudaks praegu isegi ette kujutada pidu rohkem kui viie külalisega – ma ei jõua rohkem läbi suhelda ju!
    3) Ja kui keegi toob kingi, on see boonus. Välja arvatud kui see on mingi suur ja uhke värk, siis on küll “Mida? Miks?! Appi, MIKS?! Mingi formaalsusele rõhuja v?”
    4) Lastele võiks mingi kink olla, aga nt 5-10 euri on täiesti piisav. Kui mitu inimest toob 5 euri, saab neist juba kokku täiesti arvestava 20-eurose asja ja SEE ON TÄIESTI ARVESTATAV ASI. Issake. Mul on ka legofännist poeg. 20 euro eest saab mitte kõige pisema vaid isegi natu suurema asja juba!
    5) A sünnipäevad mulle meeldivad. Mitte isegi et oi, pidu (peod on rasked) või midagi sellist, aga kui on sünnipäev, on inimene kord aastas üheks päevaks teiste jaoks pooljumal ja mul on küll sees see “Mul on sünnipäev, täna ma võin!” Teiste sünnipäevade puhul teen ikka märkama ja kohtlen neid kui pooljumalat sel ühel päeval aastas. Ilus ja hea ju!
    

    Like

    • Manjana 14. juuli 2016, 14:45

      seepärast me samasse tutvuskonda kuulumegi, homme näeme!

      Like

  4. marca 13. juuli 2016, 21:17

    Kuna mul pole wordpressi kasutajat ja ma ei saa like´i panna, siis lisan, et nõustun 100% väga väga naise välja toodud punktidega.

    Liked by 1 person

  5. vanaiinlane 13. juuli 2016, 21:39

    Sünnad ja raha, kõik see väike sünnamaffia on tekkinud vist SOME (SotsiaalMeedia) pinnal?
    Kohalikud rikkad koduperenaised kaardistatakse ja kaasatakse Mudila, Vudida jms gruppi.
    Grupil on kuslil keldrikorrusel kokkusaamiskoht, kuhu siis emad sõidavad ennelõunal
    oma meeste majasuuruste autodega kohale. Samasuurte autodega tuuakse ka kingitusi
    samal määral, kui mingil kakipüksil sünna on. Mehed käivad väljas ümber hobuste
    ja kimuvad ahnelt sigarette, räägivad isegi midagi omavahel toksides rehve…
    Mitme tunni pärast valgub närviliste laste ja nende emade mass välja.
    Enamus toitu, torte ja kartulisalatit tassitakse autodesse tagasi,
    elavalt arutades kuhu mida ja kellelegi kuidas paigutada.
    Ja nii iga jumala nädala lõpus.
    Päris jube vaatepilt.
    See jõukate elu.
    Kahju lastest.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: