Kuidas ma ulmekirjanike ja -huvilistega metsas kokku sain

Sel nädalavahetusel käisin üritusel nimega Estcon. Palamuse juures, Udu talus. Nagu kaugele näha, siis ürituse nimi on välismaalt sisse vehitud, kuid tegelikult on tegemist eesti ulmekirjandushuviliste iga-aastase kokkusaamisega, mis toimus juba üheksateistkümnedat korda ja kus käis sel nädalavahetusel kohal kokku 97 inimest. Mina olin sel aastal neljandat korda.  Kahest esimesest, kus ma käisin, on mul ka blogis ülevaated tehtud: Estcon 2010 ja Estcon 2011. 2012. aasta omal käisin ma ka, kuid sel ajal blogisin ma väga harva ja selle kohta blogijutt puudub.

Ma ei kujutagi ette kelle jaoks ma seda postitust praegu kirjutama peaksin. Enamus mu blogi lugejatest pole ilmselt kunagi kuulnud, et eestis esineb hästiorganiseerunud ulmeullikeste grupeering, kes saavad regulaarselt iga kuu nii Tartus kui Tallinnas kokku ja lisaks pidutsevad ja räägivad üliasjalikke ulmejutte terve ühe nädalavahetuse juulikuus looduskaunis kohas. Neile lugejaile võiks pakkuda Facebooki lehekülge üritusest, kus on juba hulk fotosid, päevakava ja ühtlasi saate kontrollida, kas mõni teie virtuaalne tuttav ka minuga nädalavahetust veetis.

Teisest küljest kavatsen ma oma juttu ka Udu talus kohalolnutele jagada ja nemad juba haigutavad ja varsti hakkavad kahetsema, et minusuguse läbikukkunud ulmekirjanduse soperdaja kirjatükile sattusid. Ma kirjutan parem endale!

Sel aastal sattusin ma estkonnile, kuna kevadel sain ühel Tallinna ulmehuviliste kohtumisel juhuslikult kokku oma eelmise üürika naabripoisiga ja kuidagi jõudis meie jutt sinna, et võiks suvel mootorrattaga ulmeüritusele sõita. Temale kuuluva mootorrattaga. Vist oli musta värvi, marki ma ei tea, aga sai sirgelt istuda ja Harley ei ole. Mina pole elusees sellise riistapuu selga saanud! Ma olen ainult rolleri tagaistmel sõitnud.

Mõeldud-tehtud! Sõit selle riista selgas reedel Jõgevamaale ja täna tagasi oli hullumoodi hea. Ma ei liialda väites, et sama hea kui seks, sest ma kahtlustan, et ma sain kätte. Ma väga täpselt ka ei tea, sest 110 km/h kiiruse juures oli isegi keeruline aru saada, kas ikka veel sajab või enam mitte. Igatahes sattusime me reedel korraks ka paduvihma, milles ratta seljas ujudes tekkis mul ülieufooriline tunne. Ei, ma ei tõusnud tagaistmel püsti, ega teinud ühtegi muud lollust, ma lihtsalt nautisin.

Ma pisut pelgasin ka seda üritust, sest paar aastat oli vahele jäänud ja kõikidel eelmistel kordadel olin ma suht nõmedas deprekalaadses olekus, mis tegi minust kaklushimulise naesterahva. Või vähemalt mulle tundus eelmistel kordadel, et mingi hulk inimesi tahtis mind rünnata. Kuid mu hirmud olid täiesti üleliigsed, sest maailm on täpselt sama kaunis, nagu sa isegi ja ulmeullikesed on mõnus, rahulik ja keskmisest intelligentsem rahvas. Mul oli tunne, et neil oli ka hea mind üle mitme aasta uuesti kohata. Mul neid küll oli. Ja kõigi nendega, keda ma kartnud olin, leppisin ma ka pärast Spiriti pakutud leedu päritolu jooki, mille nimi oli 999, aga meie hoidsime seda peamiselt 666 asendis ja nii sai minust kiirelt inimene, kes mitte kellegagi maailmas riielda ei taha ja kallistama kipub.

Ma ei tea, kas ma peaksin asjalikumast osast ka kirjutama? Ma kuulasin hoolega mitut ettekannet ja osalesin ulmejutu kiirkirjutamisel, aga kõige põnevamad olid ikka vestlused erinevates pisikestes ringikestes ja neid ringe jagus palju, kuna see turismikompleks on laiali laotatud majadega ja seepärast sai pidevalt ühe seltskonna juures teise manu jalutada ning igav ei hakkanud kunagi.

Meeldejäävamad vestlused? Noh oma toanaabriga lobisesime me eile öösel oma mõnusates voodikestes päris mitu tundi, kuigi me pole varasemalt erilised südamesõbrannad olnud. Kuid taevas siras peaaegu ümmargune kuu ja see teeb inimesed avatumaks ja haavatavamaks.

Kolm aastat tagasi nägin ma esimest korda Sulbit ja siis mulle tundus, et ta vihkab mind. Lihtsalt niisama. Või mingitest eelarvamustest. Sel aastal oli ta täiesti teistsugune. Mulle täiega meeldis temaga vastastikku üksteise kallal õrnalt nokkida. Ja kõige kummalisem avastus oli, et ta naeris ja rääkis enamvähem täpselt samasuguse häälega, nagu üks tüüp, kellesse ma 2 aastat tagasi armunud olin.

Kivisildnikule ma kurtsin, et ei suuda ta luuletamisõpikut lõpuni lugeda, ta mõistis mind. Noh et see raamat ongi teletupsude laadis kirjutatud, sest inimesed üldse ei saa aru, mis asi see luuletamine on. Ja siis me rääkisime veel natuke kirjutamisest.

Harglaga rääkisime portreepiltidest. Indrek Hargla ütles, et teda muutkui pildistatakse ja ta tahab ka pildistada. Kui ta pildi ära tegi, selgus, et tal on ka samasugune komme nagu mul – vaadata inimese pilti ja lugeda, mida see nägu jutustab. Ma olen võõraste inimeste vaikivatelt nägudelt lugemist aastaid harjutanud, aga ennast ma lugeda ei oska. Tema oskas. Mind.

robi

Ma loodan, et Robi ei pahanda, et ma tema pildi oma postituse pildiks panin (käes hoiab ta Diana loomingu varasalvest pärinevaid kulinaartooteid), kuid temaga olid mul ka mitmed ülihuvitavad vestlused. Eelkõige oli põnev kuulata HD Tanelist, kes on eesti  väga tuntud videoblogija ja kellest mina polnud midagi varem kuulnud. Huvitav, kas ta blogide võistluse nimekirjas oli? Igatahes tegid Robi ja ta naine Maria, keda sel korral kohal polnud, sellest blogijast dokumentaalfilmi “Mängur”, mille äravaatamine oli minu esimene tegevus, peale söömist, kui ma täna koju jõudsin. Ja Robi lubas must multika teha, kui ma talle miljooni annan.

Muidugi lobisesin ma veel väga paljude inimestega, aga kõik jutud ei mahu siia ära. Mul on kahju, et ma ei saanud Evaga rääkida, sest ta mõjus oma kurvalt äraoleva näoga natuke hirmutavalt. Ja veel ei saanud ma erinevatel asjaoludel hakkama sellega, mida ma varem olin plaaninud – et ma oleksin saanud paremini tuttavaks Liinaga, kes on päris pikalt mu lapsele nagu kasuema ja huvitav oleks temast rohkem teada. Oma eksi eksiga oleme me alati väga hästi läbi saanud.

Vot siuke üritus oli. Mulle meeldis. Loomulikult. Sel aastal ma vist ei teinud midagi nii erilist, mida keegi kunagi varem tehtud pole ja millest pärast aastaid tagatjärgi rääkida saab.

Väga väga naine blogis ka estconist.

Tagged:

2 thoughts on “Kuidas ma ulmekirjanike ja -huvilistega metsas kokku sain

  1. väga väga naine 18. juuli 2016, 21:11

    Mul ei ole ka ühtegi kommetaari =) Tundub, et inimestel pole teiste inimeste kohta midagi öelda, kui need inimesed udu talus olid. Kuigi – ma fb-s paar sain =P

    Like

  2. sirks 19. juuli 2016, 19:22

    Ma lugesin, mõlemat. a kuna ma ise olin ka seal, siis ei viitsind midagi kommenteerida. Aa ei siiski, mulle ei jätnud see seltskond keskmisest intelligentsemat muljet, kahjuks. Samas võib-olla on akadeemia mind ära hellitanud ja keskmine ongi selline.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: