Kuidas teha fotoarhiivi

Indigoaalane kirjutas täna ülihea postituse fotodest: 100 reisifotot. Ma olen terve ta postitusega otsast otsani sama meelt. Kui sa ei teeni just fotodega rasket raha, siis tavainimesele on fotod ajaloojäädvustus ja ei lille ega looduspildid oma aja möödudes enam erilist väärtust.

Ma olen varem ka kirjutanud, et üks minu lapsepõlve unistustest oli saada endale fotoaparaat, aga ema arvas, et pildistamine on liiga kallis hobi ja keelas fotoaparaadi ostmise ära. Esimene asi, mida ma tegin, kui 18 sain, ostsin endale odava fotoaparaadi. Ilmustustehnika sain onult tasuta. Tegelikult ei olnud pildistamine ka 1980-ndatel kallis hobi, mustvalgete fotode kemikaalid ja paber ei maksnud eriti palju. Loomulikult ei ilmutanud ma värvilisi pilte, sest selle äraõppimist pidasin juba liiga keeruliseks ja ebavajalikuks.

Igatahes olen ma järjepidevalt pildistanud terve oma täiskasvanuea, omanud päris mitut aparaati ja mõne aja vaevelnud ka sõltuvuse küüsis. Sõltuvuse, mis tahtis, et ma endale lisavidinaid soetaksin. Aga kuna ma sain aru, et ma ei ole silmapaistvalt hea pildistaja, siis ma suutsin sisemise šoppajale vastu astuda ja eriti palju raha tehnikale ei raisanud. Praegu on mul 2011. aastal ostetud Nikon D3100 kahe objega ja ma ei plaani paremat aparaati osta. Sellega saab ka filmida ja kui ma tahaksin, võiksin sellega raha eest pildistada, sest ega pildistamistehnika ei saa ka lõpmatuseni arenda nagu ka nuppu vajutav tüüp, kes tegelikult oluliseima töö ära tegema peab.

Ka mina olen seisnud küsimuse ees kuidas oma digipilte arhiveerida. Kunagi tegin ma neist CD-d ja paari aasta pärast avastasin, et neid plaate pole võimalik enam lugeda. Nad läksid riiulis seismisega rikki. Kui järgmisena mingi osa pilte arvutite vahetusega kogemata kaotsi läks, sain aru, et tegelikult ei ole mul üldse oma fotokogu sellisel kujul vaja. Sest ma olen terve oma elu fotod paberile välja trükkinud. Jah, paber võib ära põleda, aga mis siis. Terve elu on õbluke.

fotod

Siin on raamaturiiul fotoalbumitega, kuhu on jäädvustud terve mu minevik, alates sünnist kuni selle aasta märtsini, mil ma viimati pilte ilmutasin. Paberile ilmutan ma valitud pilte. Olulisest sündmusest paar fotot, kohatud inimesed, nädalasest reisist 3-10 pilti. Ei ole raske 3 pilte valida, kui oled kunagi 24-kaadrisele filmile pildistanud. Ma ei ole ka digiaparaadiga väga metsik klõpsija. Ma panen oma blogipostitustele samuti vaid ühe foto, selleks et pildivaatajaid natuke rõõmustada. Kui ma loen kellegi blogi ja hakkavad pildid tulema, ma edasi ei loe. Ma ei tee teistele seda, mida ma ise ei taha saada.

Aga peale paberfotode teen ma ka digitaalset albumit, kus on nii palju pilte, kui palju ma sündmusest hankinud olen. Ma olen vist umbes 10 aastat kasutanud programmi Jalbum, mis teeb fotodest digitaalse albumi. Need albumid on mul kenasti kronoloogiliselt oma arvutis ühele html-lehele reastatud nagu paberfotodki. Peast raamatupidaja, nagu ma olen. Aga nii on ju mugav. Avalikku ruumi postitatud albumite eest olen ma väga valusad vitsad minevikus kätte saanud, kus võõrastel tüüpidel oli haige vajadus nende kallal ilkuda.

Kui ma olen ära teinud mõlemad arhiivid nii paber- kui digialbumitesse, võiksin ma suured falid tegelekult ära visata, sest elu on õpetanud – neid ei lähe enam vaja. Ma ei ole omi vanu fotofaile ära visanud, aga ma ka ei põeks, kui need jälle kogemata kaotsi läheks.

Minevik on oluline, aga minevik ei pea tingimata olema 10-megaste failidena. Vaatamiseks sobivad ka hoopis väiksemad, aga kui nad on töötlemata ja sorteerimata, siis ei viitsi keegi neid hunnikuid enam hiljem uurida.

Kuid pildistamine on rahulduspakkuv tegevus. Õhtulehes on jutt, et seda kinnitab ka vastav uuring. Pildistamine täiustab saadud elamust. Mina FB-sse eriti fotosid ei pane, aga instagramm on mul küll puhas naudiguvahend ja mälu jaoks samuti. Enamus fotosid seal omab minu jaoks teistele arusaamatut koodi.

Kas Teil ajab kodune sassis fotoarhiiv pea valutama või olete suutnud leiutada mingi hea variandi enda tarbeks, et piltidest vaid naudingut saaks?

3 thoughts on “Kuidas teha fotoarhiivi

  1. Klari 19. juuli 2016, 14:16

    mul on eriti lihtne. pole pilte, pole probleemi.

    Like

  2. vanaiinlane 19. juuli 2016, 17:13

    Pildi järgi saad kohe aru, et tegemist on raamatupidaja pildiarhiiviga😀
    Tibi pildid oleks kingakarpides, sest siis on hea vaadata kus ma käisin
    nendes kingades ja kuidas need stilettod vms pildile jäid ja kes veel oli.

    Ehk, küsimus “Kuidas teha fotoarhiivi” taandub klõpsija personaalsusele
    ühelt poolt ja teiselt poolt antud hetkel olemasolevatele võimalustele.
    Ma võiks sellest pikalt rääkida kuidas seda optimaalselt teha, aga…

    ma kardan, et onu Google on kõik teie pildid juba arhiveerinud.

    Like

  3. Katrin 19. juuli 2016, 17:33

    Mingid pildid on minulgi kaduma läinud kuna olid cd-del, teised kolimistega. Kunagi tegin kõik paremad pildid paberile aga nyyd 3 aastat enam mitte. Pildid on arvutis ja folder kannab nime näitex juuli 16. Kerge🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: