Pagulastest, aitamisest ja filmimisest

Ärge nüüd kujutage ette, et ma vabatahtlikult kutsun endale kurja karja ja kukun oma blogis pagulastest kirjutama. Kõik teavad, et öelda sõna “pagulane” võõras seltskonnas on sama nagu bensujaamas tikke loopida. Ma tahan hoopis kirjutada mida ma täna tegin. Iga korralik blogija peab vahetevahel kirjutama, mida ta tegi. Vista del Marista küll kardab, et mingist vanusest enam pole kena oma elust blogistada, aga ma olen nii vana, et mind üldse ei huvita, mida “nooremad ja lahedamad” blogijad ära tahavad keelata😛

Nagu mu FB-lehe agarad jälgijad teavad, siis sain ma pühapäeval telefonile pakkumise mingiks salapäraseks ÜRO rahadega tehtavaks sotsiaalreklaamilaadseks tooteks, kus osaleb ka Marko Reikop ja milles räägitakse mingil päevakohasel teemal, mis pole poliitika. Mina sain pakkumise, kuna käisin Liis Lemsalu videos. Alguses ma mõtlesin, et ma ei taha suvalises filmiklipis osaleda, kus ma iseennast mängima pean. Et ma teen hobikorras näitlemist ja niisama telekaekraanil tolknemine pole minu rida. Aga siis ma mõtlesin, et ega mulle ju liiga tihti ka ei helistada lihtsalt niisama ja ei kutsuta mingisse projekti osalema. Ja sellest saaks ju blogida😀 Pealegi on mul BFM-i tudengitega koostööst ainult väga positiivsed muljed olnud. Ja ma ütlesin jah.

Ning täna see salapärane filmimine BFM-i majas toimuski. Peale Reikopi oli meid vestlusringis neli inimest ja kokku filmiti nelja vestlusringi, kõik sooliselt tasakaalustatud. Nii see noormees kes mulle helistas (alumisel pildil), ega teised, kes filmimisruumis ei olnud, väitsid, et nemad ei tea midagi sellest teemast, millest vestlus tuleb. Et nii ongi ette nähtud, et keegi midagi ette ei saaks valmistada. Et samasuguse ideega tehakse ka teistest riikides lühike filmiklipp, mida levitatakse vaid internetis, mitte telekas.

Vestlus algas teemast, millest ma eelmisel nädalal kirjutasin: kas oled osalenud vabatahtlikus töös. Kuna eitavad ja negatiivsed vastuseid ei tahetud, siis polnud mul midagi öelda. Kuid õnneks olen ma käinud naabri koeraga jalutamas, nii et päris ignorant ikka pole. (Jessas, mulle praegu meenus, et naabripoiss tõi mulle nende koerajalutamiste eest pudeli). Veel uuriti kuidas me üldse inimeste aitamisesse suhtume ja mida me teeksime, kui meile tuleks sõda ja enam poleks kodus elektrit ja vett. Siis ma sain aru, et kohe läheb jutt pagulastele ka. Kuigi ma arvasin seda juba enne filmimisele minekut. No mis veel ÜRO-d huvitada võiks? Aga minu üllatuseks ajasid need teised inimesed vestluslauas ikka väga silmakirjalikku juttu. Et kui nende maja ümber käiks tulistamine ja pommid langevad, siis nemad tormaks kohe teisi abistama. Mina vastasin ausalt, et mina kavatsen küll paanikahoo saada. Aga varem olid nad ka rääkinud, et kui neil oleks haige naaber, siis nad kogu aeg kontrolliksid, et kas see naaber ikka käib korrektselt iga päev õues ja kui ei käi, siis võtaksid midagi ette. Muarust kõlab nagu muinasjutt. Ma küll ei julge iga päev oma vanurist naabrit tülitada ja uurida, ega ta veel surema ei hakka. Kui ta seina taga abi hakkab karjuma, siis ma läheks, aga muidu mitte.

Viimasena näidati nelja konkreetse Lähis-Ida inimese pilti ja räägiti nende kurb lugu ja küsiti, kuidas teie isiklikult aitaksite. Ma teatasin, et ma isiklikult ei teeks mitte midagi. No ma ju ei teekski. Ei tee praegu midagi ja plaanis ka pole. Et selle vastuse järgi saab öelda, et mind jätab võõras mure külmaks. Ma ei suuda rääkida mureliku näoga poliitiku möla, kuidas ma teeksin kõik endast oleneva, et maailma rahvad oleksid õnnelikud, rahul ja hästi söönud.

Ma ei kujuta ette, kuidas nad selle sotsreklaami kokku lõikavad. Minu arusaamise järgi rääkisid meie vestlusringis olijad juttu, mida nad arvasid, et peaks rääkima, aga mitte seda, mida nad tegelikus elus teeksid, kui nad sama asjaga kokku puutuks. Nendega võrreldes olin ma täielik külmsüda paanikaosakond. Juu ma siis olengi. Vastuoluline.

ilja

Kuna ma vestlusringis pildistada ei saanud, siis pildistasin neid tudengeid, kes seda orgunnisid. Vasakpoolne on see, kes mu telefoniga sinna supi sisse ära rääkis. Mulle meeldis ta huumorimeel. Ma loodan, et sellest klipist midagi kummalist lõpuks ei tule, nagu mu elus tihtipeale süütult alanud asjadest on saanud.

Tagged:

2 thoughts on “Pagulastest, aitamisest ja filmimisest

  1. Indigoaalane 21. juuli 2016, 09:04

    Ma tahaks siia hullult kommentaari kirjutada, aga ei oska.
    Mu mõte ja point on selles, et ma näen enda ümber nii palju silmakirjalikkust, mõttetut poliitkorrektsust, et Su lugu oli väga värskendav.
    Kuigi, mulle hakkab tunduma, et vaikselt hakkab asi murduma. EEs oli Pajula ja varem Leppiku artikkel ja ka EPL on järjest avaldanud lugusid, mis ilmselt hr. Lobjaka kodus pead vastu seina peksma ajasid..

    anna siis teada, kui klipp avalik, päris huvitav oleks vaadata.

    Like

    • Manjana 21. juuli 2016, 12:17

      ma hakkasin enne magamaminekut selle filmimise üle järele mõtlema ja siis mulle meenus, et keegi mainis sõna “sotsiaalne eksperiment” Ma ei suutnud välja mõelda milles see eksperiment täpselt seisnes, sest seal oli nii palju valetamist.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: