Hapukurgihooaeg kestab ja peab kergemaid teemasid avama. Pealkiri sai väga prentensioonikas, aga kuna ma usun lausesse “never say never“, siis ei usu ma ise ka, et nii jääbki nagu ma praegu kirjutada kavatsen.
Aga esimese asjana, mida ma poest ei osta, nimetan pudelivee. Täiesti tavalise vee, mille sees pole ei mineraale ega mullikesi. Ma ei näe mingit vajadust osta poest pudelis seisnud vett, kui kraanist tuleb joodav vesi. Ma ei joo ka seda pudelit lõpuni, kuhu on vesi paariks päevaks seisma jäänud. Mulle on telefonis pakutud koju tasuta veeautomaati, ma ei tahtnud, mul on kraan.
Teisena ei osta ma poest mahla ja moosi. Peamiselt nende koostise pärast. Eriti nüüd, kui mul on oma mahlategemismasin. Enamus puu- ja juurvilju ei vaja mingeid lisandeid, et toorena hästi maitsta, aga poemahlades on sees 12456 erinevat lisandit ja hunnikuga suhkrut. Pooled mahladest on tehtud konsentraadist, mitte puuviljadest otse. Poemoos on täpselt sama salapärane. Ise kodus moosi tegemine on imelihtne. Tuleb marjad või õunad vms suhkruga keema panna ja kõik. Tavalise suhkruga. Ma ei tea kellele leiutati moosisuhkur, aga need inimesed küll rohelise mõtlemisega polnud. Moosisuhkrus on vist lisaks suhkrule sees veel mingid paksendajad. Moosi paksendamiseks võib sealt mahla välja kurnata, rohkem suhkrut panna või kauem keeta. Miks peaks moosi veel mingeid lisandeid panema, kui idee on säilitada aiasaaduseid võimalikult puhtalt? Ja tavalise suhkruga keedetud moos säilib keldris mitmeid aastaid. Proovitud. Kui on tahmine moos kohe ära süüa, siis ei pea seda keetma, võib niisama marjad nuimikseriga purustada ja suhkruga magustada, kui vaja. Või käsitsi pudurunuiaga segi peksta.
Käisime eile sõbrantsiga rulluisutamas. Kiirus on vahva, aga Stromka spordirada Roccasse imeb kolinal, edasi muuseumi poole on mõnus.
Lõppu mainiks, et ma ei osta kunagi rämpstoitu. Põhimõtteliselt ja austusest kartuli vastu, ei osta ma kartulikrõpse. Ma söön neid, kui keegi pakub, kuna nad on nii tehtud, et peavad maitsma, aga ise ma neid ei osta. Ei endale, ei lapsele. Friikartuleid ei osta ma ka kunagi, ei poest, ei söögikohast. Mäkist olen ma kohvi ostnud, nende burksid on osaliselt maitsetud ja osaliselt vastiku maitsega. Nagu ka enamus friikartuleid. Kui mingi söögikoht pakub friikaid ja nad ei sulata külmunuid, siis haiseb kogu ümbrus vanaksläinud toiduõli järele.
Hetkel rohkem ei meenu. Mida teie poest kunagi ei osta?
Manjana blogib 
Moosisuhkur sisaldab pektiini, mis on looduslik tarretumisaine, seda leidub paljudes marjades. Maasikates näiteks pole ja kui tahad marmelaadisema olemisega maasikamoosi ilma selleks hullult suhkrut lisamata, ongi hea moosisuhkrut kasutada.
Poest ei osta ma saia, margariini ja odavat hakkliha. Tegelikult neid asju on palju, nt kõikvõimalikud eksootilised maitseained, sushimaterjal jms.
MeeldibMeeldib
nojah, aine, mis teeb moosi paksuks. miks moos peaks äkki paks olema, on mulle ka selgusetu.
margariini ma ka ei osta. ma määrin leiva(saia) peale toorjuustu või õli, näiteks päikesekuivatatud tomatite peal on jube hea maitsega õli.
MeeldibMeeldib
Pihlakad, mustsõstrad, õunad sisaldavad pektiini, st paksema moosi saamiseks kasuta lisaks tavalisele suhkrule kuivatatud pihlakaid ja pektiinirohketele saadustele ple muidugi vaja.
Natuke sidrunhapet on ka moosisuhkrus.
Mulle nii kuu tagasi üks tark (võõras) vanainimene pidas pika loengu suhkrust ja moosidest. 😛
Ja pudelivett on vahel ikka vaja kui kodus ei ole või kodune vesi juua ei kõlba. Mul on olnud e coliga saastunud vesi, millel oli lisaks kütusemaitse; joomiseks ja toidu valmistamiseks ostsin 5L pudeleid-kanistreid (Saaremaa, Nordic).
MeeldibMeeldib
ja see moosisuhkur on jupi kallim kui tavaline suhkur.
MeeldibMeeldib
No ikka, “minu poes” on tavaline suhkur 0.72 ja Dan Sukkeri moosisuhkur 2.36 kg.
Sinu käest ongi täpselt sobiv küsida – kas sa ei arva, et kapitalismi vohamise üks alussambaid on ka inimeste laiskus, lollus ja süvenev nüristumine?
Ma nt vaatan poes keedetud tatart või makarone hakklihaga kerge võõristusega, et “mis mõttes nagu” – kilohind ja tarbijaskond ei tundu klappivat. Sest need, kellele see oleks rahakotikohane ei tarbi ju ometi valmiskeedetud tatart ja palju neid lõunasöögiks taolist menüüd soetavaid ehitusmehi ikka on … rääkimata mingitest imevorstidest ja pihvidest, mille kg hind vs liha on absurdne. Ometi saab kõike müüa ja need tooted ei sure välja, vaid kestavad – kuidas?
MeeldibMeeldib
ma ei arva, et inimesed oleksid rumalamad kui varem. lihtsalt söögitegemine pole nii vajalik kui varem, kui keedetud tatart ei müüdud.
valmistoite ostavad erinevad inimesed. peamiselt need, kel pole aega või võimalust süüa teha. töötajad lõunasöögiks, odavam ikka kui söögikohas. ja kiirem.
teine hulk inimesi, kes valmistoitu ostavad, on deprekas inimesed. ma olen see ise olnud, seepärast tean. kui sul on paha tuju, siis ei taha süüa teha. eriti kui pead veel kellelegi tegema ja see teine alati iriseb, et toidul on miskit viga, siis ostadki valmistoitu, ei ole vähemalt ise süüdi. hea söögi tegemiseks on head tuju vaja.
ja muidugi teeb kapitalism inimesed depressiivseks – nõuka ajal käidi tööl ja täitsa lõbus oli, nüüd peab tööd tegema ka 😀
MeeldibMeeldib
A kuda sa leiad aja ja võimaluse ise süüa teha kui sa oma veeringud tatra ja stati kohvi alla paned? Suletud ring ju.
MeeldibMeeldib
kes ütles, et elu peab lihtne olema 😛
MeeldibMeeldib
Moosisuhkrust. Moosisuhkurt pannakse moosi tehes palju vähem (mina isiklikult vähemalt poole vähem). Seega on moos palju marjasema maitsega, on õige konsistentsiga ja seisab hästi.
MeeldibMeeldib
et vähem kulub, on hea argument.
MeeldibMeeldib
Mina kasutan ka moosisuhkrut peamiselt seepärast, et seda kulub vähem. Klassikalised “vanaema” keedumoosid on minu maitse jaoks liiga magusad. Moosisuhkur aitab saada hea moosi ilma ilmatu suhkrukoguseta.
Margariini ei osta ma kunagi, taimerasv ja muu säärane ei isuta väga. Tavaline või on enamikel juhtudel palju maitsvam lahendus.
Üldse on poolfabrikaadid selline kraam, mida üldiselt ei osta. Poesalateid veel vähem. Minu jaoks on lihtsam sünnipäevaks ämbritäis makaronisalatit ise teha kui osta poest hulga vähemmaitsvat kraami. Need “poemaitsed” mulle ei istu.
Ja värsket kala ei osta ma poest mitte kunagi. Rannarahva esindajana ei kannata ma kasvandusekalade maitset ning eelistan merekala, mille püüdmise aega ning värskusastet päriselt tean.
MeeldibMeeldib
ma sünnipäevaks teen ka ise (makaroni)salati, aga mõnikord, kui on kole nälg, siis endale ostan poesalatit.
MeeldibMeeldib
Mina ei osta poest õunu ja moosi.
MeeldibMeeldib
õunu ma ostan küll kogu aeg, mul ka kulub neid päris palju, mulle õunad väga maitsevad.
MeeldibMeeldib
Mul on aed ja paljudel mu tuttavatel on aiad. Ja aedades kasvavad õunapuud.
Ma kunagi ammu ühe korra ostsin õuna. Mingisuguselt tänavamüüjalt Tartus.
Ju see vist on nii, et elu on ebaõiglane?
MeeldibMeeldib
need oma aia õunad pole praegu enam eriti söödavad. või vähemalt mina ei tunne kedagi, kes suudaks oma õunu juulikuu lõpuni normaalsena säilitada. kuni uued õunad tulevad. juba palju varem on need kohalikud õunad suht tohlakad. mul on mitmeid tuttavaid õunapuudega, seega ebaõiglust ei ole. või mida sa ebaõigluse all silmas pidasid?
tänaval letilt toidu müümine keelati vist umbes 10 aastat tagasi ära.
ja ma söön ikka PALJU õunu. kui neid kodus on, siis iga päev 3-5 kindlasti ja tavaliselt mul on kodus õunu. poest ostetud, kui just parasjagu eestis õuna-hooaega pole.
MeeldibMeeldib