Leidsin härduspisaratele põhjuse

Eelmisel nädalal tegin enda jaoks olulise avastuse. Enda kohta. Mulle meeldib enda sees kaevata ja kui teile sisemine urgitsemine ei meeldi, siis on mu postitus igav. Nimelt on mul terve täiskasvanuea olnud imelik kiiks. Alati, kui lapsed telekas laulma hakkavad, tekib minul tahtmine nutta. Sisemine raskelt välditav soov.

Nagu normaalne inimene ikka, üritasin alguses probleemi ignoreerida. No piinlik ju ka. Vahib toredaid laule lilledest ja neelatab raskelt. Alguses, kui mul veel last polnud, siis kahtlustasin, et mul tekib härdustunne, kuna ma tahan endale ka last. Kuigi ma ei tahtnud. Ma tean, et mõned tüdrukud juba pisikesest peast unistavad emaks saamisest, aga ma küll ei unistanud. Mitte enne kui rasedaks jäin.

No ja kui oma laps oli ka juba olemas, aga telekaekraanil laulvad lapsed ikka tõid pisara silma, said mul ideed otsa. Võimalike variantidena olid kaalumisel, et mulle meeldib lihtsalt see muusika niivõrd, et tekib härduspisar. Aga see variant tundub ebareaalne. Lastelaulud ei ole ju erilised meistriteosed.

Ning alles eelmisel nädalal mõtlesin ma välja, et ilmselt oli mul lapsepõlves laulmisega draama või tragöödia. Ma juba mitu nädalat vaevasin pead, et millise hirmsa tagajärje võis jätta mu lasteaias veedetud lapsepõlv, aga ma ei suutnud midagi konkreetset välja nuputada. Mul on kuplialune päris korras. Kuid see, et ma ei saanud lasteaias lastega koos laval laulda, kõlab väga tõepäraselt. Mul on meeles pilt, kus ma seisan Järva-Jaani kultuurimajas ja vaatan lavale. Aga see pilt on päris udune ja ma ei mäleta, mis seal laval toimus. Kuid ma ei mäleta, et oleksin lasteaia ajal üldse kordagi esinenud.

Palju selgemalt meenub imelik juhtum esimesest klassist, kui ma sain lauluvõistlusel teise koha, aga avalikult ei esinenudki. Me varem harjutasime klassiruumis ja seal otsustati kohad juba varem ära. Kuid esinemise päeval pidi vist veel mingi peaproov olema, mida ma ei teadnud ja seepärast ei saanud ka kontserdil rahva ees esineda. Ma mäletan, kuidas kooli muusikaõpetaja oli vaimustunud, kui ilusti ma laulan. Minu jaoks oli see vaimustus, sest varem polnud keegi arvanud, et ma hästi laulaks. Aga ma sain suure hulga rahva ees diplomile järgi minna. Ja ma siiani väga täpselt ei tea, kes peaproovi maha magas. Kas ma ei pannud ise tähele, kuna ma olen tuulepea tüüpi või mis? Aga keegi oleks võinud ju 6-aastase emale ka eraldi öelda.

lapsed

See pilt on tehtud 2009. aastal mu sõbranna lapsest. Teine laps on tundmatu, aga ta on nii mureliku näoga. Tundus, et sobiks illustreerima lapsepõlve pisimurede juttu.

Nüüd mulle tundub, et ma olen leidnud väikese seose lapsepõlve ja praeguse vahel. Klassikalise. Sellise nagu psühholoogid armastavad. Nüüd peaks välja mõtlema, miks ma nii laisk ikka olen.

Teile meeldib enda kiiksude sees urgitseda?

12 thoughts on “Leidsin härduspisaratele põhjuse

  1. ritsik 28. juuli 2016, 15:50

    Mul tekkis samasugune pisaraleke seoses oma laste lasteaia- ja koolisündmustega, kus lauldi. Varem polnud mingit jama🙂.
    Eriti hullult mõjub mulle Kevade-filmi õpetaja Lauri mängitud viiuliviis “Kui mina alles noor veel olin”, mida meil traditsiooniliselt mängitakse kooli algus- ja lõpuaktustel. Ma päris pisaratega ei nuta, aga kõri nöörib küll jubedalt.

    Like

    • Manjana 28. juuli 2016, 17:40

      aga mida Sa arvad, et kas see tuleb oma lapsepõlvest või miks?

      Like

      • ritsik 28. juuli 2016, 22:14

        Eip, ma lapsena avalikult ei laulnud ning üldse midagi laulmisest ei arvanud. Pole õrna aimugi, miks.

        Like

  2. w 28. juuli 2016, 20:36

    Mis komme see on tekkinud, postituse järel esitada küsimus lugejatele? Et muidu äkki keegi ei kommenteeri? Või sind huvitavadki internetis kolavate võõraste kiiksud ja neis urgitsemine? Ma võin mitu A4 mõõtu traktaati üllitada – kas sa tõesti tahad neid lugeda? Sest see konks on õige – inimestele ju meeldib endast rääkida, tavaliselt on adekvaatseid kuulajaid vähe.

    Laste laulmine – nii ja naa, enamus heldima ei pane, aga professionaalsetes lastekoorides on midagi võluvat, siirast, ehedat. Seda kõike, mis meis enamuses “suureks saades” kaob või mattub. Vahel ikka kuulan ja on liigutav tõesti.
    Nt: https://www.youtube.com/watch?v=QpjF3tRK1Sg

    Liked by 1 person

    • w 28. juuli 2016, 20:38

      Eee… ma ei tea, kuidas mul õnnestus nüüd enda kommentaari laikida, vabandust.

      Liked by 1 person

    • Manjana 28. juuli 2016, 20:50

      kusjuures ma see postitus ise ka mõtlesin, et äkki see küsimus lõpus on pisut imelik. See on praegu noorte blogijate trend niimoodi lõpus alati küsida ja mulle mingi hetk tundus, et äkki see on tore komme. ja ongi ju? viisakas ja kena. Et muidu lugejad äkki ei julge endast heietama hakata. kuigi mitu A4 kõlab hirmsalt küll. Muidu mulle jah meeldib teada millised kiiksud inimestel on.

      Like

      • w 28. juuli 2016, 21:06

        Just, just, ma olen seda täheldanud “uue blogipõlvkonna puhul” ja nüüd Sina ka, Brutus? Ei, ei ole vaja, ma kommenteerin ka küsimata. Kui tahan. Aga nii suurt tähelepanu ja sõprade puudust mul ka ei ole, et “suvalise ja tundmatu,” olgu või populaarse “provokaatori” konks alla neelata.

        Mul on nt kiiks asju toorelt süüa, eriti loomseid tooteid; mõnel ajab südame pahaks, aga toored munad ja liha seedivad kaua ning võib vabalt kord ööpäevas süüa; salmonella, keeritsussid ja muud õudused mind ei morjenda.

        Like

        • Manjana 28. juuli 2016, 21:09

          ma vabandan, aga see ei ole kiiks, seda toitu nad pakuvad raha eest restoranides ka ja menüüsse kirjutavad, et tatar😛

          Like

  3. w 28. juuli 2016, 21:25

    Mhmm, boeuf à la tartar jms, tean, tean ja söön ka.
    Aga kui sa nt kilupirukat teed, siis … kutsu mind külla, piruka võid sihtotstarbeks hoida, kala pead jäta mulle. Ja teistele külalistele seleta pärast nurga taga, et “ta ongi selline … imelik”.

    Liked by 1 person

  4. Katrin 29. juuli 2016, 08:47

    Mul sama asi- lapsed laulavad, mina nutan. Mul põhjus selles, et mulle väga meeldib laulda. Aga ma laulan väga kohutavalt. Pole mul häält ja ei pea ma viisi. Lapsena oli sellest raske aru saada. Sellest miks mind ei vôetud laulukoori jne. Nyyd täiskasvanina on mul oma laulukoor nt siis kui üxi autoga sõidan. Laulan kõvasti ja valesti…. nii hea on🙂

    Like

    • Manjana 29. juuli 2016, 14:36

      keegi ei laula kohutavalt. kohutavad on need inimesed, kes kunagi on kellelegi nii tema lauluoskuse kohta öelnud ja inimesele kompleksi tekitanud. viisipidamine on iseseisvalt õpitav, kui endasse uskuda.

      Liked by 1 person

  5. Katrin 29. juuli 2016, 08:56

    Aga küsimuse esitamine postituse lõpus… mina oma blogis teen seda sest jah mind tõesti huvitab võõraste inimeste arvamus. Sellepärast ma ju kirjutangi blogi avalikult? Olen varem lugenud selliseid blogisid kus inimesed postituse lõpus tõesti jutustavad veel pikad jutud maha. Kahju et selliseid blogisid nii vähe alles on. Tõsistest asjadest enam ei kirjutata ja inimesed ei oska kommenteerida. Aind like nuppu klõpsataxe automaatselt…

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: