Piletikontrollid ei ole kaunid mehed, aga kassid njäuvad

Nagu ma juba nädal tagasi rääkisin, on Ida-Virumaa võrratu koht. Eesti blogide sarikommija kommenteeris mu postitust küll umbes nagu kahtlustavalt ja sportlase ennastupitava vaatenurga läbi, aga kuna mind jätab sport täiesti külmaks, siis sõitsin sel nädalavahetusel jälle Kohtla-Järve poole. Õega. Sugulaste sünnipäevale. Sel korral väljusime rongist Sonda jaamas. Sonda on umbes nagu Lääne-Virumaa, sest tuhamäed algavad pisut hiljem, aga seal on sama ilus loodus ja toredad inimesed nagu teisel pool Kohtla-Järvet.

Reisikirjeldust oleks sobilik alustada lõpust. Nimelt on mulle elus alati kas kasuks või kahjuks tulnud minu kaasasündinud lobisejakeel. Alati kui ma mõne klienditeenindaja lähedusse satun, tekib tahtmine ka lihtsalt lobujuttu vesta. Piletimüüjad on väga suhtlusaltid inimesed! Elektrirongides olen ma peamiselt keskealiseid toredaid naisterahvaid näinud, diisliga sõitsin esmakordselt.

Kuigi pühapäevases Narva-Tallinn rongis olid peaaegu kõik istekohad hõivatud, oli piletimüüja jätkuvalt rõõmsameelne. Kõigepealt tuli juttu piletimüümise masinast, mis on täielik risu ja peaks ära viskama. Aga rongides pidavat ka piletikontrollid käima, nii et hoolimata tõrkuvast masinast, pidi ta ikka meile piletid müüma. Siis ma uurisin, et kas kontrollid on ka kenad meesterahvad, piletimüüja näoilme väitis väga otse vastupidist olukorda. Positiivne side meie vahel oli loodud😀

Hiljem, kui ta oli kõik piletid ilusti ära müünud ja me leidsime endale istekohad rongi lõpus, tuli ka tema sinna, et vedurikabiini puhkama minna. Ma enam ei mäleta millise killu ma talle pillasin, kui ta meist möödus, aga ta kutsus meid ka vedurikabiini uudistama. Nii põnev! Perekond lastega, kes ka viimases pingis istusid, tulid koos meiega kabiinisisemust uudistama. Seal on rongijuhtimise värgid ja ekraanid, kus võib tervet rongi sisemust jälgida ja pisiasjadeni välja zuumida. Kuid mingid nurgad pidavat ka kaameraulatusest välja jääma. Instas saab pilti näha, kus ma kabiinis poseerin.

kss

Aga veel tahtsin ma kindlasti kirjutada sellest kassist, kes pildil und näeb. Pühapäeva hommikul, kui ma lõbusast peost ja täispuhutaval madratsil magamisest pisut roidununa end ülesse ajasin, leidsin kassi perenaise voodis umbes-täpselt sama nummisti magamas. Mul on kassidega eriline suhe, nad kipuvad mind hammustama, aga see magav kass tundus nii süütult armas, et ma võtsin end kokku ja suundusin teda käperdama. Kui ma oma kavatsusest talle rääkisin, pilutas ta mu poole silmi nagu inimene, kes tegelikult magab, aga silmalaud on natuke lahti unustanud, nii et silmaiirised ei paista. Kuna ma ma teadsin, et tegemist on täiskasvanuna nende juurde lihalõhna peale tulnud isendiga, siis ma hetkeks mõtlesin, et äkki tal on silmadega mingi probleem. Kuid kasuka käperdamise peale ajas ta silmad täissuurusesse ja otsustas jalga lasta. “Jalga lasta” kõlab väga optimistlikult. Ta venis trepist alla. Ja iga astme peale tegi njäulaadset häält. Umbes nagu ta hästi ei saaks end liigutada. Mida lähemale köögile, seda kõvemaks läks hääl. Ma küsisin peremehelt, et kas sel kassil on kondid haiged, et ta nii naljakalt trepist alla liigub. Ei pidavat ta kuidagi haige olema, lihtsalt annab teada, et tuleb sööma, teadsid nemad.

Aga nüüd ma olengi kirjutanud kolepika postituse kahest põnevast isikust ja pikem peokirjeldus jääb ära. Aga keda ikka peaks huvitama võõra sünnipäeva kirjeldus, eksju.

Tagged:

One thought on “Piletikontrollid ei ole kaunid mehed, aga kassid njäuvad

  1. vanaiinlane 16. august 2016, 20:41

    Sul on vedurijuhi kepike alati püksis olnud😀
    Me kõik teame seda, ja ootame kandideerimist…
    Oupekki Loone ja Jõksi Reps on nüüd vait veidi.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: