Nõuka ajal oli laste kasvatamine palju lihtsam ja keegi polnud liiga vaene

Ritsik kirjutas eile Mallukast inspireerituna raha ja lastekasvatamise seostest ja pani mind asja üle mõtlema. Ma olen siin varemgi rahast ja rikkusest kirjutanud ning lisaks olen ma raamatupidaja, seega on mul rahaga eriline suhe. Teistsugune kui Mallukal ja Ritsikul, ma arvan.

Ma läksin ka Ritsiku eeskujul oma lapse käest küsima, et millisena tema oma lapsepõlve mäletab, et kas oli rikas või vaene. Kuna ma olen terve igaviku bloginud, siis on mul siin 10 aastat vana jutt, kus ma kirjutan lapsele ostetud mänguasjadest (ja juures on eriti nummi foto). Sellest jutust võiks järeldada, et laps ei tohiks vaest lapsepõlve kuidagi kurta. Kuid inimesed mäletavad ju asju alati pisut erinevalt ja laps mõtleb teistmoodi kui täiskasvanu. Laps ei käi ema-isa rahakotis vaatamas palju seal on. Tavaliselt võetakse ikka seisukoht teiste inimeste suhtumise põhjal. Loevad nii eakaaslaste kui täiskasvanute jutud ja seisukohad.

Ja nii teataski mu laps, et temal ei olnud lapsepõlves oma arvutit, et see oli ikka karjuv ebaõiglus. Ta sündis 1998. aastal ja meil oli kodus tõesti vaid üks lauaarvuti. Ma nüüd täpselt ei mäleta kui kaua, aga ka internetihendus oli sel rajakal läbi modemi. Ja mina tegin selles arvutis oma kooli- ja tööasju ning mees ja laps mängisid. Sest tol ajal oligi nii. Enamustes kodudes polnud seda ühte arvutitki. Enne seda tegin ma kõik isiklikud asjad töö juures arvutis.

Kui veel rohkem ajas tagasi minna, siis mina kasvasin ülesse nõuka ajal, kui enamus praegustest tehnikavidinatest eksisteerisid alles ulmeraamatutes kui sealgi. Kõikide eelduste järgi kasvasin ma ülesse vaestes tingimustes, sest ema kasvatas mind üksinda. Tal oli küll normaalse palgaga kontoriametniku töökoht, aga nõuka maal teenisid kolhoosnikud ja töölised rohkem kui  paberimäärijad. Muidugi polnud tol ajal mitte mingite palkade vahe nii tohutult mitmekordne nagu tänapäeval. Ja seepärast ei olnud ka erinevatest peredest pärinevate lastevahelised vahed märgatavad. Mul oli üks klassiõde, kelle onu elas ameerikas ja seepärast oli tal kodus päris Barbi. Aga kuna ma tema juures sain sellega mängida, siis oli ju kõik hästi.

Räägiti, et nõukaajal linnades oli seoses riietusega noorte vahel suurem ebavõrdsus, sest näiteks Tallinnas oli võimalik raske raha eest althõlma hankida välismaiseid riideid, aga maapiirkonda need riided küll ei jõudnud. Mina ja veel mõned klassiõed hakkasime umbes 15-aastaselt ise endale riideid õmblema. Kui ise õmmelda ei oskanud, siis polnud tol ajal ka väga kallis minna rätsepatöökotta ja lasta endale midagi õmmelda. Kes on tänapäeval nii dändi, et läheks rätsepa juurde? Ma mäletan, et ühe villasest riidest ülimoodsa jaki ma lasin küll endale keskkooli ajal rätsepal õmmelda, sest nii osav õmbleja ma ka polnud. Ja me olime vaesemad kui enamus mu klassikaaslasi, aga ma ei tundnud seda kuidagi.

1988a

Sellel pildil olen ma 18 ja nii jakk kui pluus on mu enda õmmeldud

Kõige rohkem üllatas mind Ritsiku jutus see, et ta häbenes oma kodu ja ei julgenud sinna tuttavaid külla kutsuda, sest ta arvas, et kodu paistab vaene. Kui aus olla, siis ma ei teagi milline peaks olema vaese inimese kodu. Rikka inimese kodu ma ka ei tea. Ma eeldan, et Eestis on rikka inimese kodu selline, kus pole mõeldud mugavuse ja mõnususe peale, sest inimesed on kogu aeg tööl ja neid ei huvita, et mõnus oleks. Minu elukogemus näitab, et rikastel inimestel pole ka maitset, nad ostavad asju hinna järgi. Et kui on kallis, juu siis ka ilus. Enamasti pole ilus. Ja meil müüakse juba mitmeid aastaid ka totaalset lagunevat kräppi raske raha eest. Aga mulle meeldib kitš. Kuid eestlane ei armasta kitši ka. Vene uusrikas ostab selle ülikalli klaaslaua, millel on jalgade asemel pronksist tiiger. Eestlane ei armasta toretsemist ei vaese ega rikkana.

Võimalik, et mu kodu võib ka mõnest kohast vaese inimese koduna paista, sest ma olen kodu kujundamisesse väga vabameelselt suhtunud – peaasi, et lõbus oleks. Aga ma pole selle pealegi tulnud, et ma peaksin seda häbenema. Ma ise olen ka ju selline. Mitmekülgne noh.

13 thoughts on “Nõuka ajal oli laste kasvatamine palju lihtsam ja keegi polnud liiga vaene

  1. ritsik 17. august 2016, 16:48

    Te saite arvuti vist tõesti suht esimeste seas, meie vist alles kuskil 2005-6 aasta kandis.
    A täpsustuseks veel seda, et ma ei kutsunud külalisi sellepärast, et vaene kartsin välja paista, vaid sellepärast, et remontimata kodu nägi alguses lihtsalt nii räämas ja masendav välja.

    Like

    • Manjana 17. august 2016, 16:53

      mu eks oli it-mees.

      Like

  2. lapsepõlv ja vaesus? | Mallukas 17. august 2016, 20:09

    […] meie tulevikust, seega mina sellest rääkida ei oska. Samas enda lapse lapsepõlve meenutavad nii Manjana kui ka […]

    Like

  3. Mari Leinakask 17. august 2016, 20:29

    Ka mina häbenesin lapsena oma kodu. Elasime talus aga nõukaajal oli popp elada korteris. Paljudel olid juba lauatelefonid, meie ootasime aastaid oma järjekorda. Küla peale oli vist 2 telefoni. Linnarahvas sõitis ringi autoga. Minu isa sai oma Ziguli alles nõuka aja lõpul. Elasime vaselt, kuid hästi🙂 Kõik mis kõhtu täitis tuli peenralt või laudast. Ise suitsetatud sink!! Parim! Häbenesin jah aga praegu tunnen uhkust, et elasin sellisel ajal ja kasvasin just selliseks nagu olen. Vaesus ja rikkus on suhtelised mõisted.

    Like

    • Manjana 17. august 2016, 22:46

      suhteline jah. ma elasin korteris, aga oleks majas elada tahtnud. ja telefoni meil ka pold, rääkimata autost.

      Like

  4. w 17. august 2016, 22:45

    Ma tean ainult tagantjärele, et nõuka ajal e minu lapsepõlves olime me “rikkad”, lapsena mul ei tulnud nagu pähe võrrelda või süveneda, et mul on oma tuba, oma televiisor, hunnikutes kola, et isal on Volga (põdraga GAZ), hiljem Ladade uued mudelid… no ja muidugi maantemuhk, mis sai roosaks värvitud ja katus musta kunstnahaga kaetud (rsk, millise raha selle eest praegu saaks…).
    Kodust mööblit pidasin veidraks – see oli suures osas miskist vanast mõisast, isa restaureeris; ülejäänu, riiulid-seinakapid jms ehitas ise ja isegi kui miski pärines poest, sai see spooni või värviga kaetud, domineeris valge. Lisaks vanaaegsed seinakellad, õlimaalid. Mulle meenutas kuidagi eee… vanainimeste kodusid vanades majades, sõprade uute kortermajade urud olid hoopis “moodsamalt sisustatud”.

    Selgelt mäletan aga seda, et ehk oli see 1988? keeldusin ma kooli minemast krt teab kelle poolt Soomest toodud pinali (Hello Kitty vist oli isegi) ja “ultravingete” kummikutega, need tekitasid minus seletamatu ohutunde.

    Aga mis lastekasvatamise ja raha seos?
    Mõistlik materiaalne kindlustatus on muidugi normaalne nähtus, aga tegelikult ei tea me keegi homset, enese sandistumisest tuuiakatastroofi, sõja puhkemise, valuuta devalveerimise, riigikorra muutumise v krt teab milleni; me ei tea isegi seda, mis Deutche Banki hävimisel toimuma hakkab.
    Rääkimata praegusest demograafilisest muudatusest – raha rahaks, aga mis kahte järgmist põlvkonda ees ootab?
    Rahale keskendumine on kergelt patoloogiline, khm.

    Like

    • Manjana 17. august 2016, 22:48

      vot sina elasid tõesti überrikkas lapsepõlves. mu rikkal sugulasel volga oli, aga toa sisustus küll nii äge polnud.

      Like

  5. Klari 18. august 2016, 11:02

    Nõuka ajal oligi elu veits teistmoodi kui praegu (issand, kui tark ma ikka olen!)

    Lugesin just praegu seda Malluka postitust, kus ta kirjutas ka seda, et tal Kardo on väga vaesest perest, sest nad elasid kortermajas, kus WC oli korruse peale üks. Ma ei tea, kas ma peaks ennast ka nüüd vaestest oludest pärinevaks tituleerima, sest mina elasin lapsepõlves täpselt samamoodi kortermajas, kus oli kogu maja peale üks kuivkäimla koridori peal ja pesemas käisime me linnasaunas. Kusjuures ma ei ole siiani kogu oma elu jooksul arvanud, et meie pere kuskilt otsast vaene oleks olnud. Minu lapsepõlve õigustuseks võib muidugi öelda, et see oli 80-ndate algus ja ma kujutan ette, et mu vanematel lihtsalt ei olnud kuskilt seda paremat korterit osta. See-eest ostsid nad ühel hetkel lihtsalt lambist kahekorruselise maja suurel lahmakal krundil linnaservas, sellepärast ma arvangi, et vaesuses väga ei saanud asi olla.

    Vaesuse teemal võttis vahel harva üsna ägedalt sõna mu isapoolne vanaisa, kes lapsena sõjapõgenikuna Eestisse sattus ja seetõttu vast ainsana meie suguvõsast tõelist vaesust omal nahal tunda oli saanud. Sellepärast ma olengi aru saanud, et ma ei ole teps mitte vaesest perest pärit, olgu siis peldik koridori peal või mitte.

    Like

    • Manjana 18. august 2016, 11:15

      ma elasin ka 20 aastat tagasi Kalamajas üürikas, kus oli peldik koridori peal. Aga mu korteril ei olnud koridoris, sest keegi oli korteri sisse nii vanni kui poti pannud, mul oli kõige peenem korter seal majas ja kui tagastamiseks läks, pidin välja kolima.
      Mind ajas natuke itsitama Malluka küsimus seal järgi, et kas vannituba oli ka koridori peal. See, et hunnik Tallinna maju üldse pesemisvõimalust ei sisaldanudki, oli ikka päris kummaline. Aga ma olen kõigis Tallinna kesklinna saunades käinud, ühissaunades. Praegu küll enam ei taha, ma ei tea, miks ma varem tahtsin. Juu mulle meeldis saun rohkem kui nüüd.

      Eks neid inimesi, kes praegu tõelises vaesus elavad, ole kõvasti rohkem kui nõuka ajal, kui kõik PIDID tööl käima. Nüüd maal lihtsalt pole tööd, kuigi pea kõigil on isiklik kinnisvara.
      Ma ei tea, kaskeegi on ülesse lugenud palju on Tallinnas inimesi, kes tegelikult on kodutud ja elavad kus juhtub. Nõuka ajal oli ka selline asi keelatud. Kõigil pidi olema mingi elamispind, kasvõi tuba kuskil korteris.

      Like

      • Klari 18. august 2016, 15:01

        Vannituba… ma elan siiani sellises majas, kuhu veega WC saabus neli aastat tagasi, sest enne seda lihtsalt ei olnud selles linnaosas kanalisatsiooni. Kusjuures ma tean meie kandis veel maju, kus on tänaseni kuivkäimla, sest inimesed pole selle suurepärase uue kanalisatsiooniga veel liitunud, sest see nõuab raha (pluss ehitamine!) Minu jaoks on see täitsa normaalne ja ei pane üldse imestama. Samas ma tean, et inimesele, kes on terve elu elanud näiteks keskküttega paneelmajas, ei mahu selline asi üleüldse pähe. Mina ikka elan ca 9 kuud aastas igapäevaselt selle järgi, millal ja mida kütta (sest ei ahi ega pliit end ise ei küta) – noh, et ei saa terve päev kodust ära olla, kütma peab.

        Like

  6. Nell 18. august 2016, 13:56

    Eks see “vaesuse” definitsioon sõltub suuresti inimese taustast ja vanusest. Minu kodukülas olid veega vetsud ja vannitoad pmst ainult neil, kes kortermajades elasid (+ paar küla rikkamat peret). Oli täitsa normaalne, et kuivkäimlasse lipati üle õue ja sauna tehti laupäeviti. Heal järjel olid need pered, kus pereisa kogu teenistust maha ei joonud ja midagi naisele-lastele ka jättis.
    Seega laste kasvatamine siis ja praegu päris üks ühele võrreldavad ei ole. Toona anti sulle mingi elukoht (kasvõi tuba ühiskorteris) ja töökoht (ka tehasetööline elas oma palgaga ära). Praegu tuleb nii elukoha (vahet pole kas oma pind või üürikas) hankimiseks ise vaeva näha ning ka töökohad ei kasva puu otsas. Ma ei arva, et lapse saamise eelduseks oleks laenuta maja, pungil pangaarve ja disainbeebikraam aga mingi oma nurk kuhu lapsega minna ja teadmine mida peale vanemahüvitise lõppu teha, võiks ju olla…

    Like

  7. Klari 18. august 2016, 15:10

    Üks naljakas seik tuli mulle veel meelde, nimelt see, et ma unistasin lapsepõlves õudsalt kogu aeg sellest, et ma saaks süüa viinereid ja kohukesi. Aga ma sain neid üliharva, vaid siis, kui Tallinnas sugulastel külas käisime. Ja põhjuseks ei olnud mitte see, et mu vanematel poleks olnud raha neid osta, vaid et selliseid asju lihtsalt meie kandis ei müüdudki, mitte kunagi. See ei ole nüüd küll otseselt vaesusega seotud, vaid lihtsalt jälle näide, et nõukogude ajal oli tõesti elu ikka väga teistmoodi ja praegused arusaamad vaesusest sinna aega tagasi paigutatuna eriti hästi ei päde.

    Like

    • Manjana 18. august 2016, 16:10

      see oli reaalsus. nõuka ajal sai kohukesi ja viinereid siis kui mu tallinnas töötav sugulane neid oma puhvetist tõi. maal eal ei müüdud midagi sellist.

      ma korraks mõtlesin, et kas peaks noorematele lugejatele seletama, mis tähendab “althõlma välismaa riideid saama”, aga seda on vist liiga keeruline seletada.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: