Mul küll puhtusekiiksu ei ole

Sattusin täna juhuslikult lugema Eveliisi hotelliblogi, kus ta kirjutab hotellikülastajate kiiksudest ja tahab teada, kas lugejal on ka mingid kiiksud. Oma rõõmuks pean nentima, et mul pole ühtegi nendest puhtusega seonduvatest isikuhäiretest, millest seal kirjutatakse. Mul on isegi raske uskuda, et kas tõesti on inimesed pisikutega nii hüsteerias?

Inimesed kontrollivad, kas hotellitoa põrand on nii puhas, et seal paljajalu käia ja kui pole puhas, käivad plätudega. Ma käin kodus kogu aeg paljajalu. Aga ma eriti tihti põrandaid pesta küll ei viitsi. Esikut peab mitu korda nädalas pühkima, et liiv jala all ei krõbiseks. Ma käiks õues ka paljajalu, aga vot Tallinnas on õues tõesti liiga must, et paljajalu käia. Kui ma kellelgi maal külas käin, siis murul paljajalu on ju ülimõnus. Eriti mõnus, kui muru on märg. Eriti hea on selline muru, milles on piisavalt sammalt.

Inimesed teevad hotellis enda järgi voodi ära. Seda ma tean, et paljudele meeldib nii, et nad ongi harjunud voodit koristama. Vanasti, kui ma veel üksinda elasin, siis mul oli üks tuba ja diivan, mis tuli päevaks voodiriietest tühjaks korjata. Praegu pean ma ainult teki sirgelt peale panema, aga päevatekki mul  kodus küll pole. Täiesti tarbetu pesuese, muarust. Hotellis ma viskan selle lihtsalt põrandale, näiteks. Aga ma pole kunagi mõelnud, et hotelli päevatekk on kole must. Ta ju ei määri mind ja mingeid haiguseid ju ka nii ei saa. Peaasi et ei haise.

WC puhtuse kontrollimise kiiks. Arvestades seda kui kole tihti ma ühiskondlikes vetsudes käin, siis kõige olulisem on, et prilllaud poleks täispissitud. Aga hotellis on see tavaliselt täiesti kuiv ja muu mind ei huvitagi. Ma oma kodus ei viitsi ka iga nädal vetsupotti küürida. Ja iga nädal on hästi öeldud. Ma arvan, et pesen kodust vetsupotti harvemini kui kord kuus. Ülinõme töö ju, miks ma peaks seda tihemini teha tahtma.

Telekapuldi pisikute kartmine. Vot see mure on mul kodus. Ma tahaks oma kodust telekapulti küll pesta, aga seda ei saa ju tükkideks võtta ja suure veega pesta ja nii ma siis peangi kodus räpast pulti katsuma. Ma lihtsalt tahaks teda näiteks kord aastas ära pesta, igaks juhuks, aga ei viitsi lahti kangutama hakata. Hotelli telekapuldi puhul huvitab mind ainult, et see töötaks. Ma olen hotellis ka tühjade patareidega puldi saanud.

See koti lahtipakkimise tahtmine sõltub asjaoludest. Kui on nädalane puhkusereis samas hotellis, siis ikka pakin lahti, mugavam asju leida. Kui ainult nädalavahetus ja ärireis, no siis mul polegi midagi lahti pakkida.

Ühesõnaga – mul ei ole ühtegi puhtusega seonduvat hotellikiiksu. Aga mulle meeldib, kui mu hotellitoas on vann ja ma alati proovin ära, kas dušš on ikka sobiva survega.

kreeta

Ja mulle meeldib alati pildistada vaadet, mis hotellitoa aknast avaneb. Siin on 2007. aasta Kreeta puhkusereisil hotelli rõdult avanenud vaade. Kuna mind meri ujumise seiskukohalt ei kutsu, siis vaatamiseks on ta hea küll.

3 thoughts on “Mul küll puhtusekiiksu ei ole

  1. väga väga naine 18. august 2016, 18:27

    Sama. Kõik. Isegi vanni ja duši osa.
    Ok, seda,,et märja muruga oleks parem paljajalu käia kui kuivaga, mul ei ole. Samas, ega ta halvem ka pole! On erinevus, aga mitte punktid kummagi variandi kasuks või kahjuks.

    Liked by 1 person

  2. Klari 18. august 2016, 20:20

    Mul on bakterifoobia kiiks nii puudu, et isegi massiürituste ja suurfestivalide plastikkemmergud ei tekita minus emotsioonipoegagi, olgu nad nii täiskustud kui tahes. Ma arvan, et mind on karastanud tohutult mu töökoht, kus töötab üle 600 inimese ja ma arvan, et ma olen oma töökoha WCs näinud juba absoluutselt kõike. Muidu vaatad küll, et kõik on täiskasvanud inimesed ja nagu normintellektiga, aga vetsus määrivad miskipärast sitta seinale. Jälle üks teguviis, millest ma hästi aru ei saa, aga no ega ma ei peagi kõigest siin maailmas aru saama.

    Ma lugesin Perekooli foorumist mingit pikka hotellikiiksude teemat ja olin üsna üllatunud, sest ma poleks ise poolte asjade peale eluski tulnud. Et tõesti inimesed ei julge hotellitoa vaipkattel paljajalu käia? For real? Mulle kangastus elavalt tõsiasi, et ma käin spordiklubis jõusaalis ja viskan probleemideta pikali pinkidele, mattidele ja aeg-ajalt ka lihtsalt põrandale, kuhu on enne mind higistanud mitusada inimest ja mul on sellest jumala ükskõik.

    Mis seal siis ikka, tuleb leppida sellega, et ma olen mingi ekstra räme ja ropp tegelane. Teisalt ma jälle koristan kodus iga jumala päev põrandaid, sest mul on igal pool hele parkett ja mul on tagumikuni ulatuvad punased juuksed ja juba üksainus juuksekarv sellel põrandal ajab mind hulluks.

    Like

    • Manjana 19. august 2016, 13:18

      see, et sa iga päev viitsid põrandaga tegeleda, nullib kõik su muud “räpasused”. mul on ainult köögis hele parkett, mujal ei ole midagi näha, ja mul on ka kodus ühel pikad punased juuksed.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: