Kanepi vastu

Ma olen kanepi legaliseerimise vastu. Alati olen olnud ja ma üldse ei saa aru, miks ta peaks ta kõigile kergelt kättesaadav olema. Ma pole ka täpselt aru saanud, miks aktivistid tahavad kanepit legaliseerida. Googeldage ise “kanepi head küljed”, ainult halbu külgi kirjeldatakse. No mis selles popsutamises nii head on?

Tegelikult on kanep juba praegu ülikergelt kättesaadav. Kuna öised tänavad lõhnavad magusalt, siis ma olen katsetamise mõttes seda ka päris mitu korda proovinud. Ma ei tea, kas uba on pidevalt tõusvas alkohinnas, aga kanepit tõmmata on vist odavam, sest nii massiliselt pole ma seda eelmistel suvedel vanalinnas tundnud. Ma nüüd proovisin ja iga korraga mõistsin aina enam, et kanep ei ole tore meelemürk, pigem vastupidi. Halvad küljed kaaluvad, minu puhul, head küljed ülesse.

Ma kahtlustan, et teistele inimestele mõjub ta teisiti, aga ma panen kirja, mida mina tunnen. Kanepi suitsetamine võimendab mu emotsioone ja aistinguid.  See ei tähenda, et ma välispidiselt käituksin kuidagi kõvahäälsemalt või emotsionaalsemalt, need tunded on pigem seespidised. Kehtib nii positiivsete emotsioonide kui negatiivsete kohta. Või noh, ma päris täpselt ei tea kuidas ma välispidiselt teistele paistan, sest enesetunnetus on tugevalt häiritud. Väga tugevalt. Alko puhul ma tean, mida ma teen, kanepi puhul ma ei tea täpselt. Ma muutun tohutult kriitiliseks ja ka empaatiliseks, nii teiste kui enda suhtes.

Kohe kõige alguses, kui kanep mõjuma hakkab, hakkab mulle teiste inimeste jutt eriti loll tunduma. Kainena ja ka purjus peaga mind üldse ei häiri, kui inimesed ajavad rumalat või seosetut juttu. Kainena on seda isegi huvitav kuulata, kui just loba väga pikaks ei lähe. Kanepisena ma imestan taevani, kui keegi imelikku juttu räägib. Viimasel korral hakkasin lõpuks mõtlema, et äkki ma laksu all kuulen inimeste mõtteid, sest pole võimalik, et nad ütlevad kõva häälega sarnaseid rumalusi välja. Et mu suhtumine inimestesse muutub väga mustvalgeks.

Õnneks ajavad laksu all ka kõik pisikesed naljad, mis olid naljana mõeldud, kergelt naerma. Aga teate, kui vähe inimesed teevad nalja, võrreldes sellega kui rumalat ja isekat juttu nad ajama kipuvad? Kohutav! Ja mul on ääretult kahju, kui keegi tundub päriselt õnnetu. Minu arvates õnnetu. Umbes nagu ma oleks süüdi, kui ma teda ei aita. No ei ole tore.

Teine asi, mis natuke on ja natuke pole tore, on kuulmise muutumine. Ma hakkan kole hästi kuulma. Muusikaga ruumis on päris ebameeldiv, sest muusika on kole kõva. Ma muidu ka ei armasta kõva muusikat, aga laksu all see muutub eriti kõvaks ja moondub imelikult. Ma ei oska seletada, kuidas see moondub, aga ma tunnen laule ära vaid mingite katkendite järgi, sest üldine muusikapilt on teistsugune kui tavaliselt. See on imelik, sest ma nagu kuuleks rohkem ja teravamalt. Muusikat, inimesi, hääli. Tabletimuusika puhul muutub muusika kuidagi sisukamaks ja tekstivabast muusikast kostuvad mingid sõnad. Aga see kõik ei ole midagi, mida ma kogu aeg kuulda tahaks, nii põnev ka pole.

Tavaline asi, mida kõik teavad, on kanepiga aja mõiste muutmine. Aeg venib kohutavalt pikaks. Eriti nõme on see aja venimine, kui ma laksu all koju jalutan. Kodutee on mitu korda pikem, kuigi ma kõnnin tavalise sammuga. Kui ma esimest korda nii linnas üksi kõndisin, siis ma kartsin, et jään auto alla. Sest esiteks ma kuulen juba ülikaugelt, et auto läheneb ja kuna aja mõiste on pekkis, siis ma ei saa aru, millal ta täpselt kohale jõuab ja kas ma jõuan enne üle tee või ei. Nüüd ma juba loogika järgi tean, kui kiirelt ma kõnnin ja kui kiirelt auto umbes sõidab ja ei karda, kuigi ega ma aru ikka päriselt ei saa.

Ja kõige nõmedam on kanepi tarvitamise juures see, et ma saan endale laksu ajaks külge igasuguseid ärevushäireid, mida mul tegelikult pole. Näiteks oli mul ükskord koju minnes terve tee hirm, et ma kaotan võtmed ära ja nii ma kogu aeg kontrollisin taskut, et kas on alles. Ise tean, et pole võimalik ära kaotada, aga häire sunnib kontrollima. Mingeid imelikke sundmõtteid on veel olnud, näiteks mu enda enesehinnang on negatiivseks muutnud ja ma ei julge rääkida või tantsida. Kainena või veel vähem – natuke napsisena – mul selliseid probleeme pole. Positiivne nende häirete juures see, et kuna mul päriselus neid pole, aga ma tean, et paljudel on, siis ma saan teada, mida nad tunnevad.

Kogu jutu mõte on see, et ma jõudsin otsusele, et lõpetan kanepiga eksperimenteerimise ära. Minu olemist teeb see nii vähe lõbusamaks, et ei tasu ära. Ma olen kainena piisavalt tšill, ma ei pea mitu korda teada saama, mida probleemidega inimesed tunnevad ja mis imeline s*tt mul sees peitub.