Inimese pildistamise algtõed. Kompositsioon

Tänapäeval on kõikidel pisikestel fotohuvilistel oma korralik poolprofi aparaat ja nad aina pildistavad. Vaimustunult. Kirega. Lilli, loomi, maju ja inimesi. Mul on ka fotokas. Tänaseks olen piltinud juba peaaegu 29 aastat. Vaimustusajad on udusesse minevikku jäänud. Natuke olen pildistamisega isegi raha teeninud. Inimeste pildistamisega. Ma ei tea, kuidas see nüüd kõlab, aga raha olen teeninud aktifotoga. Nii meeste kui naiste jäädvustamisel. Ikka üks inimene korraga ühel pildil. Viisakalt. Kunstilise maiguga. Kuidagi on nii läinud, et mulle on makstud just alasti piltide eest. Modell on alasti, mitte mina. Aga ma ei pea ennast fotograafiks, sest tean paljusid, kes on minust palju paremad. See ei takista mind teisi õpetamast😛

Mõnikord ma näen, et inimene pildistab suure rõõmuga, aga pole viitsinud end elementaarsete tõdedega kurssi viia. Iga pilt algab kompositsioonist, ehk sellest kuidas asjad ja inimesed pildile on paigutatud. Puhas matemaatika ja ainult natuke kunsti. Kui kuiv matemaatika on selgeks saanud, saab kunsti kallale karata. Ja aparaadi tehniliste omaduste selgeks tegemine on kõige ebaolulisem. Jummel, automaatrežiimiga pildistamine pole üldse häbiasi! Pole mõtet ju masina nuppudega kangutada, kui inimene on pildil täiesti untsus. (Tüüpiline it-nohikust meesfotograafide viga). Ja kui piltnikku kunsti tegemine ei huvita, siis ilupildid on ainult puhas reeglite järgimine.

Reegel number üks – kui pildistada inimest, siis fotost kõige suurema ja olulisema osa peab moodustama inimene mitte taust. Ei ole mõtet otsida eriti huvitavaid pildistamise kohti, kui ei suuda nii pildistada, et äge taust kogu inimest “ära ei sööks”. Eriti hulluks läheb lugu, kui taust on täis igasuguseid “toredaid” asju, millel pole modelliga üldse mitte mingisugust seost. Näiteks huvitavad laternapostid, põnevad värvilised majad, aiad ja taimed. Nõuanne: pildista “pika toruga”, mis udustab tausta nii ära, et inimene mõjule pääseks. Veel kavalam on kohe valida suhteliselt neutraalne ja ühevärviline taust. Kui pildistada lagunevas majas, siis modell peab sama äge välja nägema – su inimene jääb pildile kui kodutu, mässaja või moodustab taustaga korraliku kontrasti, kuna kannab eriti uhket ballikleiti. Mõtle ise millise loo jutustab ballikleidis naine mahajäetud majas. Kas su modell mängib oma soovitud rolli välja või vaatab lõpuks pildilt vastu keegi õnnetu,  keda on vägistatud?

Teiseks – ära tee inimesest invaliidi! Miks keegi pildistab inimest ja jätab maja koos katusega kaadrisse, aga inimesel lõikab jalad poolenisti ära?

Inimese pildistamisel on kolm klassikalist formaati:
1. Portree, kus on pea ja õlad,
2. poolportree, kus on inimene vöökohani.
3. Täispikkus, kus on terve inimene peal koos jalalabade, pealae ja kätega.

Suvalisest kohast inimese küljest tükkide ära lõikamine peab olema millegagi põhjendatud. Eriti siis kui pildi servades on ruumi küll, et igasugust jama pildile jätta. Pealae äralõikamine on juba eraldi “kunst”, kuid suhteliselt äraleierdatud, kui kunagi ammu leiutatud eriti diip johhaidii. No mai ei tea, õpime kõigepealt koos pealaega pildistamise selgeks.

Vaata oma pildistatavat, kas ta käed ja jalad on loomulikult nähtavad? Ega ta ei ole end ise mõnda invaliidsesse poosi sättinud?

Kolmas ja väga oluline reegel – kui inimene vaatab natuke või palju kõrvale, siis pildile jääb sinnapoole rohkem ruumi, kuhu ta vaatab ja teisele poole vähem. No mida see inimene vaatab, kui fotograaf lõikas ta silme eest kõik ära, aga selja taha jättis terve maailma? Ta peaks ju siis hoopis teisele poole vaatama. See ei tähenda, et inimene peaks alati ühel pool pildi servas olema ja ei tohi keskel istuda, aga selja taha ei tohi rohkem ruumi jääda kui vaatesuunda. Jah, tahapoole võib jääda rohkem ruumi, kui see on põhjendatud – näiteks seal on jubehirmus koll, kes teda ehmatada tahab, aga portreteeritav ei tea sellest veel midagi. Siis on fotol lugu, mis paneb mõtlema, et mis järgmisena juhtub.

Neljas reegel, mis polegi reegel, vaid hea nõuanne. Kui inimest mingi seina ääres või tausta ees pildistada, siis jäta see sein või taust inimesest piisavalt kaugele, sest nii jääb ilusam. Vange pildistatakse seina ääres, sina tahad inimesest ilusat pilti saada, kus tausta muster ei mängi mingit rolli.

Need ongi tühised põhireeglid, millest inimese pildistamist alustada. Kui te minu juttu ei usu, siis googeldage ise”portrait composition rules“. Leitud lehekülgedel räägitakse tavaliselt ka rule of thirds, mida ma ei viitsi selgitama hakata, äkki koolis kunstitunnis juba räägiti.

ema

Selle pildi tegin 3 aastat tagasi kevadel oma emast. Lähemalt oleks veel põnevam, praegu moodustub kontrast taustaga.

Ma ei tea, kust pärineb arusaam, et noori inimesi on huvitav pildistada ja tulevad head pildid. No ei ole ju, noorte näod on nagu puhtad valged paberid, kuhu elu alles lugusid kirjutama hakkab. Haigutamajavalt igav. Vanematest inimestest saab hoopis põnevamaid portreesid.

Ma ei kiitle, et ma olen jube hea fotograaf ja teen ainult õige kompositsiooniga pilte.  See on heatahtlik postitus ja kõik need, kes arvasid, et ma nüüd kirjutasin nendest, sest nad on just samal teemal bloginud, eksivad. See postitus on lihtsalt väike meeldetuletus ka mulle endale, et ma olulisi algtõdesid ära ei unustaks. Ärge teie ka unustage, eks.

Tagged:

2 thoughts on “Inimese pildistamise algtõed. Kompositsioon

  1. vanaiinlane 6. september 2016, 19:01

    Kaamera reegel number üks:
    Kui sina ei pildista teisi, pildistavad teised sind😀

    Ma vist isegi mäletan neid su “aktifotosid”.
    Aktist oli asi kaugel, pigem “vintage” või retroporno.
    Tegija nimi hetkel ei meenu, aga Eestis on ta vist ainuke.
    Sina olid, nagu ma seda aktofotoga raha teenimist mõistan,
    kaamera ees modellide hulgas, mitte piltnik-kunstniku rollis?
    Need pildid on mul ühes vanas masinas, mida ei viitsi elustada.

    Huvitaval kombel ilmuvad igasugu paberid ja pildid välja alati
    koos igasugu garantiikirjadega jms siduvate kohustustega😀

    Päevapoliitika on sul blogis keelatud, aga pinnapealselt korraks
    poliittehnoloogia osakonna sahinatest üle libistades, on märgatud,
    et sind võiks kasutada KE PS OL kõnedublandina, kui viimasel mingil
    põhjusel, ühel hetkel, suu täis peaks olema😀 niivõrd äravahetamiseni
    sarnane on teie kõne toon, stiil ja argumentide loogika?! Justkui õde?

    Aga “aktifotod” tõmbavad sellele “nõunikukohale” vist vee peale…

    Like

  2. vanaiinlane 6. september 2016, 21:39

    Okeeei (see venitatud eee) kui sa nõus pole😀
    Sul on õigus, ma ei lugenud su postitust, ma vaatasin ainult pilti,
    sinu ema, rohelisel taustal, tagantvalgus, ja puzzle oligi koos.

    Ma tean, et sa mõtlesid siiralt oma pildistamise kogemusi jagada,
    aga kellega? selles foorumis? see ei ole see koht ega auditoorium.
    Minul oli fotoaparaat olemas juba siis kui inimene kosmosesse lendas.
    Minu pereliikmed tegid Kegeli harjutusi, sest poiss ilmutas kempsus😀
    Ma võiks sinuga lõpmatusi arutada valguse ja kompositsiooni teemal,
    aga see ei ole oluline.

    Oluline on üks seik, mida ma ei julge isegi torkida.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: