Klassikaline halb emme

Et keegi ei arvaks, et ma tegelen Ebapärlikarbi blogist vaid negatiivse üleskorjamisega, siis täna juhtub täiesti vastupidine. Tema kirjutas milline normaalne ema ta on ja ma võin rahulikult öelda, et võrreldes temaga olen mina küll väga halb emme. Päriselt ka. Kuid küll ka tema jõuab emmena muutuda, minu laps läks sügisel viimasesse klassi, tema oma on alles päris pisi-tupsuke.

Kui kohe hommikust alustada, siis umbes teisest klassist alates on mu laps pidanud hommikuste toimetustega ise hakkama saama, sest tema emme ja issi tudivad. Kui ta oli pisem, siis ma tegin õhtul talle pudru valmis ja ta soojendas seda ise mikrokas. Mida selga panna, ise otsustas ja sisse on ta selle 10 aasta jooksul paar korda maganud. Täpsuse koha pealt on ta emmesse – meie ei hiline. Kuid ma olen terve ta kooli aja olnud nn. kodune. Mitte sellepärast, et lapsukese eest hoolitseda, aga kuidagi on nii läinud. Vahepeal käisin ise ka ülikoolis, aga töökohustused mind kodust suurt välja ei vii.

Õppimise kontrollimisega pole ma kunagi tegelenud. Kuid küsimise peale olen aidanud võõrkeeli õppida. Saksa keelt ja vene keelt. Reaalaineid ta armastab, nagu ka mina armastasin. Ühe matemaatikaõpetaja vallandasin, kuna ta ei osanud õpilastega käituda ja ma rääkisin (õigemini kirjutasin) direktorile kõik ära ja ma võin väga ilmekalt kirjutada. Minu last ei ahistata!

Lapsevanemate koosolekul olen mõned korrad ikka käinud, aga need olid üliigavad. Meil koolis tehakse selliseid koosolekuid ka, kus kõik lapsevanemad kutsutakse koolisaali ja räägitakse kõigile üldiseid jutte. Nendel pole ma kunagi käinud. Eelmise aasta arenguvestlusel käis issi, kuna laps tahtis nii, sest issi ei ela meiega ja teda suurt teiste inimeste asjad ei huvita ka. Ma ei mäletagi millal ma viimati koolis käisin. Põhikooli lõpetamisel äkki?

Meil põhikoolis olid mingid aktiivsed emmed, kes igal pool käisid ja igasuguseid asju tegid. Ma mäletan, et kunagi algklassides ma ostsin kõigile jõulukingitused ja pakkisin need üksinda ära ka. Kellegi teise lapse issi aitas autoga kooli ära viia. Ma ei tea, miks mu eks mind ei sõidutanud või ma ise ei sõitnud, aga see isa oli päris kena mees. Ma ei tea, miks ma tol talvel nii ennastohverdavaks muutusin, jube imelik. Kahtlustan, et juhtus see jama, mis minuga ikka vanasti juhtus – ma tegin valel ajal suu lahti. Lastevanemate koosolekul. Seepärast ma neil käia ei tahtnudki.

Aga ma käisin 2010. aastal klassiekskursioonil Soomes Fazeri tehases. Sinna ma tahtsin ise minna, kuna ma olen ülimaias. Aga sellest lugege ise, ma blogisin ka. See käik läheb küll hea emme kontole kirja, kuigi ma sain tehases ühe teise emme käest sõimata (ja ma ei kirjutanudki sellest), sest juba siis, kui ma ise koolis käisin, sain ma täiskasvanutelt klassiekskursiooni ajal alati sõimu. No ma kipun alati end millegi toredaga lõbustama, mis närvihaigetele naistele meeldida ei pruugi😀

E-kooli ma ka ei armasta. Septembris korraks käisin vaatamas, ei midagi põnevat. Nende 11 aasta jooksul on nad seda pidevalt edasi “arendanud” ja enamus uuendusi on keskkonda nõmedamaks teinud. Oma paroolid andsin ma lapsele juba paar aastat tagasi, et ta endale ise puudumistõendeid kirjutaks. Ise ta ju otsustab koju jääda, kirjutagu siis vabandus ka! Enamus lapsevanemaid on gümnaasiumis need õigused lastele andnud. Seega –  soolaku e-kooliga jälitamisteenus omale sisse!

Trennid-ringid. No jälle on laps minusse – talle ka ei meeldi koolivälised üritused. Mul nõuka ajal polnudki maal mingeid erilisi võimalusi, aga mõni klassikaaslane käis rajoonikeskuses tantsimas vms. Mu laps käis mõned aastad jalkatrennis, kuna ta muidu istunuks terve vaba aja arvuti taga. Me panime ta valiku ette, et valigu mingi sport, ta valis jalka, aga eelmisel aastal oleks ta pidanud naistekoondisesse minema ja seda ta ei tahtnud ja enam ta trennis ei käi. Loomulikult käis ta trennis ise ühistranspordiga. Kui me Kassisabas elasime, siis käis ta Nõmme Kaljus kahe transpordiga ja pärast, kui ära kolisime, Kalevis jalgsi.

jalka

Noh ja siis ma pole veel talle suutnud selgeks õpetada, et ta peaks oma tuba koristama ja tavaliselt korjan mina tema toa põrandalt mustad riided kokku ja pesen ära. Süüa teen ka mina ja käin poes. Ma ei ole suutnud talle ühtegi kodust või koduvälist tööd pähe määrida. Erinevalt klassikaaslastest teda pidutsemine ei huvita ja mina tema poiss-sõbraga hängimist ei reguleeri. Mul pole kunagi nii normaalset poiss-sõpra olnud kui tal praegu! Või noh, lapse issi oli ka viimasepeal, või vähemalt mulle tundus, et kõigi eelmistega võrreldes oli. Praegu ma ei oska nii vana värki enam objektiivselt hinnata.

Vot selline jama emme olen – ei sunni ega keela midagi. Seega halb emme, kuna ei pinguta nii et keel vestil. Ma pole lihtsalt pingutaja tüüpi.

Tagged:

One thought on “Klassikaline halb emme

  1. Mari Leinakask 23. september 2016, 08:40

    Kuule Manjana, Sa oled ju väga hea ema!

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: