Kas sa oled piisavalt naiselik?

Kui keegi loodab, et ma hakkan oma postitusega soostereotüüpe lahkama, siis seda ma teha ei kavatse. Ma sain sel nädalal enda jaoks lõpuks selgeks mõeldud naiseliku ja meheliku poole teooria nii, et see mulle kõigiti loogiline tundub. Te ju teate, et igas inimeses on natuke mehelikku ja natuke naiselikku?

Kõige tuntuim neist teooriatest on hiina yin ja yang teooria. Idamaades selgitatakse sama filosoofiaga ära terve maailma toimimine, sealhulgas ka mikromaailm ehk inimene. Kui mõned räägivad heast ja halvast, siis mulle meeldib rohkem naiseliku-meheliku tõlgendus ilma liigsete siltideta, mis on halb või hea. (Lollakate meeste tõlgenduses naiselik on halb). Ma pooldan mõtet, et halb on see, kui mehelik ja naiselik pool pole inimeses (või maailmas) omavahel tasakaalus. Ja ma mõtlen neid pooli nii füüsilises kui vaimses plaanis. Füüsilist külge näeb inimese erinevates kehapooltes, mis omakorda annab vihjeid inimese vaimsest- ja sisemaailmast.

Ma üritan nüüd lihtsalt seletada, kuidas ma selle enda jaoks loogiliseks mõtlesin. Kindlasti on ida filosoofid samu asju juba kuskil selgitanud, aga ma pole neid lugenud. Või kui olen lugenud, on need jutud liiga keerulised ja ebaloogilised tundunud.

Mina olen paremakäeline nagu enamus maailma rahvastikust. See tähendab, et mu parem käsi on palju osavam kui vasak ja ka palju tugevam, kui vasak käsi ja ilmselt on nõrgem terve vasak kehapool. Õnneks ei ole seda võimalik niisama peale vaatamisega näha, aga ma tean, et ma jõuan parema käe otsas rasket kotti kauem tassida kui vasaku. Seoses sellega tekkis mul küsimus, et kas need inimesed, kes teevad pidavalt jõutrenni ja kasvatavad uhke välimusega muskleid, kas nendel on mõlemad käed sama tugevad? Peaksid ju olema, sest muidu on nende musklid ka erineva suurusega ja see ei teeni enam nende huve – näha alasti kenasti muskliline välja. Üks pool suurem ei ole ju ilus, eksole?

Kuid kui tavaline inimene ei pööra enda välimusele ja sisemusele erilist tähelepanu ja arvab, et nii ongi normaalne, et ta parem pool on vasakust tugevam, siis vanemaks saades hakkab see füüsiliselt välja paistma. Samuti ka inimeste rumal mõte, et tema on kas reaalainete või humanitaarainete inimene. Ei ole vaja end ühekülgselt vigaseks mõelda! Olete näinud inimesi, kellel on suu viltu? Üks suunurk on rohkem allapoole kui teine? Kui teha portreefoto, poolitada see keskelt ja panna kokku kaks uut portreefotot, siis on kohe näha, et kõikide inimeste näopooled on erinevad. Hoolimata vanusest. Näiteks olen ma pea terve elu kandnud juuksetukka paremale poole. See kõik näitab tasakaalust väljas olemist.

Kuid miks see peaks mind huvitama? Et juuksed on paremale ja parem käsi on tugevam jne? See tähendab, et mu mehelik pool on tugevam kui naiselik. Mehelik idamaises kontekstis tähendab inimese ratsionaalset poolt. Seda, kes huvitub rahast ja loogilistest selgitustest, teeb sporti ja oskab matemaatikat. Naiselik pool on inimese loominguline pool, see kes oskab oma ja teiste emotsioone tõlgendada, näeb maailmas kõike kaunist ja suudab seda kaunist ka ise läbi erinevate kunstiliikide väljendada.

Kui nüüd mõelda, et enamus inimesi on maailmas paremakäelised, siis on ju täiesti loogiline, et maailmas tunnustatakse rohkem neid inimesi, kes oskavad hästi raha lugeda ja maailma ratsionaalsest küljest hinnata. Paljud soovivad just neil teemadel tippu jõuda. Neid ullikesi, kes puid kallistavad ja oma lõbuks pilli mängivad, vaadatakse kui jäänukeid teistest dimensioonist.  Sest maailma valitseb ratsionaalne ja tugev mehelikkus. Loogiline, et tugevam valitseb.

Loomulikult ei ole ükski inimene täielikult mehelik või täielikult naiselik, hoolimata millised sootunnused tal füüsliselt on keha küljes olemas. Kuid nii kaua, kuni inimene ei suuda endas neid kahte poolust tasakaalu viia, ei saa ta ka kunagi päriselt õnnelikuks. Ei saa õnnelikuks puhas loominguinimene, kes oma elu natukegi ratsionaalselt juhtida ei suuda ja ammugi ei tee õnnelikuks raha lugemine, ilma kaunite kunstideta.

Kuid kuidas ma saan enda kohta teada, mida teha? Jube raske on enda kohta otsustada, et kas ma olen tasakaalust väljas või mitte. Ja vot sellepärast mind see erinevate kehapoolte füüsiliste erinevuste küsimus huvitama hakkaski. Nooremast peast on suht ükstaspuha ja kooli ajal oskasin ma nii matemaatikat kui kirjandeid kirjutada. Kuigi matemaatikas olin ma silmapaistvalt hea, kirjanditega lihtsalt hea.

Kuidas mu huvi alguse sai? Mul oli varem pidev komme diivanil oma vasaku jala otsas istuda. Kevadel tõstsin ma terve oma elutoa ringi nii, et vahetasin erinevad pooled omavahel ära. Lihtsalt nii tundus, et tuba toimib paremini. Ja siis ma avastasin, et parema jala otsas ma küll istuda ei suuda. Vot siis mul tekkiski küsimus, et mis selle jala otsas istumisega toimub? Mõnikord ma suutsin nii kaua istuda, et jalg suri ära ja kui ma püsti tõusin, kukkusin pikali, sest jalg oli surnud. Ma hakkasin ka teisi inimesi nägema, kes ka samamoodi istuvad.

Vot ja nüüd ma lahendasin enda jaoks mõistatuse ära. Ma pean end tasakaalu viima! Ma ei tohi endas nõrgemat poolt enam rohkem alla suruda. Ma võin alustada füüsilise tasakaaluga, äkki vaimne tuleb ise järgi. Ma ei taha, et mu näo üks pool oleks imelik. Kusjuures pikemad juuksed on mu juukselahu keskele toonud. Poisipeaga oli see alati ühe külje peal. Pikad juuksed on naiselik, ka kunstnikud eelistavad pigem pikemaid juukseid, eksju?

Juunis ma üritasin seda portreed ka teha, kus samad näopooled uuesti näoks saab teha. Jube keeruline! Ma pildistasin arvuti kaameraga, siis saab ennast paremini otse sättida, aga pärast arvutis näo õigest kohast poolitamine on ikka jube keeruline. Et segi ei läheks, kumb pool on kumb, siis tõstsin vasaku käe v-tähega. Et see pilt vasakul on päris foto ja paremal vasaku näopoole oma. Parema näopoole portree ma lõikasin pildilt ära, et pilt blogisse ilusti ära mahuks. Päris imelikku nägu on mõlemad, ma meigiga ei viitsinud möllata. Mingit analüüsi selle põhjal teha ei saa, aga lihtsalt põnev teada, milline viltune nägu mul on.