Kuidas läbi lillede sõpru mõnitada

Ma olen juba ammu mõelnud, et kust jookseb nalja piir. Milline nali on hea ja milline enam mitte? Ei, ma ei räägi poliitikorrektsusest. Ma räägin teiste arvel nalja tegemisest. Võtame näiteks iroonia. Olete kuulnud, et eestlased avaldavad arvamust, nagu mujal maailmas irooniat eriti ei esine? Et kui eestlane läheb välismaale ja üritab iroonitseda, siis ta avastab, et keegi ei saa temast aru ja ta on oma hea naljaga täiesti üksinda jäetud? Kuid mis siis, kui see eestlase tehtud iroonia tegelikult üldse polnudki nali? Mis siis kui ta sai hakkama labasusega, mida ta ise eksikombel naljaks pidas, sest meil on niiviisi kombeks? Ausalt, ma olen selle peale mõelnud, aga lõpuni aru ikka veel ei saa ja seepärast üritangi lahti kirjutada.

Kõigepealt googeldasin inglise keeles “irony” ja sain vastuseks, et iroonia on selline keelekasutus, kus öeldakse üht ja mõeldakse vastupidist ning eesmärk on teha nalja või midagi ekstra rõhutada. (the expression of one’s meaning by using language that normally signifies the opposite, typically for humorous or emphatic effect.) Mulle meenub eesti keeles esmajärjekorras väljend “peen iroonia”, mis tähendab läbi lillede eriti halvasti ütlemist. Eestlased kasutavad pigem iroonia asemel sarkasmi, mille uba ongi olla kibedavõitu ja mõnitav. Ja see on ülimalt levinud. Mõnedes seltskondades rohkem ja mõnedes vähem. Mida rohkem inimesed endast arvavad, seda enam nad sarkasmi kasutavad ja seda loomulikum on nende jaoks teiste kritiseerimine. Kuid tõeliselt hea nali on vaid see, mida inimene suudab enda arvelt teha.

Ma tahan öelda, et tihtipeale on eestlaste tehtud sarkasm lihtsalt vaimne vägivald ja inimestega manipuleerimine. Tihtipeale ütlevad eestlased teistele näkku halvasti ja leiavad, et nemad tegid hoopis nalja, kuigi see, kelle kohta halvasti öeldi, ei tunne end sugugi lõbustatuna. Samuti on meil käibel põhimõte, et tõelisele sõbrale võid ju kõike otse öelda, et võõraste vastu tuleks viisakas olla ja sõnu valida. Kuid ma pakun, et ka see jutt on vaid vabandus vaimseks vägivallaks, mida tavaliselt harrastatakse lähedaste peal. Kui su hea sõber või tuttav ütleb sulle, et sa oled kole, paks, halvasti riides või rumal, siis see ei ole naljakas ja sugugi mitte sõbralik,  hoolimata kui mitu naerunägu ta sinna juurde teeb. See on lihtlabane mõnitamine ja samaväärne näkku löömisega. Jah, ka näkku löömise järgi on võimalik teeselda, et midagi ei juhtunud, ma olen nii tugev ja kannatan kõik välja, sest sõprus ju. Sõpra on vaja hoida ka siis, kui ta sind lööb, kasvõi verbaalselt. Kuid miks peaks? Sest manipuleerijad pakuvad vaheldumisi piitsa ja präänikut ja paljud inimesed on nõus taluma igasugust jama, sest lõpuks võib tulla präänik? Nii vahva kui adrekas on pidevalt laes!

Aga kas siis sõpradele ei saagi midagi kriitilist öelda? Kuidas sõpra aidata, kui ta on, minu arvates, täiesti valel teel ja vajaks pisut kriitikat? Kõigepealt tuleks mõelda, et kas ta tõesti ikka vajab sinu kriitikat. Kui ta on ülekaaluline, siis ta teab ju seda isegi ja sinu kommentaar “söö vähem” ei aita teda, vaid rahuldab sinu vajadust halvasti öelda. Sõbra tähelepanu saab juhtida näiteks sellele, et tal on ripsmevärv näole pudenenud, sest selle saab ära puhastada ja ta ise ei näe seda, kuid enamus kriitikat, mida inimesed teiste kohta teevad, rahuldab vaid nende enda vajadust iriseda. Kui sõber tahab kriitikat, siis ta võib seda sinult küsida. Kui ta ei küsi, juu ta ei vaja. Või vähemalt sinu käest ei soovi ta erinevaid kahtlaseid hinnanguid kuulda.

irony-shirtMinu jaoks on kõige levinum probleem, et sõber räägib mingit juttu, mis mulle üldse ei meeldi ja ma tahaks et ta mõtleks teistmoodi – nii nagu mina targemaks pean. Kui ma ütlen tema jutu peale, et “nii loll jutt, miks sa nii mõtled,” olen ma talle otse halvasti öelnud ja normaalne inimene solvuks. Kui ma ütlen sarkastilisel hääletoonil: “Vau, millised targad mõtted, ma kuulaks lugupeetud kunstiteadlast tunde ja tunde,” olen ma sisuliselt sama öelnud, mida esimeses versioonis, aga läbi iroonia. Lause sisu ju muutunud ei ole. Muutunud on väljenduslaad ja mul on õigus salakavalalt irvitada. Kui sõber saab aru, et ma üritasin talle “läbi lillede” mõista anda, et olgu nüüd vait ja ise ka oma jutu rumalusest aru saab, on kõik hästi, aga tavaliselt ei saa, sest muidu ta ju ei räägiks “rumalusi”. Mis õigus on mul sõbra jutu peale öelda, et see on rumal? Äkki ma olen hoopis ise loll ja ei saa aru, miks ta mulle seda räägib?  Kui mulle ta jutt ei meeldi ja ma seda kuulata ei taha, siis ma olen halb sõber ja peaksin endale uue sõbra leidma. Endasuguse mühaka, kes mulle näkku ütleb: “Õu, idioot, mölise vähem, mul on sinust targemad mõtted!”

Ja kui su “sõber” on  see, kes su kallal ühepoolselt oma sarkasmi harjutab, siis ta pole su sõber ja sa ei pea tundma süümekaid, kui sa temaga rohkem kohtuda ei soovi. Temal ju pole süümekaid, kui ta end sinu kallal irisedes rahuldab.

Tagged:

12 thoughts on “Kuidas läbi lillede sõpru mõnitada

  1. Mari Leinakask 18. oktoober 2016, 12:34 Reply

    Mulle kohutavalt meeldib see ütlus ja ma püüan selle põhimõtte järgi elada:
    Kui tahad teisele midagi öelda, mõtle enne, kas selles on tõde, hädavajalikkus ja headus.
    Kui mitte, jäta parem ütlemata.
    Kui tahad teiste kohta midagi öelda, mõtle enne, kas selles on tõde, hädavajalikkus ja headus.
    Kui mitte, jäta parem ütlemata.

    Liked by 1 person

  2. Nell 18. oktoober 2016, 12:48 Reply

    Iroonia ja sõbralik tögamine on üsna peen kunst ja mõistlikum on seda praktiseerida inimestega, kes sellest aru ka saavad. Nii on endal parem kui märkusest aru saadakse ning sõber saab võimaluse vastu torgata. Mõnes seltskonnas on selline mõnus aasimine ülimõnus.
    Paraku olen tähele pannud, et enda arvates irooniat armastavad kasutada ka inimesed, kes asja mõttest päris hästi aru ei saa. Nemad saadavad teiste suunas teele enda arvates teraseid märkusi aga kui samaga vastata siis solvuvad kuna neid ju ilmselgelt solvati. Ma arvan siiski, et inimene, kes otsustab ironiseerida või teravmeelitseda peab kindlasti hakkama saama ka sarnaste torgetega tema enda suunal. See on ikka vastastikune värk.

    Like

    • Manjana 18. oktoober 2016, 13:50 Reply

      nell, õigus, et peen kunst. aga kui on võimalik solvuda, siis on ütleja ikkagi üle piiri läinud.

      jah, ma tean ka seltskondi, kus üksteise tögamine on väga levinud, kuid kui ma tagasi neile seltskondadele mõtlen, siis need seltskonnad koosnesidki suures osas sotsiopaatidest, kellele tõesti ei lähe korda kui nad teistele halvasti ütlevad, või neile halvasti öeldakse, sest neil puuduvad need emotsioonid. see ei tähenda, et nende sarkasm päriselt ka naljakas oleks. see on pigem selline keele teritamine teiste peal, et kes kannatab välja ja kes mitte. ma ise olen üliosav selles julmas mängus, aga ma arvan, et ma ei peaks seda enam tegema. mul oli elus periood, kui ma olin suht tundetu, muidu ma sellest ju kirjutada ei oskaks.

      Liked by 1 person

  3. marca 18. oktoober 2016, 13:36 Reply

    Olen täitsa nõus, et selline sarkasm ja iroonia, mille sa välja tõid, on tõesti lihtlabane solvamine ja tõesti, mõned oma arust jube ägedad naljatajad just niimoodi väljenduvadki. Hästi levinud on selline “naljategemisviis” mu meelest ka mõnede blogijate ja kolumnistide hulgas, mulle hakkab see äärmiselt vastu. Samas ma pean ennast ka küllaltki sarkastiliseks inimeseks, aga ma olen irooniline ikka enamasti ainult enda suhtes. Ma ei julgekski kellelegi niimoodi “läbi lillede” nähvata, ma kas ütlen otse (kui ikka kaua pinda käia) või ei ütle üldse midagi.

    Like

  4. Mari Leinakask 18. oktoober 2016, 16:59 Reply

    Seedisin natuke seda postitust ja arvan, et enamus sellistest“ ütlejatest“ ei ole teadlikult sellised pahatahtlikud. Mu enda sõbranna on selline hästi terava keelega. Ajapikku harjub ära. Tema terava keele taga on tegelikult üks üksik ja õnnetu hing, kes “lohutab“ ennast öeldes teistele otse ja ausalt välja kõik mida sülg suhu toob. Sellised solvavad või halvasti ütlemised on tema jaoks rahuldust pakkuvad. See on üks narkomaania vorme. Mida madalamale sa oma ütlemistega teist surud seda kõrgemale sa ise ( enda arvates ) tõused.
    Temalt olen ma õppinud vait olemise kunsti, mis on vahel ikka oi kui raske🙂

    Like

    • Manjana 18. oktoober 2016, 17:51 Reply

      kuidas halvasti ütleja ei ole teadlik, et ta ütleb halvasti, kui sa ise kirjutad, et tema eesmärk on võimalikult otse ja halvasti öelda, sest ta ise tunneb end siis parema ja õnnelikumana?

      jah, halvasti ütlejal on täiesti ükstaspuha, et teine end halvasti tunneb, või vastupidi – tal on hea meel, kui kellelgi on tema sõnade pärast halb olla.

      ma tean, et paljud halvastiütlejad on õnnetud hinged, sest kurjus toodab kurjust. jah, need inimesed räägivad, et nad on nii head, tahavad kõigile vaid head, aga, näe, keegi ei saa nende headusest aru ja on tema vastu nii ebaõiglased. tegelikult väljendub nende “headus” otse ütlemises ja jutustustes kui head nad on.

      miks selliste “heategijate” otseütlejatega peaks ettevaatlik olema? Sest kui nendega pidevalt suhelda, muutud ise ka tuimemaks ja harjud ära, et halvasti ütlemine ei ole midagi erilist. ehk tuimade inimestega koos olemine muudab ka ennast tuimaks ja lõpuks oletegi mõlemad ühesugused õnnetud, kellel kogu aeg niisama tühjast viltu veab. olnud seal, näinud seda.

      Like

  5. libarott 18. oktoober 2016, 19:22 Reply

    Sry, aga empathy -> empathetic, emphasis -> emphatic, s.t definitsioonis räägitakse iroonia kasutamisest millegi rõhutamiseks, mitte empaatia väljendamiseks. Aga huvitav arutlus hargnes sellest🙂

    Like

    • Manjana 18. oktoober 2016, 22:22 Reply

      tänud, parandan ära. neid ingliskeelseid omadussõnu on lihtsalt liiga palju🙂

      Like

  6. Tasakaalukunstnik 18. oktoober 2016, 20:14 Reply

    selles sõnapaaris “sõpru mõnitada” on juba loogikaviga. üks neist on selles kontekstis välistab teise kasutamise. ja tegelikult pole vahet, kas tegemist on sõbraga või kellegi teisega. inimese alavääristamine on iseenesest lubamatu.

    aga nagu ikka on kogu loos alati osapooled. üks, kes seda teeb ning teine pool (või siis hulk kuulajaid), kes sellel toimuda laseb.

    siin pole tugevusega mingit pistmist, ei kuulaja poolelt ega ka ütleja poolelt. mõlemast vaatest on olukord kurb. äratundmise hetkel tuleks hakata tegelema oma sisemusega, sest varem või hiljem jõuvad mõlemad kriisini.

    jõudu äraastumiseks neile, kelle suhtes selliseid ütlemisi väljendatakse. mitte üks olukord elus ei ole väärt seda, et ärakuulata sellist jura.

    Like

    • Manjana 18. oktoober 2016, 22:30 Reply

      no tugevusega on nii palju pistmist, et tihtipeale on inimene nii üllatunud, et keegi avalikult koledusi räägib, et ta lihtsalt ei julge talle öelda, et nii pole okei teiste kohta rääkida. ta saab kohe kaela süüdistuse, et sa ei saa naljast aru. eriti raske on siis, kui on koos mitu inimest ja keegi ei julge tunnistada, et nad on osalised milleski halvas, sest muidu võid ise järgmiseks mõnitatavaks osutuda. Selle tüüpiline näide on klassikiusamine ja see jätkub ülikoolides (eriti ülikooli õppejõududel omavahel) ja suvalistes töökohtades.

      Like

  7. Mari Leinakask 19. oktoober 2016, 09:25 Reply

    Väljendasin end natuke halvasti. Ei ole teadlikud selles mõttes, et nad küll teadlikult ütlevad halvasti, kuid ei taju seda kui palju haiget võib nende ütlemine teha. Selles osas on sul ka õigus, mida vähem suhtled seda parem. Vanusega hakkad ikka väga selekteerima, keda oma ellu lasta ja keda mitte.

    Like

  8. […] 01 – Blogi nime tähendus Päev 02 – Mis vahe on mõnitamisel, iroonial ja manipuleerimisel Päev 03 – Reisimisest Päev 04 – Mida ma eile tegin Päev 05 – Autoriteedid ja võim Päev […]

    Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: