Kuidas ajukeemia õnnetunnet tekitab

Peale viimast postitust leidsin, et järgmine blogiteema on “kuidas olla õnnelik” ja nüüd olen paar päeva selle üle juurelnud. Praegu ei oska isegi öelda, miks ma endale sellise teema leiutasin, juu siis oli vaja. Ma olen päris tihti päris õnnelik, aga ma pole oma pead õnnetunde saavutamise küsimuses eriti murdnud. Pigem mõtlen, kuidas halbu tundeid vältida.

Ma arvan, et inimesed on õnnelikud erinevalt. Minu jaoks on see lihtsalt üks tunne, mille saabumine ei pruugi üldse millegagi seonduda. Kuigi mõnikord leiab “süüdlase” ka. Ma pole endal kunagi depressiooni diagnoosinud, aga mul on tunne, et õnnelik olemise tunne ja depressioon on mõnes mõttes sarnased, aga täielikult vastandlikud. Väidetakse ju, et depressioon on siis, kui inimesel on ajukeemiaga halvasti, tuju on täiesti untsus ja kui nad tabletti võtavad, saavad keemia korda ja tuju ja olemine muutuvad ka normaalseks. Ma kahtlustan, et õnnelik olemine on ka mingi ajukeemia värk. Kuid kui depressiooniravimitega saab tavalise oleku tagasi, siis ma ei usu, et mingite tablettidega oleks võimalik päris õiget õnnetunnet saavutada. Kuigi ma ei tea nendest tablettidest midagi, siiski arvan, et õnnetunne saab ainult loomulikul teel tulla.

Depressiooni saamiseks on vaja eeltingimusi. Midagi peab ikka halvasti olema, mingid mured peavad inimesele närvidele käima ja midagi negatiivset võiks ka juhtunud olla. Õnnelik olemise jaoks ei tohi inimesel mingeid muresid olla, mis tuju ära rikuksid. Ja õnnetusi ka ei tohi eelnevalt juhtuda. Ilmselge ju – õnnetus versus õnnetunne. Ehk depressiooni jaoks on neid tingimusi vaja, mida õnnetunde loomuliku saamise jaoks olla ei tohi.

Ma ei oska öelda, kas õnnelik olemise tunne elu jooksul muutub, sest ma ei mäleta, kuidas ma noorena seda tundsin. Tegelikult ma üldse kahtlustan, et seda, mida ma praegu õnnetundeks nimetan, seda mul varem üldse polnudki. Et see on mu viimase paari aasta saavutus. Et terve eelneva elu on mul ikka olnud millegi pärast muretseda ja põdeda. Et ikka oled vahetevahel rõõmus ja endaga rahulolev, aga õndsat õnnetunnet sisse ei tule.

Kui ma peaksin konkreetselt oma õnnetunnet kirjeldama, siis on see umbes nagu mõnikord on orgasmitunne. Kuigi ma ei oska seda ka väga konkreetselt kirjeldada. Näiteks üks versioon on see, kui ma tunnen, et armastan inimest, keda ma nagu tavaliselt ikka ei armasta niiviisi. Mul oli vahepeal päris raske end tagasi hoida, et ma orgasmi ajal ei teataks partnerile, et ma armastan teda. No oli selline partner, kes voodis oli ülihea, aga meie vahel ei olnud armastust, me lihtsalt saime hästi läbi. Ja poleks olnud okei järsku teatada, et ma ikka armastan teda. Ja tegelikult ei armastanud ju ka.

Tavaliselt tuleb mulle õnnetunne, kui ma olen täiesti üksinda. Näiteks tõusen hommikul ülesse, teen silmad lahti ja kohe tunnen, et jessas kui tore päev! Või käin õues ringi ja näen midagi eriti ilusat, tavaliselt on selleks mõni looduslik asi, ja tunnen, et ohh kui hea on seda ilu vaadata. Või niisama istun keset päeva oma diivanil ja järsku tunnen, et ohh, elu on ikka nii mõnus. Täiesti üksinda, täiesti niisama tunnen nii. Viis minutit tunnen ja siis läheb üle. Kõlab ju nagu ajukeemia trikitaks? Aga positiivsel kombel. Väga mõnusal kombel.

kollane

Täna ma pole õnnetunnet saanud. Ma käisin paariks tunniks õues, kuna ilm oli kena ja arvasin, et päikesega ma alati vähemalt naudin ilma. Jalutasin Sikupilli ja kui tagasi tulin Tartu maantee mäest alla, siis kõigepealt imetlesin kaunist vaadet tornidele, kuid äkitse sain aru, et tegemist on täieliku liumäega. Kui liumägi, siis tuleb liugu lasta, kui just niisama kõndimise pealt pikali kukkuda ei taha. Mulle meeldib talviti teedel liugu lasta, aga see liug oli päris pikk. Mitu minutit järjest tavaliste talvesaabaste ja täis seljakotiga mäest alla liugu lasta oli päris eriline tunne. Natuke hirmus ka. Teised inimesed tulid mäest ülesse mööda muru. Üks pisike tüdruk vaatas mind. Mulle tundus, et tunnustavalt. No keegi teine ju uljalt kõnniteel ei liuelnud.

Tagged:

12 thoughts on “Kuidas ajukeemia õnnetunnet tekitab

  1. vanaiinlane 6. november 2016, 18:23 Reply

    Ma tean seda, see on NII tuttav😀
    “õnnetunde” olukord kui vähegi olla saab.
    Ma armastan sind, on üks jubedamaid valesid,
    mida muidu püha toimingu ajal suust häälitsetakse.
    Ja tegelikult ei armastanud ju ka, nagu sa isegi ütled.

    Õnnetunne ei ole kepp.
    Kepp on toiming, aga õnnetunne on…
    Esiteks, (sul on õigus) õnnetunne algab juba hommikul.
    Teiseks, sul on mõtted juba ärgates, mida kõike täna teha!
    Kolmandaks, kohv tehtud, möödubki päev mõnusalt “kanalihal”.

    Liked by 1 person

  2. Klari 6. november 2016, 18:38 Reply

    Absoluutselt iga emotsioon on ajukeemia. Sellepärast ongi üldse võimalik ravimitega – või ka narkootikumidega – emotsioone mõjutada.

    Nii et see, et sa vahel nii õnnelik oled, on puhtalt neurotransmitterite süü. Mis on muidugi tore, sest õnnelik olla on ju hea.

    Liked by 1 person

  3. R K 6. november 2016, 18:56 Reply

    Minu suurimad “õnnepuhangud” on siis kui viimne lootus on kustunud ning mu aju(keemia) võtab puhkuse. See “õnn” on põhjatu ja sisutu. Kahjuks olen ma visa ja aju lülitub peagi töösse ning järjekordne “elu-luup” võib alata.

    Like

    • Manjana 6. november 2016, 20:47 Reply

      kõlab nagu november oleks kurb kuu …

      Like

  4. w 6. november 2016, 19:36 Reply

    Err… nagu sa oled maininud, ei meeldi sulle suva inimeste poliit-majanduslikud avaldised ja seisukohad, sest nad ei tea s..tagi (ja enamasti ma kogu oma harimatuses nõustun, teades sinu haridust ses lõigus… ja ikkagi sinuga mitte nõustudes; laivis me ilmselt võiks tunde vaielda, sest ma ei ole “killitav” nimede-aastaarvude-sündmustega – ma tean neid ka, enamasti, osasid ei tea… aga see-eest tean andmeid/nimesid/teooriaid jms, mida sina ei tea… jne).

    Mulle jällegi ei meeldi depressiooni puudutavad avaldised, isegi pealiskaudselt, sest enamasti ei tea inimesed s..tagi ning ses osas ei aita enamasti ka haridus. Kes on kliinilisest depressioonist läbi käinud, see vbla teab, midagi.

    Aga kena on see, et sa arvad ja oletad, mitte ei istu tõemonopoli otsas, minu lugupidamine selles osas.

    Ja õnnelik oled tõesti kui väikesed asjad ja detailid sind õnnelikuks teevad, olemata mattunud “suurte ja tõsiste” asjade alla.
    See on hea ning jätkugu seda kauaks.

    Liked by 1 person

    • Manjana 6. november 2016, 20:43 Reply

      kuigi me, vist, pole laivis kohtunud, sa meeldid mulle. äkki seepärast, et sa arvad, et me oleme tohutult erinevad? aga sa ei tunne mind, ilmselt oled tolle minevikumina kütkes. too minevikumina jumaldas kirglikke vaidlusi. praegune mina lihtsalt ei viitsi vaielda, tõuseb püsti ja läheb minema, kui keegi minuga väga vaielda tahab. ja fakte, numbreid ja võõraste inimeste nimesid, pole ma kunagi armastanud, ega teadnud.

      Like

      • w 10. november 2016, 01:12 Reply

        Ma ka ei viitsi vaielda, enamus asju ei ole seda väärt ju.
        Laivis kohtunud – mina sinu tunnen ära, sina mind mitte e oleme küll, aga mitte vestelnud, ma olen peaaegu misantroop ega hakka sulle “tere” ütlema, ka külg külje kõrval seistes.😛

        Like

  5. ritsik 6. november 2016, 23:03 Reply

    Minu ajukeemiat mõjutab positiivses suunas klaas punast või pitsike külmarohtu tühja kõhu peale: kohe tuju tõuseb :)! Huvitav, et mõni inimene muutub alkoholi tarbides hoopis tigedaks või härdameelseks.
    Aga muidu jah, samamoodi: õnne tekitavad väikesed asjad ilusast hommikust toreda kohtumiseni.

    Like

    • Manjana 7. november 2016, 00:18 Reply

      ma pole alkoholivastane, aga ma arvan, et alkohol on saatanast, sest ta loob illusioone, nii koledaid kui kenasid, oleneb inimesest. just seesama jutt, et inimene muutub tigedaks või härdameelseks. mina muutun väikse napsu peale tavaliselt lõbusaks ja suurema kogusega lausa ülemeelikuks. aga see lõbusus ei ole õnnelikkus. õnnelikkus on rahulik tunne. alkohol toob katte alt välja peidetud emotsioone, neid mida inimene on ise sinna lükanud, et mingis olukorras oleks varrukast võtta, või on ta neid sinna peitnud, kuna kardab, et nii pole normaalne kainena käituda. kuigi mul ei esine pohmelle, ma tean, et paljud inimesed järgmisel päeval kahetsevad, et nad eelmisel jõid, just sellesama pohmelli pärast.

      rõõmus olemine ei ole minu jaoks õnnelik olemine. ma olen enamuse ajast rõõmus, see loob, minu jaoks, eelduse olla õnnelik.

      Like

  6. FIXX 7. november 2016, 01:56 Reply

    Võibolla tekib õnnetunne, siis kui aju saab hetke puhkust nendest mõtetest mis peas niisama ringi tiirlevad ja sind tüütavad ja sa saad ilma nende mõteteta unistada ja lihtsalt olla.

    Like

  7. lendav 8. november 2016, 16:09 Reply

    Kui sind teema huvitab, siis alustuseks on täitsa hea raamat “Õnne saladus” Stefan Kleinilt. Ajukeemia algõpetus alates dopamiinist, serotoniinist, oksütotsiinist ja teistest neurotransmitteritest.

    Like

  8. […] Päev 12 – Mul on praegu seljas … Päev 13 – Kas parem on olla tugev või nõrk Päev 14 – Kuidas olla õnnelik Päev 15 – Minevikumälestus Päev 16 – Millised inimesed mulle meeldivad Päev 17 – […]

    Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: