Kuidas nõuka ajal maal elati

Tundub, et blogimine polegi spontaanne tegevus, nagu ma endalt ootaksin. Jälle ma vaatasin juba eile oma nimekirja ja mõtlesin tänasele teemale – “minevikumälestus.” Kindel see, et ma tahaksin avalikult mäletada midagi posititiivset. Kuigi ma olen juba aru saanud, et endast halbade asjade kirjutamine müüb palju paremini. Aga ma olen, tegelikult ka, pigem positiivset tüüpi. Enamus mu tuttavaid peavad mind rõõmsameelseks. Kui mul on halb tuju, siis ma poen peitu ja ei näita end kellelegi. Õnneks külastab halb tuju mind harva.

Oma lapsepõlve veetsin rohkem idavirus vanaema ja vanaisa juures, kui kuskil mujal. Minu jaoks tähendab idaviru päikeseliste suveilmadega õues veedetud päevi. Talvest vanaema juures ei meenu eriti midagi. Õigemini kaks mälestust tulevad. See, kuidas ma lumehangest mõnuga lund sõin ja selle eest peksa sain ja kuidas onu üritas mind suusatama õpetada ja ma üldse ei osanud. Ehk talvega tulevad ainult halvad asjad meelde. Enne kooli suvel õpetas onu mind kaugust hüppama ja see tuli mul esimesel kooli spordipäeval ülihästi välja. Onu on ema noorem vend ja elas ka natuke aega veel samal ajal vanemate juures.

Aga suvega on mul peamiselt head mälestused. Ma olen alati kaua magada armastanud. Mäletan, kuidas ärkasin ja piilusin kööki, kus päikesest kuumaksköetud aknal sumisesid kärbsed. Igal pool valitses vaikus. Panin end riidesse ja läksin välja. Välisukse lahtilükkamine oli pisut keeruline, sest selle taga oli luud. Luud ukse peal tähendas, et kedagi pole kodus. Ust ei pandud nõuka ajal lukku, kui kodust natukeseks ajaks ära mindi, vaid ukse taha pandi luud, et küllatulijad teaksid, et pole mõtet ust koppida, keegi avama ei tule. Pisike laps kodus ju külalistega aega ei veedaks.

Kuna vanavanemad pidasid igasuguseid koduloomi, kaasaarvatud lehmi ja lambaid, kulus väga suur osa suvest heina tegemisele. Tavaliselt vanaisa oligi hobusega kuskil heinamaal ja tegeles kas heina niitmise või -kaarutamisega. Oma hobust nõuka ajal ei olnud, hobust sai kolhoosi tallist tasuta laenutada. Suvel oli hobuse laenutamisega järjekord, sest paljud tegid hobusega heina. Kui hobuseid poleks olnud, siis nad polekski saanud lehmi pidada, sest ega vanaisa traktoriga sõita ei osanud, kõik põllutööd käisid hobustega. Kui nõuka aeg otsa sai ja kolhoos laiali lagunes, ostis vanaisa endale oma hobuse. Vanaisa oli mul suur hobustesõber. Ainus, mida ta mulle tellimise peale joonistada oskas, oli ka hobune.

Kui vanaema oli kodust ära läinud, siis oli variant, et ta on poes. Poes oldi nõuka ajal hästi kaua. Nõuka ajal oli kõikidel poodidel lõunapaus. Tund aega. Külapoodidel ja linnapoodidel ka. Sel ajal said müüjad rahulikult koos einestada ja mõnikord toodi sel ajal ka kaupa. Poe uksed olid lukus ja ostjad ootasid kannatlikult ukse taga. Kui tänapäeval on poe ukse taga joodikud, siis vanasti olid peamiselt penskaritest tädid, kes ootasid kaubaauto tulemist või lõunapausi lõppemist ja ühtlasi rääkisid omavahel ka kõik külauudised ära. Muideks – nõuka ajal said naised pensile 55-aastaselt ja mehed kuuekümneselt. Ega see pensioniraha tol ajal ka väga suur polnud, aga kuna kõik olid võrdselt kindlustatud, siis polnud erilist vahet. Mu vanavanemad müüsid piima ja said nii lisaraha, ikka jagus lastelastele viiekat tasku pista. Raha siis oli rubla.

Kaubaautot pidi ootama sellepärast, et kaupa ei olnud kunagi piisavalt. Hinnad olid nii madalad, et inimesed ostsid alati rohkem ja tagavaraks. Kes hiljaks jäi, võis näiteks piimast või hapukoorest ilma jääda. Leiba ikka tavaliselt jagus, kuigi mu vanaema ostis leiba kohutavalt suure võrguga, sest ta söötis leiba loomadele. Lehmadele, lammastele, seale. Kapp oli alati servani vormileiba täis. Viis pätsi vähemalt. Saia osteti inimestele. Ja loomulikult polnud vanasti saiad ja leivad viilutatud ega kilekottidesse pakitud. Ise pidi viilud lõikama. Poes oli leivariiuli juures paberitükid, millega võis katsuda, kas leib on ikka pehme. Mõnikord oli vana ka. Ega vanasti leiva-saia sisse nii palju imelikke pehmendeid ja säilitusvahendeid topitud. Kõva leib oli ikka nii kõva nagu kivi. Vot siuksed mälestused täna.

2000c

See on minu vanaisa aastal 2000 oma maja ees ja mu laps. Vanaema oli selleks ajaks juba surnud. Kui mu vanaisa elus oleks, siis ta oleks praegu 103 aastane.

Tagged: ,

4 thoughts on “Kuidas nõuka ajal maal elati

  1. väga väga naine 8. november 2016, 15:52 Reply

    Issand kui lahe post! Selle vanaisa hobuste-armastamise koha lugesin oma pojale ka ette.
    Siis ütlesime korraga :”Nunnu!”
    Tema hakkas arutama, mis loomad talle kohutavalt meeldivad. “Hüljes! Ja üldse lahedad veeloomad!”
    Järgmist lauset kuulsin ja küsisin üle, kas ta TÕESTI ütles: “Kindlasti mitte prügiauto!”
    Ei, kindlasti mitte piraaja, ütles ta.

    Like

    • Manjana 8. november 2016, 16:17 Reply

      mul on vanaisast üks video ka, kui ta hobusega karjamaalt koju kõnnib🙂

      Like

  2. Ivi 9. november 2016, 20:34 Reply

    Väga armas. Selline helge. Vist seetõttu ka, et oma lapsepõlve suved maal vanaema juures tulid meelde. Oh, kuidas tahaks veel päris maa-vanaema!

    Like

  3. […] seljas … Päev 13 – Kas parem on olla tugev või nõrk Päev 14 – Kuidas olla õnnelik Päev 15 – Minevikumälestus Päev 16 – Millised inimesed mulle meeldivad Päev 17 – Lemmikriietus Päev 18 – Mis on […]

    Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: