Sõpru ei peagi usaldama

Ingliskeelne vikipeedia defineerib usaldust nii. Väga keeruline jutt, ma ei oska seda isegi tõlkida!  Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et usaldus on veendumus, et kedagi või midagi võib usaldada, et keegi v. miski ei peta ootusi ega valmista pettumust. Mulle koolis õpetati, et ühe sõna defineerimiseks sama sõna kasutamine on lollus.

Vot see ootuste petmine on arusaadav mõte ja seepärast minu jaoks usaldus polegi oluline mõiste. Ma arvan, et ma tunnen omi sõpru ja tuttavaid piisavalt, et teada, mida neilt võib oodata ja mida mitte. Nii ei peta nad kunagi mu ootusi, sest ma ei ootagi inimestelt rohkem, kui nad on võimelised ja võõrastelt ei oota üldse midagi. Kuid ma jätan kõigile võimaluse positiivseteks üllatusteks. Kui keegi üllatab mind negatiivselt, siis ma panen selle teadmiseks kõrvataha, et ma teine kord ei seaks talle liiga kõrgeid ootuseid. See ei tähenda, et inimene oleks minu usaldust petnud. Ma ise ei teadnud, et see inimene pole võimeline seda tegema, mida ma temalt ootasin. Kuidagi lapsik oleks mingist usalduse kaotamisest jahuma hakata.

Eestikeelne definitsioon laiendab usalduse inimestelt ka asjadele, aga see tundub veel eriti rumal mõte. Kuidas ma saan mõelda, et ma usaldan näiteks tooli, et ta mu istumise all ei purune? See on nagu ma süüdistaks tooli, et tal kruvid logisesid ja kui ma istusin, tuli jalg alt ära. Ehk usaldamine on seotud süüdistamisega. Mu arust on süüdistamine väga mõtetu tegevus. Tooli süüdistamine on selles suhtes normaalne, et saad oma viha elutu asja peale välja elada ja endal hakkab kergem, aga teise inimese süüdistamine tekitab ainult lisaprobleeme. Erinevaid seisukohti saab omavahel selgitada, kuid usalduse mängu toomine loob pingeid. Minu arvates.

Kuid kõik eestlased armastavad Lenini tarkusetera “Usalda, aga kontrolli!” See kõlab halvasti, aga tegelikult pole selles ju midagi halba. Sellel on õilis eesmärk – lõpuks saab kõik parimassse korda. Näide. Ütled lapsele “Pane piim peale kasutamist külmikusse tagasi!” Lähed pärast kontrollima, piim vedeleb laual. Lähed lapse juurde ja pead talle loengu usalduse kaotamisest ja vallandad ta lapse ametikohalt? Jah, kui sulle meeldib oma võimu kehtestada ja teil on kodus kirjaliku lepinguga fikseeritud suhted. Mina panen piima ise külmikusse ja lapsele mainin, et ta jättis piima välja. Või ei maini, kui teda käepärast pole ja mu jõuetu viha emotsioon, kuidas keegi mu sõna ei kuula, ära lahtub. (Näide oli täiesti meelevaldne, mu laps ei jäta kunagi piima külmikust välja).

Usaldamist saab päris lähedalt seostada valetamisega. Et ei saa usaldada inimest, kes sulle valetab. Aga siis ei saa ju peaaegu mitte kedagi usaldada. Inimesed kogu aeg valetavad. Erinevaid asju. Kõige levinum vale on aja arvestamisega seotud. Inimene, ütleb, et ta tuleb poole tunni pärast, aga tegelikult jõuab alles tunni pärast. Täiesti puhas ja faktidega tõestatav vale. Ma näiteks olen alati täpselt teadnud, kui palju keegi tuttavatest aja arvestamisega eksib ja ma ei lähe närvi, kui inimene hilineb, sest ta ju tavaliselt hilinebki. Natuke raskem on taluda varianti, kus inimene ütleb, et ta tuleb, aga tegelikult ei tule. Või lubab, et helistab, aga ei helista. Ma tean väga palju väga toredaid inimesi, kes on nende pattudega me tutvuse ajal hakkama saanud. Kas ma ütlen, et ei usalda neid? Ei ütle ju.

Kuid usaldamise küsimus on oluline uue inimesega tutvumise alguses. Siis käib küll puhas usalduse rajamise mäng. Alguses on tutvused ju õrnakesed, neist ei pruugi üldse asja saadagi, kui keegi usaldust ära ei suuda teenida. Kui sa oled inimest vaid kord näinud ja ta siis jätab kokkulepitud kohtumisele tulemata, on päris vähe lootust, et ma rohkem temaga kokku saada viitsin.

Räägitakse, et tutvumisel üritavad inimesed endast head muljet jätta. Et inimesed valetavad endale häid omadusi ja oskuseid juurde. Üritavad käituda kenamini, kui nad pikaajaliste tuttavatega käituvad. Valivad sõnu ja püüavad viisakad olla. Mu arust on see eriti rumal käitumine, sest kui sa teist inimest ei tunne, siis sa ju ka ei tea, millised inimesed talle meeldivad, seega sul pole andmeid, milliseks sa end valetama peaks. Sa lihtsalt valetad. Ma küll ei tea kedagi, kes otsiks uut sõpra, kes hästi valetada oskaks. Ei pea olema abivalmis ja väga viisakas, peaasi, et ei valetaks.

Ehk selleks, et sa saaksid hiljem juba sõbrunenuna minuga kohtumistele mitte tulla ja nõmedalt käituda, pead sa vähemalt alguses umbes aastakese mitte valetama ja teesklema. Ma saan valetamisest päris hästi aru.

Usaldus tuleb alguses välja teenida ja pärast on juba palju lihtsam. Muidugi, kui keegi saab suvalisel ajal hakkama eriti suure sigadusega, siis sigadus on alati sigadus. Usaldad või ei usalda, pole oluline. Sigadused vajavad klaarimist.

PS! Kirjutamine on ikka nii hea, ma päriselt ka kirjutamise ajal jõudsin uute mõteteni.