Ma olen nii vana ja ikka ei tunne ennast

Väidetavalt pidavad mehe leidmine käima nii, et mõtled täpselt välja, millist meest sa tahad, ootad natuke ja siis ta tulebki. Soovidega on muidugi nii nagu alati, et miskit läheb untsu ja paar vandesõna saavad teoks. Teate küll neid muinasjutte, kus kuldkalakesele või džinnile esitatakse erinevaid soove ja lõpuks on tühjad pihud või surm läbi surra-murra.

Mul tuli paar aastat tagasi jummala hea mõte millist uut meest ma tahaksin. Ma kirjeldust kuskile paberile kirja ei pannud, vaid lihtsalt omaette mõtlesin välja. Suuliselt. Omas peas. Hääletult, kellelegi ei rääkinud. Noh ja mõne aja pärast kirjutaski mulle FB messengeri üks varemast ajast tuttav, kes kirjeldusele vastas. Ma armusin viuhti ära ja puha, sest ma sain aru kuidas kõik soovitud omadused olid kenasti olemas, aga kuna ma väga täpset kirjeldust ka universumile edastada ei osanud, siis toredat suhet sellest asjast ei kujunenud. Osad mehe omadused olid valed, aga ma mõtlesin, et tühja kah, kõike ju ei saagi ju korraga tahta. Kuid nüüd ma ikka tean, et ma soovisin vähevõitu. Seda ma ei tea, kuidas õppust võtta, sest ma tegelikult tahaks ikka nende samade omadustega tüüpi, aga kindlaks lisatingimuseks on, et ta peab minusse ka ära armuma, muidu ei kõlba kuskile. See kahepoolse armumise tingimus PEAB täituma. Mitte laksust ja esimesel hetkel, aga suht kohe siiski.

Kuid täna ma lugesin Kanada seikluseid ja tema kirjutab kuidas tema oma mehega hästi sobib, sest mees on selline-tollene ja tema on täpselt sellega sobiv. Ja ma olen nõus, et tundub neil jah täitsa idüll ja värk. Aga see tüdruk on minust terve igaviku noorem ja on juba oma õnne leidnud ja oskab kirjeldada mis ja kuidas sobib, aga mina veel üldse ei tea, et milline mina olen. Milline ma ise olen? Et jah, ma umbes tean, milline mees mulle meeldiks, aga milline naine ma olen, ega ma seda ise ei teagi.

Jah, ma olen seda naiseks olemise asja üle 10 aasta ju minevikus proovinud, aga see läks ju untsu ja ma samasugust elu-olu enam korrata ei tahaks, sest nii ju ei toiminud. Ma arvan, et ega mu eksi käest ka ei tasu küsima minna, et milline ma olin, sest ma enam ei ole selline. Või olen? Enda arust pole. Jessas, ma ei tea! Igevesti vahva on nii vanalt nii rumal olla!

Kui selle viidatud postituse järgi mind analüüsida, siis mulle ka väga meeldib aeg iseendale ja üksindaolemise ruum, aga mulle väga-väga meeldib ka kaisus magada. Kuigi ma mõnikord ei jää kaisus üldse magama, sest ma pole ju harjunud ja siis ma pean terve öö mõtlema, et jessas kui nummi, ma olen kaisus! Kaisus on suva ajal nii hea. Aga üksinda peab ka saama olla. Palju aega.

Ma vist olen kodukana küll, sest ma ju olen kogu aeg kodus ja mulle meeldib korras kodu ja kodus tehtud söögid ja diivanil vedeleda. Aga stereotüüpne kodukana ma ka pole. Ma eelistaksin vestelda siiski poliitikast ja filosofeerida, mitte arvestada kodulaenu ja rääkida kosmeetikast. Ja teistpidi ma pole kodukana, sest mulle meeldib ka kodust väljas käia: pidutseda, matkata, mööda katuseid ronida. Et, enda arvates, olen täiesti tavaline inimene, kuigi mu tuttavad vahest  arvavad, et eriline. Et ma paistan välja selline eriline ja teistsugune, aga tegelikult olen tavaline. Või ma ei tea ka. Jube keeruline! Ma enam ei tea sedagi, millise mulje ma blogis jätan. Imeliku?  Ilmselt ei saa mind niiviisi ükski mees leida, sest ma pole endale kirjeldust ju leidnud. Tema sõnastab universumile oma soovi, aga mina ei vasta ühelegi kirjeldusele. Keegi teine vastab.

aastavahetus

Tegelikult saan ma hetkel suhtetagi hakkama, aga varsti tuleb jälle enesetappude hooaeg, mille taganttõukajaks on reklaamid, kuidas oma kallimaga kõige paremini jõule ja aastavahetust veeta ja siis on pisut närune tunne küll. Tapma ei aja, et muretseda pole vaja.

9 thoughts on “Ma olen nii vana ja ikka ei tunne ennast

  1. miskae 22. november 2016, 12:22 Reply

    olen Sinust mõne aasta vanem ja ka ei tunne ennast. Aga kui hästi läheb, on meil veel aega mõned aastad ikka, et end tundma õppida. Ja mida siis selle tarkusega lõpuks peale hakata?

    Like

    • Manjana 22. november 2016, 13:28 Reply

      no siis saabuvad ainult ideaalsed suhted kõigiga, kes ette jäävad

      (nii naiivne kui mina pole sa ilmselt kunagi olnud :D)

      Like

  2. vanaiinlane 22. november 2016, 19:27 Reply

    Kuna su komm oli puhas trollimine, siis ma kustutasin selle. Manjana

    Like

    • vanaiinlane 23. november 2016, 16:11 Reply

      Bann accepted, options are open…
      Tavaliselt seisan ma vabatahtlikult nurgas
      kui olen ühel päeval (see ei ole minu töö!!!)
      komminud/kompinud/roninud igasugu teemadel.

      Järgmisel päeval on ilgelt häbi ja süülisus,
      aga kolmadal päeval nurgas üritan meenutada,
      et miks ma siin seisan (ma ei salvesta midagi)
      ja mis see siis oli ja miks ma siin nurgas olen?

      Ühesõnaga, alati on mõtekas otse välja öelda kõik
      need esimesed tunded, ja lähenemiskeeld blogile panna.
      Me saame aru, et puudutatud on midagi olulist, mille
      aktsepteerimise esimene faas on: denial:
      https://en.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCbler-Ross_model

      Like

  3. Haldjapiiga 23. november 2016, 01:32 Reply

    Kui Sa seda nüüd niiviisi väljendad, siis kõige targem olin ma keskkooli lõpus ja mitte kunagi hiljem. Ma usun, et kunagi siis ma teadsin täpselt seda ka, missugune naine ma olen. Eks mul on mingi aimdus tänagi, aga see vist läheb mingi hetk üle?
    Ma olen üsna kindel et erinevate meestega, erinevate iseloomude ja tõekspidamistega ma peegeldan erinevalt ja olen hoobilt ka erinev naine. Jah, see on üsna kindel.

    Liked by 1 person

    • Manjana 23. november 2016, 02:06 Reply

      olen kohe kõige su öelduga nõus. 18-aastane oli ikka mõnus olla, kuigi ma pole kindel, et ma siis enda arvates ennast tundsin, ma teadsin kõike muid olulisi asju, enda arvates, väga hästi.
      ma olen ka erinevate meestega erinev.

      Like

  4. gerli 23. november 2016, 02:09 Reply

    Täitsa veider. Hakka või uskuma,et mida soovid ,seda saad.No aga soovidega peab muidugi väga täpne olema,muidu juhtub nii nagu sul või mul;)Kui esimese mehe juurest ära läksin(põgenesin) siis mõtlesin,et kui veel üldse kunagi mehele lähen siis sellel mehel peavad olema sellised ja sellised omadused ja siis tahan veel oma maja(ükskõik millist peaasi,et oma) ja aeda mis on tühi plats ,et saaksin ise istutada mida tahan.Läks aga nii.Sain mehe soovitud omadustega,lisaks veel peoga halbu omadusi kah kaasa.Mõlema poolset armastust unustasin soovida….Maja sain.Vana talumaja keset metsa,katus viltu ,kuiv käimla,lagi sisse vajunud,elektri olemasolu sõltus tuule suunast ,püsielanikud olid hiigel rotid:)Aia sain kah.Esimesed istikud, kalli raha eest ostetud,pistsid jänesed pintslisse:)kaevatud peenramaal laiutas mädarõigas mis iga rohimise käigus imeväel tagasi paljunes ,saja-tuhande kordselt.Ise mõtlesin,kus põrgu päralt mu mõistus oli kui kõike seda soovisin.Aga ajajooksul juhtus nii-tuli suur armastus ja teineteise mõistmine,aeg lihvis teravad nurgad iseloomudelt,maja remontisime aastate jooksul korda,sündisid lapsed.Igal hommikul tõustes olen õnnelik siianii.Aaaa…vahel harva mõtlen ,mis siis kui…. ? ;))

    Liked by 1 person

    • Manjana 23. november 2016, 02:36 Reply

      ohh, nii ilus jutt! ma juba kartsin, et lõpp on ka kurb, aga lõpp on ikka ilus! mõtle edaspidigi ilusaid soove, mõnede täitumisega lihtsalt läheb kauem aega ja vaeva.

      Like

  5. Karmen 23. november 2016, 14:11 Reply

    Soovimisega on see jama, et antakse vastavalt sellele, kes sa ise inimesena oled. Tuleb olla täpne ja kui väga hästi seda tegevust ei oska, siis parem harjutada pisiasjadega🙂. Muidu on pärast paras jama.

    Liked by 1 person

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: