Kuidas raha kunagi otsa ei saa

Lugesin täna Triangli postitust, kuidas arvele jäi peale kohvi ostmist veel kolm eurot ja mõtlesin, et mul ei ole mitte kunagi elus nii juhtunud. Ausalt, mitte kunagi. Isegi lapsena mitte. Ma arvan, et see on iseloomu küsimus. Kaasasündinud iseloomu. Inimese selle osa küsimus mille muutmine on nii kohutavalt raske, et seda ei olegi võimalik muuta. Seega need, kel on pidevalt raha otsas, ei peaks ju muretsema, sest nad ei olegi võimelised muud moodi, see pole nende loomuses.

Ma olen mõnikord maininud, et ma olen peast raamatupidaja, aga ega ma nii väga ikka pole ka. No näiteks ei seisa mul igasugused numbrid meeles. Ma olen isegi enda telefoninumbri kullerile vale andnud ja loomulikult ei tea ma lapse telefoninumbrit peast, rääkimata sõpradest. Ok, ema lauatelefoni tean, aga mu ema teab peast igasuguseid numbreid raamatute kaupa ja ta pole mingi vihmamees, vaid päriselt peast raamatupidaja. Ta ütles, et ta võis siis, kui oli pearaamatupidaja, kõik aastaaruande numbrid peast öelda. Ma parem ei üritagi. Ma ei oska enda firma käivetki peast öelda, sest see pole oluline info peas hoidmiseks. Aga ma oskan raha koguda.

Lapsena ma sain raha mitmest kohast. Vanaema andis, kui me tal idavirus külas käisime. Viieka. Alates 4. klassist ehk umbes 10-aastasena läksin ma tööle. Kõik lapsed nõuka ajal käisid tööl. Siis nimetati seda töökasvatuseks. Suvel käisin põllul kõplamas ja kive korjamas, sügisel kolhoosipõllult kartuleid korjamas. Igal tööpäeval 4 tundi järjest. Ja selle eest sai raha. Sandikopikaid küll, aga raha. Mina kogusin kenasti oma kõik raha kokku ja ostsin suuri asju: kassettmaki, jalgratta, põrandavaiba. Vaip kõlab friikilt, aga mulle meeldis teismelisena ka ilusaid vaase osta, seega oli kõik kontrolli all. Mul oli alati raha, juba teismelisena. Suht arvestatavaid summasid, ma arvan.

No ja täiskasvanuna on samamoodi. Loomulikult. Alati on olnud. Nagu blogilugejad teavad, siis ma olen väga mõistlik kulutaja. Aga ma ise arvan, et ma ei koonerda, sest ma ju ostan kõike, mida ma tahan või vajan. Mul on praegu suhteliselt vähe vajadusi. Mind ei häiri mu mööbel nii palju, et seda välja vahetada. Tegelikult mind asjad üldse ei häiri, parem oleks kui mul neid vähem oleks. Ma olen mõelnud, et kõigil on kinnisvara ja värgid, et miks ma neid ei taha. Tegelt ma tahaks kinnisvara siis, kui mul oleks see raha kohe võtta. Ja “see raha” tähendab nõks paremat korterit kui ma praegu täismugavustega kolmetoaline Kadriorus üürin. Ehk kole suurt raha. Loteriivõidusuurust umbes. Tööd rabada ma ju ei viitsi. Kuid miks ma peaks endale halvemat korterit tahtma, kui ma üürin? Et oma raha eest ostaks asja, mida ma väga ei taha.

Vot ja nii ongi, et ma ei ole kunagi kellelegi võlgu ja mul on alati tagavaraks raha. Alati on olnud. Lapsest saati. See on nagu iseloomujoon. Kõigil pole ühesuguseid iseloomujooni ja mul pole mõtet ju seletada kuidas rahaga nii ringi käia, et ta lõplikult ära ei kaoks. Nii nagu mul pole mõtet rääkida, et elage nii nagu mina. Inimestele meeldib enda moodi elada.

ma

Ma ema juures telkut vaatamas.

Advertisements

10 thoughts on “Kuidas raha kunagi otsa ei saa

  1. triangel 7. detsember 2016, 18:23

    Ma siin täpsustan, et mul on ka tagavara arvel raha. Sealt ma võtan raha siis kui väga vaja on (näiteks läks novembris pesumasin katki, mul oli raha olemas, et uus osta). Lihtsalt igapäevaseks kulutamiseks mõeldud raha sai otsa just sobivalt enne palgapäeva 🙂

    Liked by 1 person

    • Manjana 7. detsember 2016, 18:26

      siis on ju kõik hästi! siis sa oled ka koguja iseloomujoonega 🙂

      Like

  2. vanaiinlane 7. detsember 2016, 18:50

    Ma eelmises loos vihjasin sellele,
    et sa vist ei viitsi pekki koguda,
    oled oluliselt peenemaks muutunud 🙂
    ma ei tea kuidas jutt jälle raha peale läks?

    Like

  3. külli 8. detsember 2016, 10:32

    Ütleme nii, et minu elus on olnud aegu, kus terve päev kestvate loengute vahel ühikasse mitte jõudes sai söödud kohvikus paljast riisi hapukoorekastmega ja palju jäävett kõrvale joodud (sest seda viimast anti tasuta). Ja õhtul ühikas veega kartuleid praetud, sest rasvaine ostmiseks polnud raha ja pannilt läbi käinud kartul oli paljast keedukartulist siiski asisem. Riis kõlbas nii soolaseks söögiks (ketšupiga) kui magustoiduks (moosiga) … Ja turutädid kurjustasid, kui tahtsid 200g hakkliha osta … Kusjuures tol ajal ei tundunud see üldse imelik, väga paljud elasid nii ja elu oli lill 🙂 Nüüd enam ei tahaks 🙂

    Like

    • Manjana 8. detsember 2016, 14:38

      Ma mäletan, et kooli ajal, kui ma raamatupidajaks õppisin, sõime sõbrantsiga ühikas pidevalt moosisaia – moosi sai emalt ja saia pidi poest ostma. Aga ma ei tea, miks ma nii toitusin, mulle ei meenu, kuidas tol ajal rahaga oli. Lõuna ajal käisin koolisööklas ka söömas. Nõuka ajal said peaaegu kõik koolist stippi ja ka väljas söömine ei olnud eriti kallis. Igatahes maitseb moosisai mulle siiani.

      Like

  4. lendav 8. detsember 2016, 16:36

    Oo jaa. On rahahoidjad ja on kulutajad. Tahaks olla esimene, aga kipun olema siiski viimane. Neid hetki, kus arvel on ainult sente, on ikka ja jälle. Oma osa sellel on ka lastel ja nendega seotud ettenägematutel kuludel, aga mis seal salata, vahel vääratan ja ostan ka endale asju, mida mul rangelt võttes vaja ei läheks.

    Mina tahan küll omada. Selleks, et üldse saada normaalsele üüriturule, tuleks kolida palju suuremasse linna. Just vaatasin KV.ee-d, üürid on siin kolkas jälle tõusnud. Mõned tahavad 2-toalise korteri eest juba 320.-! Aga palgad on siin lõunamaal nagu on. Mina olen miinimumpalgaline, pangaarvele kukub iga kuu 365.- ja süüa tahaks nii ise, kui ka lapsed. Palgatöö kõrvalt teen muid töid ka, kui ei teeks, oleksime juba ammu nälga surnud, aga need on siiski ebaregulaarsed sissetulekud. Ja just praegu avastasin, et üks lapsetoetus ei ole laekunud. Hakkasin jälgi ajama ja sain niipalju targaks, et akadeemilisel puhkusel olijale seda ei maksta. Tüdruk on tervislikel põhjustel kodus… Oeh.

    Like

    • Manjana 8. detsember 2016, 17:04

      sellised tahtjad jäävadki tahtma, mina ei maksa oma korteri eest nii palju üüri :O söögi peale kuus läheb meile kahele 150-180 eurtsi. teenin iga kuu erinevalt, vahest ka vähem kui kulutan. järgmine aasta lõpeb lapsetoetus ära, loodetavasti tuleb selle asemele mõni uus püsiklient. ma rabeleda ei oska, kannatlikult oodata oskan küll 🙂

      Like

      • vanaiinlane 8. detsember 2016, 18:33

        Mul ka iga ilmakaarega üürielamise kogukulud 150 €
        Kogukulud selle mõiste mõttes: kõik kommunaalid sh.
        Aknast paistab Tallinn, hommikul tõusev Päike.
        Ma ei ole kunagi oma 60+ elus nii hästi elanud.

        Ma üritan ikka aegajalt meenutada 1972…1992 aega,
        ja ühest asjast ei saa ma aru, kuidas ilma rahata elati?!
        Mingit sissetulekut tänapäeva mõistes ju siis ei olnud,
        kodust oldi jäädavalt lahkutud, mõistetav, pealinna tuled 🙂

        Aga pidevalt käis üks pidu ja möll, ega mingit muret raha pärast?!

        Like

  5. Oudekki 4. jaanuar 2017, 20:40

    No ma mäletan, et kui ma parasjagu nii suureks sain, et mingite tööde eest midagi teenida ja ise valida, mida osta, oli NSVLis selline hüperinflatsioon, et parem oli, kui sa mitte midagi ei kogunud, sest homme see raha enam midagi ei maksnud… Üks drastilisemaid hetki oli see, kui ema andis mingi summa ja ütles, et ostku ma šokolaadi või ükskõikmida, mida ma naudin, muidu on kasutu raha…. Eks sellised ajad ka ilmselt jätavad inimestele oma jälje.

    Aga üldiselt, kuigi ma olen pigem kulutaja tüüpi, siis ma püüan ikka jälgida, et sissetulekud väljaminekutega sammu peaks ja olen vajadusel valmis rohkem tööd tegema, kui mingi kulukad naudingud tekivad 😉

    Liked by 1 person

    • Manjana 4. jaanuar 2017, 21:09

      ei tulegi ette, et mul olerks mõni kulukas nauding olnud. peaks mõne leidma.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: