Nõuka aeg ja erilised dieedid

Täna on see kena päev, kus võib endast postitada mõne päevitusriides pildi ajast, mil sa olid umbes 20-aastane ja sinna juurde ohata: “Jessas, kui ilus ma sel ajal olin ja ise arvasin, et õudne paksmagu/koletis.

Mul kerkis esimest korda kaal suureks, kui ma olin rase ja nooremana polnud mul kunagi kaaluprobleeme, ei väljamõeldud ega tõsiseid. Kui aus olla, siis ma ei mäleta, et keegi oleks kooli ajal väga oma kaalu pärast muretsenud ja imelikult toitunud. Ma mäletan, et meil oli klassis üks tüdruk, kel oli kaaluga probleeme ja algklassides ütles kooliarst, et ta peab nüüd dieeti pidama ja prae kõrvale enam kartuleid süüa ei tohi. Kuna sel ajal koosnes praad kartiitest ja lihakastmest, siis ma ei teagi, et kas ta sõi siis ainult jahukastet või? Et kartul oli keelatud, mäletan ma täpselt. Või anti talle lihtsalt vähem kartuleid? See oli minu esimene teadmine seoses dieediga.

Järgmine koht, kus nõuka inimene dieetide kohta teada sai, olid spetsiaalsed dieetsööklad. Tallinnas oli neid mitu. Ma ei tea täpselt millised arstid ja mille puhul, aga arstid said patsientidele kirjutada välja spetsiaalse dieedi ja siis see inimene võttis oma paberi ja käis selles dieetsööklas oma spetsiaalset toitu söömas. Mul ei olnud ühelgi tuttaval sellist paberit, aga dieetsööklasse ma olen sattunud. Seal olid toitudel täiesti olematud hinnad ja toit oli selline lurr nagu Tõnisson Kevadest kunagi ei sööks. Arsti dieedipaberiga sai seal spets-sööklas peaaegu täiesti tasuta või oligi tasuta, süüa. Äkki keegi targem inimene teab täpsemalt, aga mu mälu järgi tähendas nõuka ajal dieet peamiselt seda, et inimene pidi sööma piimaga tehtud putru või selle lahjemat varianti – piimasuppi. Ma küll ei mäleta, et keegi oleks nõuka ajal näiteks porgandi närimist dieediks nimetanud. Arstid küll mitte. Ikka piimatoidud.

kutsuga1

Sel fotol ma peaksin umbes 20-aastane olema. Täiesti rahul oma täiesti viimasepeal kehaga, isegi A-korv üldse ei häirinud, kuigi paar aastat hiljem mingi tüüp arvas, et liiga väikesed ikka. Idioot mees oli! Kuid samal ajal ma arvasin, et ma olen kole. Näost kole. Ja kõrvad olid ka liiga suured. Tänapäeval on haldjakõrvad moes. Väga normaalne!

Praegu olen ma oma näoga palju rahulolevam kui 20-aastasena. Mina sain aru, et ma olen ilusa näoga umbes siis, kui ma rasedaks jäin. Seega sain ma enda heasse välimusse uskuda ka ajal, mil ma nägin klassikaliselt hea välja. Tavaline praktika, et ilusateks peetakse noori naisi. Vanemana on see keerulisem ja üle 35-aastasena läheb paljudel välimus allamäge, eriti kui kogu eelmise elu oled end koledaks pidanud ja normaalselt puhata ka ei oska. Aga kui palju on neid naisi, kes on alla 30-aastased, neil on füüsiliselt kõik võimalused kauni näoga olla, aga kuna nad seda ise ei usu, ei usu ka teised. Ja nii nad elavadki terve elu arvates, et nad on koledad – alla 30-aastasena põhjuseta ja vanemana juba põhjusega.

Aga ma usun, et nii söömishäiretes kui näo koledaks pidamises on süüdi tüdruku/naise vanemad, kes on kasvatuses ja oma lapsesse suhtumises kuskil vea teinud. Madalat enesehinnangut saab parandada, aga on raske. Emad, ärge üheski vanuses mainige hinnanguna oma lapsele tema kaalu ja ärge põdege pidevalt ja kõvahäälselt enda kaalu pärast. Kuid alati tasub oma tütrele mõned kenad sõnad tema hea välimuse kohta öelda. Kehtiv reegel ka poiste emadele-isadele!

Advertisements

22 thoughts on “Nõuka aeg ja erilised dieedid

  1. ebapärlikarp 20. detsember 2016, 21:50

    Mu pildid olid siiski 3 aastat tagasi tehtud 😀 A Sa võid oma alasti pilte oma blogis iga päev näidata. Minu pärast küll “täna see päev” olema ei pea.

    Like

    • Manjana 20. detsember 2016, 21:57

      Eveliis kirjutas ka sarnase postituse, et ma seepärast pigem. Tal oli igas vanuses pilte ja üldisem välimuse probleem. Sul vist enda näoga pole probleeme olnud?

      Hoolimata lahkest lubadusest, ma oma alastipilte iga päev postitama ei hakka, isegi jõulude puhul mitte 😀

      Like

  2. Klari 20. detsember 2016, 22:12

    Issand, mul pole näiteks endast ainsatki päevitusriietes pilti. Alastipilte ka mitte (olen alasti poseerinud küll, aga mul endal neid pilte pole).

    Selle lapse kiitmise koha pealt ma muidu olen nõus, eriti kuna ma ise olen kasvanud ajal, kus lapsele ega üldse ühelegi inimesele ei tohtinud jumala eest öelda ainsatki positiivset sõna, sest muidu läheb veel uhkeks. Minu emapoolne vanaema oli eriti karm selle koha pealt ja uhkeks minemine oli vist kõige kohutavam asi, mis üldse ühe inimesega sai tema meelest juhtuda. Selle vältimiseks tõi ta kuni surmani pidevalt välja absoluutselt kõiki negatiivseid aspekte, mis mu juures vähegi olemas olid. Ütleme siis nii, et minu juures ei olnud positiivseid aspekte olemaski. Mu lemmik oli alati see, kui ta südamepõhjast ohkas ja nutusel häälel halas, et kui kole, kui tütarlaps nii pikka kasvu peab olema (ma olen 175 cm pikk). Ma siis tavaliselt küsisin vastu, et mis me selle vea parandamiseks nüüd siis ette võtame, kas maha peast või jalgadest? Selle peale ma kuulsin igasugu muid oma negatiivseid aspekte veel (need olid siis üldiselt seotud mu lugupidamatuse ja ebaviisakusega).

    Ma ei tea, kas see kõik aitas vältida mu uhkeksminemist, sest ma pole siiani aru saanud, mida see täpselt peaks tähendama, küll aga kasvatas see mulle selga nii paksu naha, et mind ei kõiguta enam ammu mitte ükski hinnang mu isiku aadressil. Seda ma ka ei tea, kas tegemist oli mingi üldise nõuka-aegse nähtusega või minu perekonna spetsiifikaga. Nõuka ajal vist inimeste kiitmine ei olnud väga moes ja komplimentidele tuli vastata stiilis “oh, mis te nüüd, see pole üldse nii!”, muidu peeti väga veidraks tüübiks, kes nagu päriselt endast heal arvamusel on. Nõukogude inimene ei tohtinud vist endast heal arvamusel olla?

    Like

    • Manjana 20. detsember 2016, 22:30

      kuna mul on alates 18-eluaastast fotokas, siis mul on endast igasuguseid pilte 😛

      eks nõuka ajal uhkeks minemisega oli mingi probleem küll. enda kiitmist peeti eriti halvaks. siiani on vanematel inimestel sellega suuri probleeme. et kui tööintekal küsitakse, et mida sa oskad ja milles hea, siis tuleb silmad maha lüüa ja öelda, et ei oska ma miskit paremini kui teised 😀

      aga eks see, et teisest ei tohi erineda, on eestlastel lihtsalt veres, iga riigikorraga. silmapaistmine ei ole hea näitaja, ikka massi pead mahtuma, kui vastu pead ei taha saada.

      mu vanaema rääkis pidevalt, et mul on nägu kui kitsejälg ja ma peaks rohkem sööma. jube imelik, et ma sellest mingit söömishäiret ei saanud. mu ema on terve oma elu kohutavalt ülekaaluline olnud.

      mind välimuse kohta tehtavad märkused enam ei häiri, aga ma ei nimeta seda paksuks nahaks vaid enesekindluseks. paks nahk tähendab, et oled sotsiopaat, ma, enam, ei ole 🙂

      Like

  3. Pipi 21. detsember 2016, 02:13

    Mina pidin terve lapsepõlve kuulma, kui sale mu ema võrreldes minuga on olnud, isegi mind sünnitama minnes kaalus veidi üle 50 kg ja sealt välja tulles alla 50 (166 cm juures kusjuures). Kui olin vist 14, siis nägin vanaema üle pika aja ja ta ütles mulle, et olen väga priskeks läinud. Tegelikult olin 165/54. Kõige selle tulemusel tekkis mul samas vanuses nii tõsine söömishäire, et sellest lõplikult lahti ei ole saanud ka pea 20 aastat hiljem. Enam end ei näljuta, kuid normaalselt süüa ja toitu suhtuda ei oska. Lisaks olen tekitanud endale tagasipööramatud tervisekahjustused. Seega on tõsi, et vanemad ei tohiks laste kehakaalu suhtes kriitilisi märkusi teha. Kui laps on päriselt ülekaaluline, siis peaks vanem lihtsalt kodust toidulauda reguleerima ja last tervisliku toidu ja füüsilise tegevuse suunas juhatama.

    Like

  4. marca 21. detsember 2016, 10:02

    Huvitav, et mul oli samasugune “traditsiooniline nõukaaegne” suhtumine kodus – päris väiksena oli liiga kõhn, kondine ja kole ning siis järsku olin juba vastupidi, liiga suurte tissidega. Mulle aitas hästi see, kui mu toonane peika arvas, et mu ema on lihtsalt kade, sest olen temast noorem. Pidin ju ema meelest alati mingeid võimalikult keha varjavaid riideid kandma – võib-olla oli see aga hoopiski lapse kaitsmine igasuguse tähelepanu eest? Sünnitama minnes sai ema ka ära nähvata, et tema küll nii palju juurde ei võtnud ja peale sünnitust ütles, et temal kadus küll kohe kõht ära. Seda ei suutnud ma küll enam millegi muuna võtta kui lihtsalt ärapanemissoovina ning pigem ajas säärane suhtumine mu naerma kui nutma.

    Like

  5. Indigoaalane 21. detsember 2016, 10:07

    Ma olen nõukaaajal dieedil olnud., (st, et siis dieet= vastavalt tervislikule seisundile toitumine, mitte kui kehakaalu korrigeerimine). Kahtlustati mingit mao-probleemi.
    Mind toideti peamiselt hoopis saiaga. Keelatud oli vürtsine, praetud ja soolane. Sööma pidi hautatud ja keedetud asju. Ma ei mäleta, et haiglas oleks piimasupp olnud peamine. Ikka sai oli ja mõru tee.

    Teine mälestus dieetidest on mul ca 80 algusest. Ühel hetkel tuli moodi (tänapäevases käsitluses) toorpuder. Kaerahelbeid pidi hoidma üleöö õunamahlas või vees ja siis hommikul neid sööma. Hiljem lugesin raamatust ” Sinustki võib saada indiaanlane” midagi sarnast, nii et võimalik et see idee korjatigi üles Poolast, või oli vandenõu- et kui muud toitu pole, las siis rahvas sööb parem tooreid kaerahelbeid.

    Piima teema oli toona populaarne jah, aga ma kahtlustan, et siin oli samuti vandenõu taga. Kuna lihaga oli nagu oli, siis see oli (väga)odav loomse valgu alternatiiv, mistõttu seda populariseeriti ehk rohkem, kui vaja. Kuna eestlastel oli see juba ajaloolises mälus- ka taluperes polnud ju liha igapäevane, hapupiim oli see, mis jõudu ja valku andis; siis oli nagu jõuludega- töötas väga hästi 🙂

    Like

    • Manjana 21. detsember 2016, 13:40

      ma vandenõudesse ei usu, inimeste teadmatusega on hoopis lihtsam asju põhjendada. Tol ajal ei teatud laktoosi ja gluteiinitalumatusest mitte midagi. kogu gluteiinipaanika on ju üldse meil umbes 5 aastat vana.

      mu mälu järgi oli nii liha kui piima kättesaadavusega 80ndatel samasugune probleem – kuna hind oli odav, siis osteti koledates kogustes ja sai kiirelt otsa, aga kõigil kodus oli olemas. lihtsalt poes polnud. mingit koledat liha oli poes ikka ja inimesed hoidsid kodus suuri koguseid soola- ja suitsuliha.

      Like

  6. Klari 21. detsember 2016, 10:55

    Ma jälle praegu mõtlen selle peale, et mis loogikaga kartuleid süüa ei tohi, kui kaaluga probleem on. Ma pole absoluutselt kartulisõber ise, mulle ei maitse kartul, aga kuna ma olen kõikvõimalike söödavate asjada kalori- ja makrotoitainetesisaldusega liiga hästi kursis, siis ausalt, keedetud kartul on kõige kalorivaesem praekõrvane, mis üldse olemas on. Okei, keedetud lillkapsas oleks veel figuurisõbralikum 😀

    See jutt, et kartul sisaldab tärklist ja on seetõttu hullult paksukstegev, on lapselalin mu meelest.

    Like

    • Manjana 21. detsember 2016, 13:15

      ega loogikat polegi, meil lihtsalt ei teatud tol ajal kõhnumisdieetidest midagi.

      Like

  7. kristallkuul 21. detsember 2016, 12:33

    Ma ei ole dieedisööklatest kuulnudki, päris huvitav teema.

    Kurb on lugeda, kuidas emade öeldud sõnad on hinge läinud ja isegi elu rikkunud. Tean, et mu ema pole kunagi tahtnud mulle meelega haiget teha, aga teismelisena oli küll selline situatsioon, et käisime koos poodides ja kui ma tahtsin mingeid teksasid jalga proovima minna, ütles ema, et need ei lähe sulle iialgi jalga (ja ulatas kolm numbrit suuremad vms). Kuigi tegelikult läksid need teksad mulle jalga küll. Jumala mõtlematult pillutud lause, eks, aga täna on sellest üle 10 aasta möödas ja minul ikka veel meeles. Samasse aega jääb ka minu anoreksia periood, kui ma end näljutasin ja 164 cm pikkuse juures 46 kg kaalusin. Endale tundus, et oleks ruumi veel allapoole minna. Nii et emad – olge oma sõnadega ettevaatlikud.

    Like

    • Klari 21. detsember 2016, 13:11

      Mulle ütles mu vanem õde, et kui ma ükskord temavanuseks saan, siis olen ma nii paks, et ei mahu uksest ka läbi. Ma olin vist mingi teises klassis siis ja mu õde on minust 6 aastat vanem, nii et oli selline paras pubekas. Selliseid kommentaare tuli hiljem temalt veel – ehkki ma olen terve elu olnud napikalt norm- ja alakaalu piiril, siis mu õde oli alati minust peenem. No ja eks ma siis ka elasin väga pikalt selle arusaamaga, et 175 cm juures 49 kilo kaaluda on täitsa normaalne ja sõin tugevama toitumise päevadel 800 kalorit päevas…

      Kohutav tegelikult, kuidas sellised täiesti mõtlematult visatud kommentaarid võivad inimese elu täiesti metsa keerata. Ma usun, et keegi ei taha meelega haiget teha ja ei mõtle, mis tagajärjed sellistel sõnadel olla võivad. Need ütlejad ise kindlasti ei mäleta ammugi, et nad midagi sellist öelnud on, nende jaoks see pole ju absoluutselt oluline. Aga need, kes seda kuulma peavad, neile jääb eluks ajaks meelde.

      Liked by 1 person

      • Manjana 21. detsember 2016, 13:23

        ma pakun küll, et su õde tahtis haiget teha, sest see lause ukse kohta ei ole just kena tuleviku maalimisena mõeldud.

        ma üldse usun, et väga paljud inimesed tahavad teistele haiget teha oma sõnadega, aga nad alati ei teadvusta endale seda.

        emade ja tütarde konkurentsi probleem on tuntud juba ammu. mitte et sellest väga räägitud oleks ja mitte et emad sellest aru saaksid, kui nad kodus endast 20-30 aastat nooremat versiooni näevad ja ise parasjagu oma vananemise probleemidega vaevlevad. kuna ma olen ema ja mul on tütar ja mulle meeldib asju analüüsida, siis ma tean mis toimub. ma olen üritanud tema enesehinnangut korras hoida, aga jumala keeruline on end tagasi hoida, kui endal on parasjagu ülihalb tuju. mõnedel keskealistel naistel on pidevalt ülihalb tuju. ja mitte ainult keskealistel.

        Like

    • Indigoaalane 21. detsember 2016, 13:38

      Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis ainult nimi oli tollal ” dieetsöökla”, tegelikult olid täiesti tavalised sööklad.
      (sest tollane söök oli nagunii dieet..:)?).
      Mul polnud põhjust just ülemäära tihti sööklates tollal käia, aga Tallinnas mingis dieetsööklas käisin. Tavaline söök oli.
      Hulga ägedam koht oli Piimasaal. Keedusardell, hautatud kapsas, keedukartul. Klaasiga hapukoor.
      väga dieet 🙂

      Like

      • Manjana 21. detsember 2016, 13:47

        ma tulin ka tallinna alles 1987. aastal, aga mingitel sööklatel oli ikka suur silt peal dieetsöökla. kas seal kosmose kino vastas pärnu maanteel polnud üks suur mitte?
        tavalises sööklas sai tavalisi nõukaaegseid toite, ega siis need menüüd kuskil liiga pikad polnud. restoranides oli ka igal pool sama menüü ja ainult pisut erinev sellest, mida sööklas sai. mitte et ma noore maakana restorani väga tihti sisse oleksin saanud, ma uksel raha anda ei oskanud ja tuttavaid uksehoidjaid mul ka polnud 😀 aga restoranis sai alkoholi, sööklas ei saanud vist.

        Like

  8. Helena 21. detsember 2016, 15:27

    Ma olin lapsena suhteliselt kõhn ja õnneks mu oma vanemad ei kommenteerinud, ei muretsenud, ei sundinud kunagi rohkem sööma ega midagi aga mäletan, kuidas mingitel tädidel oli alati ütlemist ja ahhetamist. Et kuidas mind nagu poleks olemaski ja paistan peaaegu läbi. Tagantjärgi olen mõelnud, et eriti haige, kui suured mehed samamoodi vaataks ja kommenteeriks väikse tüdruku keha. Aga igasugustele tädidele on see justkui lubatud..

    Ja ka sõnadeta saab haiget teha. 17selt, kui tegelesin tantsimisega, ei lastud mind mingi aeg koos teistega esinema, sest treener otsustas, et mu keha pole lavakõlbulik. Olin siis 58-59/171, mitte kuskilt otsast paks ja eluheas vormis aga erinevalt teistest olid mul tekkinud väljapaistvad naiselikud kurvid (c-korv, puusad). Kusjuures minust natuke peenemale ehk u 55 kilosele tüdrukule ütles treener, et ta on “suur nagu kuu”, pidas väikse loengu, kuidas süüa jne. Seejärel minu poole pöördudes ei öelnud ta midagi, tegi lihtsalt demonstratiivselt nägusid, umbes nagu oleks seis nii hull, et võtab sõnatuks. Selline teiste ees häbistamine mõjus õrnas eas päris rängalt (tänks, Merrit!).
    19selt näljutasin end 46 kiloni, pea oli haigeid mõtteid täis, muuseas see, et vot, kui Merrit mind nüüd näeks.. Ja mul olid aastaid söömishäired.

    Ise püüan sõnadega ettevaatlik olla ja ma usun, et tegelikult, ehk veidi vähem aga siiski, on see tundlik teema ka poiste jaoks. Suvel oli olukord, kui tassisin süles väikest sugulast, 3a poiss, ja siis omavahel olles ütles ta järsku kurvalt “mul on paks kõht”. Ma ei kujuta ette, kust ta selle võttis, sest ausalt, teda ei saa isegi mitte pontsakaks nimetada, lihtsalt pole selline kleenuke nagu meil paljud teised. Igatahes ütlesin siis, et minu meelest on tal väga armas kõht ja tema vastas “jaa, minu meelest ka!” 🙂

    Aga nõuka-ajast mäletan ma kahte roosat sarnases formaadis raamatut – üks oli Inna Tarmaku Peeglike-peeglike seina peal.. ja teine mingi poola või tsehhi autori oma, 70ndatel välja antud. Mulle meeldis neid lapsena uurida ja mõlemad olid täis igasuguseid ilusoovitusi, koduseid retsepte ja dieete oli seal ka palju – hollywoodi ja kohupiima- ja.. tean, et mahlapaaste tegid naised ka.

    Like

    • Manjana 21. detsember 2016, 15:50

      Ma mäletan 90ndate algusest, et veepaast oli olemas. aga vee sisse tuli hõbedast asi panna. see oli rohkem nagu, et tervisele kasulik. me töö juures naistega proovisime, üle ühe päeva vist keegi vastu ei pidanud, kui sedagi. mind kõhnumise teema ei huvitanud, ma kaalusin oma heas kaalus 60 kilo 172 pikkusele ja olin endaga rahul, keegi paksuks ka ei pidanud.

      Like

  9. Pipi 21. detsember 2016, 16:42

    Tegelikult olid ka väga sügaval nõukajal dieedid olemas. Need päris dieedid. Näiteks mu ülipeen vanaema pidas juba 70ndatel mingit Atkinsi dieedi sarnast asja. Ehk siis jättis süsivesikud välja ja toitus ainult rohelisest ja valgust (kanalihast ja muust lihast ning munavalgest). Kuna tegu on selles ajas jõuka perekonnaga, siis ei olnud see ka probleem. Kust ta selle kohta info sai seda ma ei tea, aga ta olevat seda dieeti üle poole aasta pidanud.

    Lisaks on Eestis juba 60ndatest olnud nii toortoitlasi kui veganeid. Mitte küll eetilistel, vaid tervisilikel või religioosetel põhjustel. Mu enda üks sugulane oli 60ndatel 7 või 8 aastat vegan. Mees kusjuures.

    Like

    • Manjana 21. detsember 2016, 17:08

      kindlasti mõned inimesed teadsid erinevaid asju, eks inimesed ju kirjutasid välismaa sugulastega jms. ma olin lihtsast maaperest, meil keegi ei dieeditanud 🙂

      Like

  10. nodsu 26. detsember 2016, 02:47

    mulle ütles ema küll välimuse kohta häid asju, aga ma ei uskunud. lisaks jagas ta soovitusi stiilis “kui mees ütleb, et tal on õudselt valus, kui keppi ei saa, pole vaja teda uskuda” ja mina mõtlesin, et no mida soovitused, kas ta siis aru ei saa, et minu välimusega ei teki mul kunagi sellist olukordagi, kus selliseid tarkusi vaja võiks minna.

    millalgi kahekümne ringis hakkas mulle kohale jõudma, et vahel mõni tahab isegi minu käest keppi, aga see ei teadvustunud kujul “järelikult olen ma piisavalt ilus küll”, vaid pigem kujul “ahah, keppi tahetakse ka koledate käest”.

    kusjuures kaalu või üldse kehakuju üle ei ole ma kunagi põdenud, ma tükk aega isegi ei teadnud, et selline asi on olemas. see ettekujutus, et mul on halb välimus, oli kehakujust täiesti sõltumatu.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: