Vihmane laupäev

Ma juba mitu päeva vaevasin oma peakest, et millal see päev täpselt on, mil kõik kodus istuvad, palju söövad ja teevad näo, et elu on lill. Ma arvasin, et see juhtub reedel. Telekast keegi ütles, et reedel. Kuidas ma peaksin teadma, mul kirikukalendrit pole ja piiblit lugesin ka üliammu.

Aga täna ma sain kohe aru, et päev on kätte jõudnud, sest Feissarisse ilmus igesuguseid kahtlaseid õnnesoove. Kuulge, mis õnnesoove? Jeesuke sünnib ju homme. Sünnib ju? Ja tegelikult on see mees ammu surnud. Mul hetkel ei ole täpselt meeles, millal ta suri, sest sellega seoses on liiklemas erinevaid kuulujutte. Noh, et tapeti ja piinati, aga ta tõusis ikka ülesse. Siis kui ta ülesse tõusis, sel päeval tuleb keedumune süüa. Väga imelikud muinasjutud, kas pole?

Näiteks minu vanaisa sündis 8. jaanuaril, kuid kirikuraamatus on kirjas, et 26. detsembril. Vahepeal muudeti kalendrit, 20. sajandi alguses. Kui vanaisa elus oli, siis tähistasime tema sünnipäeva ikkagi jaanuaris. Õigel päeval, mitte üks päev varem. Nüüd on vanaisa mitu aastat surnud ja enam me ta sünnipäeva ei tähista, kuigi ta on minu jaoks väga oluline inimene minu lapsepõlvest. Tegelikult ei tähistanud me vanaisa sünnipäeva siis ka mitte, kui me tal külas ei käinud. No ei olnud nii, et lihtsalt iga kaheksas jaanuar oleks teinud kartulisalatit ja avanud viinapudeli, et vanaisa sünnipäeva tähistada, ikka ainult nii, et lähed vanaisale ja vanaemale külla ja vanaema teeb seaprae ja siis lööme vanaisaga klaase kokku. Normaalne ju, nii tehaksegi.

Aga see jõulu-asi on ikka ülimalt imelik üritus. Ma saan aru, et talvine pööripäev on oluline päev, samuti nagu suvine pööripäevgi. Juunis, kui päike läheb vähi tähtkujju, on valguse võit pimeduse üle, kõige lühem öö. Talvine pööripäev toimub siis, kui päike läheb kaljukitse ja pimeduse võit valguse üle. Sel aastal on veel eriti pime olnud, sest lund pole. Mõnes mõttes on ju normaalne tähistada, et see kõige pimedam aeg murtakse ära ja on lootust valgusele, aga tunda on seda alles jaanuaris. Nii nagu pimedaks läinud ööd on tuntavad alles augustis. Ma talvist pööripäeva nädalasees tähistasin, käisin kõrtsis ja puha.

Aga jõulud on mingi kahtlane kalendripüha. Seotud kalendripäevaga, mis ei seondu suures plaanis mittemillegagi ja läheb meelest ära. Rääkimata kogu kristlikust muinasjutust sinna juurde, kus 2016 aastat tagasi olevat sündinud mingi mees, kelle elulooraamatut on maailmas kõige rohkem trükitud. Luterlased jms tähistavad ta sünnat detsembris, õigeusklikud jaanuaris, aga ma ei tea, kummal on õigus, sest kalender on ikka väga suvaline mingi inimgrupi omavaheline kokkulepe. Kas piiblis on täpsemalt kirjas, et milline tähtedeseis tol ööl oli, kui Maria seal laudas sünnitas? Tähtede järgi oleks hea kindel päeva määrata, vähemalt midagi kindlamat kui 12-leheküljeline korduv tabel.

piibuga

See vasakul on mu lemmik jõulukaart lapsepõlvest. Omapärane seenekübaraga mees, kes suitsetab kuuseoksal, ümber värsked ristikulehed. Ma pakun, et ta on mingi metsahaldjas, kes samasuguse mõnusa näoga suitsetab ka jaaniööl. Võib ka hellitavalt päkkariks kutsuda.

Aga ma olen täna üksinda kodus. Järgmisel nädalal lähen emale külla. Me küll minu lapsepõlves mitte kunagi jõule ei tähistanud, aga nüüd ta tahab tähistada, sest kõik ju tähistavad. Ja mulle meeldib, et ta toob tuppa minu lapsepõlveaegse plastikust suure näärikuuse ja ehib selle ära.

Minu laps sõna “jõulud” suhu ei võta, kingitusi ei taha ja korjas elutoast mu ülesseriputatud kulinad ära. Mulle kuld ja kard meeldivad, kuuseokkad ei meeldi. Selveri kõrval kuuskede müügikohas lõhnab lõigatud kuuskede järgi, mulle täiesti piisab. Ma lapsele ikkagi tegin ühe kingituse. Ise tegin, puhas käsitöö, sest valmis asja ostmine ei meeldi mulle. Isetehtud asja mu laps vast ikka võtab vastu. Eks järgmisel nädalal näe, kui ta korraks koju tuleb, et me saaks vanaema juurde minna.

Pidulauda mul ka pole. Tegin selle kana ära, mis külmkapis viimast kuupäeva vilgutas. Uue gaaspliidiga küpsetasin. Omanik paar päeva tagasi tõi pliidi. Rohkem ma kingitusi saanud polegi, kuigi ega see pliit polnud kingitus, vaid lihtsalt oli vaja vana välja vahetada ja ajaliselt kujunes nii, et ma võtsin seda kui kingitust.

Ma arvan, et ma pole ainus inimene, kes istub jõuluõhtul üksinda kodus ja kes pole ühtegi päriskingitust ei saanud ega teinud. Minu omad valikud. Miks ma peaksin just täna kellegi võõra surnud mehe sünnarit tähistama? Ei taha!

Advertisements
%d bloggers like this: