Kuidas mälu kaotada. Romantiline draama elust enesest

Lugesin esmaspäeval Õhtulehest artiklit ilusatest armastusfilmidest ja nende staaridest. Arusaamatul põhjusel polnud ma näinud nimekirjas esimest filmi “Notebook“, kus ühte peaosa mängib Ryan Gosling, kes hakkas mulle hullumoodi meeldima filmist “Drive“.

Aga drive-tüüpi filmid pole üldse mu lemmikud. Kõige parema meelega lõõgastun ma naistekaid vaadates. Neid filme, kus armastusega lehvitatakse. Pole vahet, kas suur või väike armastus. Võlts või nagu-päris, vägivaldne või öökimaajavalt magus. Mulle meeldivad armastusfilmid. Ja ma suhtun eelarvamusega inimestesse, kes ütlevad, et hallide varjundite film on halb, ilma et nad seda vaadanud oleksid. Need, kes on näinud ja ikka arvavad, et halb film, mingu vaadaku oma krimisaateid ja laipu edasi, kui vaid see neil närvi liikuma paneb.

150410125034-ryan-gosling-super-169

Täna vaatasin Notebooki ära ja valasin isegi pisara, nagu ette nähtud. Klassikalises armastusfilmis on pisara jaoks disainitud see koht, kus peaaegu lõpus saavad tõelised armastajad peale pikki jamasid uuesti kokku. Nii armas! Ja nii ebareaalne!

Kuid seal filmis oli peale ühe jutustuse veel ka teine jutt vanapaarist, kus naine on raske mäluhäirega haiglas ja vana mees loeb talle raamatut, et mälu tegevuses hoida. See mälu koht mind nutma ei ajanud, kuid tõi mulle meelde minu vanaema. Mu vanaemal oli sarnased näitajad nagu filmi vanatädil – ta lihtsalt ajuti ei mäletanud enam midagi ega kedagi. Kui filmi vana naine läks kurjaks, kui mälu ära kadus, siis mu vanaema nuttis. Minu viimane mälestus temast ongi kuidas ta köögilaua ääres sööb makaronisalatit ja nutab.

Kuid mäluhäired hakkasid mu vanaemal juba umbes 10 aastat varem, peale mingit insuldimoodi asja. Peale seda ta mõnikord arvas, et asjad, mis toimusid 50 aastat tagasi, olid eelmisel nädalal. Enamus tema täiskasvanueast kustus, jäi noorus. Aeg-ajalt oli mälu jälle korras. Ja filmi vaadates tekkis mul mõte, mis võis olla mälukaotuse põhjuseks. Kuigi filmis nn. põhjust ei näidatud. Näidati õnnelikku noorust ja õnnetut vanaduspõlve.

Ma suvel kirjutasin postituse “Kuidas jääda kurdiks” ja mind on alati terviseprobleemid huvitanud. Too postitus läks ka pikemaks tervisearuteluks, sest ega meie tänapäeva meditsiin paljudele asjadele vastuseid ei paku. Kuid ma mõtlesin filmi vaadates oma vanaemale ja leidsin, et tema mälukaotus oli ta soovide täitumine. Minu hinnangul ei olnud ta oma täiskasvanu eluga väga rahul. Mina mäletan oma lapsepõlvest, et ta oli tihtipeale pahane ja kogu aeg erinevate probleemidega haige. Mu ema mäletab, et kui tema oli laps, siis ta ema oli päris kuri.

Vanaisa oli lõbus, aga lõbusaks tegi teda alkohol. Ma pakun, et nad mõlemad vanaemaga olid päris õnnetud. Vanaema kaotas vanaduses mälu, sest ta ei tahtnud oma õnnetut elu mäletada ja vanaisa kaotas kuulmise, sest tal oli vanaema targutamisest siiber. Ma arvan, et nad elasid nii, et kui aasta lõpus eelmisele aastale tagasi vaatasid, siis leidsid, et oli raske aasta ja nii iga aastalõpp, pidevalt oli raske.

Muarust ongi eestlastel kombeks pidevalt rahulolematu olla. Mitmendal kohal me Euroopas selle õnnelikkuse indeksiga olime? Ikka on meil midagi puudu ja midagi halvasti ja aega ei ole kunagi, et lihtsalt taevast vahtida ja niisama õnnelik olla. Muretsemine on levinuim sõna. “Muretsesin endale uue auto, et ei peaks ühistranspordi pärast muretsema, nüüd jääb üle vaid igakuine muretsemine liisingumaksete pärast.” Ei, ma pole endale oma autot muretsenud, mulle meeldib ühistransport piisavalt.

Ehk inimene saab elult, mida ta soovib, kuid mõnede raskemate soovide täitumisega läheb aega. Tore oleks kui soovid oleksid ikka mõistlikud ja positiivsemat laadi, ei ole vaja pidevalt ohkida. Soov “tahan loteriivõitu või lihtsalt palju raha” tähendab tõlkes “olen vaene ja laisk pealekauba”. Täitub ikka tõlge, mitte halb algne sõnastus.Tasub jälgida, mida peakene ja suukene omaette välja mõtlevad.

Advertisements

Tagged:

18 thoughts on “Kuidas mälu kaotada. Romantiline draama elust enesest

  1. Madgirl 4. jaanuar 2017, 03:37

    Eee… Hallid varjundid ON halb film. Halb videviku saaga fanfiction. Videviku saagal on paremaid fan fictioneid, mis kunagi isegi raamatukaasi ei näe, rääkimata filmilinast.

    Like

    • Manjana 4. jaanuar 2017, 03:40

      nii, lugupeetud filmikriitik, ja kuhu pädevad argumendid jäid? 😛

      Like

    • Manjana 4. jaanuar 2017, 03:44

      muideks, ma olen mõlemad nii videviku kui hallide varjundite raamatuid lugenud ja videvik oli kõvasti halvemini kirjutatud kui hallid varjundid. mulle meeldisid, loomulikult, mõlemad.

      Like

      • Madgirl 5. jaanuar 2017, 01:32

        Mul on just vastupidi, Videviku saaga raamatud on minu arust palju paremad kui hallide varjundite raamatud (kuigi viimase saagast olen lugenud ainult esimest osa, aga ma ei usu,e t teises osas asi paremaks läheb). Ma mäletan, kuidas ma omalajal videviku saaga raamatuid lihtsalt neelasin, hullult vaimustuses olin, Come on videvikusaagas on igast actionit ja värki, hallides varjundites ringleb kogu stoori nende kahe tegelase ümber ja mingit stoorit pms ei olegi, 70% tekstist moodustavad seksistseenide kirjeldused, mis on erootilised vist küll ainult süütutele noortele.

        Like

        • Manjana 5. jaanuar 2017, 02:19

          ma lugesin jälle videvikust ainult esimese raamatu ja varjudest kõik mis ilmunud, peale viimase, mis on mehe silmade läbi.

          videvik on teismeliste peakangelastega, ma lugesin mõlemaid täiskasvanuna. nagu suvalise alagaja kirjanikuga, lähevad järgmised raamatud sujuvamaks kui esimene. ma pean hästi ja halvasti kirjutatud armastusromaani vaheks seda, kui loetav ja sujuv see on. näiteks b. cartland kirjutab väga hästi, kuna ta on sadu romaane kirjutanud, aga nende sisu on ikka suht täpselt sama, mis videvikul ja hallidel varjunditel.

          keegi ei loe armastusromaane ega vaata armastusfilme sisu pärast. krimiuudiseid ei vaadata ka sisu vaid vere jms pärast.

          Like

  2. Indigoaalane 4. jaanuar 2017, 09:33

    filmi ei ole näinud, aga see teooria on küll hirmutav. Kui peaks õige olema.
    teen nüüd oma mõtetes kiire inventuuri 😉

    Like

  3. LivingLatinaLoca 4. jaanuar 2017, 10:01

    Aga nii ongi, et mida mõtled, seda saad. 🙂

    Like

  4. Klari 4. jaanuar 2017, 10:08

    ma hakkasin seda hallide varjundite filmi vaatama, esimese kümne minutiga andsin alla ja enam edasi ei vaadanud.

    raamatut ma olen lugenud ja see on konkurentsitult KÕIGE halvem raamat, mida ma iial näinud olen. ma loen palju fanfictionit ka ja isegi selles kontekstis on see teos väga, väga halb.

    Liked by 1 person

    • Manjana 4. jaanuar 2017, 14:59

      näh, sa täitsa meeldisid mulle, nüüd ma sain eelarvamuse 😦

      Like

      • Klari 4. jaanuar 2017, 18:58

        mingil kummalisel põhjusel ma jah jätan inimestele tavaliselt täiesti teistsuguse mulje, kui ma tegelikult olen.

        Like

      • Morgie 10. jaanuar 2017, 13:32

        Ma muidu oleks viisakusest ütlemata jätnud, nagu ma väga sageli teen, aga selle peale ma lihtsalt PEAN vastama, et halli varjundid on tõsiselt mõttetu raamat ja selle ainuke point oleks olla hoiatusromaan sõltuvussuhte eest psühhoterroristist mehega.
        Aga nii halvasti kirjutatud, nagu see on, ei mõika see isegi sellisena mitte.
        Filmi pole ma järelikult viitsinud vaatama hakatagi.

        Notebooki on hea. Ega seal mingit läbivat ränka sisu ei olegi, lihtsalt selline ühtlane kulg. Mäluhäireid mainitakse minu meelest mõttega, et kui oli ilus elu ja tõeline armastus, siis need häired ka ei kustuta lõpuks kõike head.

        Like

  5. K 4. jaanuar 2017, 15:18

    mulle armastusfilmid muidu meeldivad, aga see “50 halli varjundit” oli minu meelest täiesti mõttetu 😀 nagu mingi soft-porno süütutele lastele. Paroodia variant “50 shades of black” meeldis rohkem, kuna sai vähemalt naerda 😀

    Liked by 1 person

  6. Nell 4. jaanuar 2017, 16:05

    Raamatuna “hallid varjundid” mulle erilist muljet ei jätnud aga samas mõte sellel oli. Enda arvates tagasihoidliku välimusega tütarlaps kohtub ülikena ja seksikat meest, kes temasse hullupööra armub. Selline ilus muinaslugu täitsa võib meeleolu paremaks muuta ja tekitada lootuse, et veel on lootust…. (kuna raamat olevat just koduperenaiste lemmik siis ilmselt sellistele fantaasiatele turgu on).
    Aga see “muretsemine” vast on noore ühiskonna probleem. Veel 20-25 aastat tagasi oli siinkandis valikutega kehvasti, kui oli siis tuli võtta. Kui tekkisid valikud ja raha siis hakati krabama, ilmselt tekkis paljudel tunne, et kõik varem puudu olnud tuleb kiirelt tasa teha. Ja nii hakatigi muretsema endale kõike. Kui inimene on kasvanud valikte keskel ning teadmisega, et kõike on võimalik hankida siis ilmselt pole sellist tungi muudkui “muretseda”.

    Like

    • Manjana 4. jaanuar 2017, 17:11

      ei raamatul ega filmil polnud mittemingisugust mõtet 😀 see, et kohtab ja keegi on seksikas on nii mõttevaba kui üks asi maailmas olla saab. armastusfilmie uba ei ole mõte vaid tunded. see, et film liigutab, aga mitte füüsiliselt, vaid neid kohti, mida armastustunne liigutab ja millel pole mittemingisugust pistmist mõtlemisega või seksikusega. ja see liigutamine toimub ka vaid hetkede kaupa ega oma mingit seost tulevikuga.

      see muretsemise asi tekkis vist jah nõuka ajal, aga ma ei tea, äkki kasutati seda sõna varem ka.

      Like

  7. elli-noora 4. jaanuar 2017, 18:46

    muretsema on ikka palju vanem sõna kui nõukaaeg. vaadake seletavaid sõnaraamatuid, etümoloogiasõnastikku jms. http://portaal.eki.ee/sonaraamatud

    Like

  8. vanaiinlane 5. jaanuar 2017, 19:25

    Kuidas mälu kaotada?
    Tuleb sündida meheks 😀

    Ma ei jõudnud ära imestada oma eelmises elus kuidas naised
    hommikust õhtuni võisid meenutada kuidas vanasti kõik oli,
    mis maksis, kuidas lõhnas, maitses jne. jne. pisiasjadeni.

    Mina samal ajal otsin netist mingit tehnilist asja, leian
    ägada kommentaari ja mõtlen, et vanasti ikka viitsiti seletada
    lihtsas ilusas eesti keeles keerulisi asju… kui siis äkki
    taipan, et mina ise olen selle kirjutanud, 10+ aastat tagasi…
    Mitte ühtegi bitti ei ole mälus sellest ajast ja sellest jutust.

    Sama mälu nähtus oli ka 10 aastat tagasi kui maleva 30 aasta
    kokkutuleku puhul kirjad saabuma hakkasid. Täielik müstika,
    vahin pilte, mis kaasa olid pandud, ja mitte midagi ei mäleta?!

    Ma hakkasin alles keskeas päevik pidama, et mäletada igapäevaseid asju.

    on inimesed kes teevad ja lähevad
    on inimesed kes hoiavad ja kasvatavad
    on inimesed kes mäletavd ja jutustavd

    Like

  9. Kaja 6. jaanuar 2017, 00:12

    Ma ei tea, kas Sa sõnastasid halvasti … igatahes mulle jääb tunne, et Sa oled Notebook filmist valesti aru saanud. Seal ei ole kahte eraldi lugu – need noored ja siis vanapaar. Vaid need noored ONGI see vanapaar. Vana mees loeb oma haigele naisele selle naise päevikut. Ja see noorte story on see, mis seal päevikus kirjas on.

    Like

    • Manjana 6. jaanuar 2017, 15:36

      jah, ma tean, see oli filmis selgelt ja mitu korda välja öeldud, aga ma ei tahtnud filmi sisu ära rääkida 🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: