Kuidas põnevusfilmi vaadates ellu jääda

Vaatasin eile tv3-st põnevusfilmi “Röövitud“. Ilmselgelt olin ma täpselt filmi õige vaatajaskond, sest seal rööviti prostituudiks 17-aastane tüdruk, kes sõitis sõbrannaga Pariisi ja siis emast lahutatud isa hakkas teda taga otsima. Jubeõudne film oli! Seal ikka näidati kohe kõike, et vaatajatel väga paha hakkaks. Näiteks see sõbranna, kellega ta Pariisi läks, oli nii narkotsi täis süstitud, et ta oli surnud ja keegi ei reageerinud seal filmis sellele poole sõnagagi.

Ma alguses, rumala peaga, vaatasin kogu aeg ekraani, nägin kõike, mis seal toimub ja ise mõtlesin, et huvitav, kas ma sellise jama peale magama ikka jään. Kuid siis avastasin, et ma ei pea kogu aeg telkut vaatama. Et ma võin koledate kohtade peal hoopis blogisid lugeda. Kuid ma tahtsin kindlasti teada, kuidas film lõpeb, kuigi ma olin täiesti kindel, et emme-issi saavad oma tütre tagasi, aga kas ka süütuna, selles oli küsimus.

Aga miks ma sellest räägin? Sest aastaid ei vaadanud ma üldse põnevusfilme. Mitte sellepärast, et ma ei kannatanud põnevust välja, vaid hoopis vastupidisel põhjusel – need olid üliigavad. Ja mitte sellepärast, et varem tehti vähem põnevaid filme, vaid sellepärast, et mul puudusid emotsioonid. Ma ei oska öelda, kaua ma emotsioonivaba olin, aga ikka päris mitu aastat oma kolmekümnendatest.

Teada sain ma seda nii, et ühel hetkel tuli mulle pähe, et ma ei armasta mitte kedagi. Nii kaua kuni ma end mäletan, olin ma alati kellessegi armunud. Lasteaiast alates. Enamuse aja platooniliselt, nii et objekt ei teadnud sellest midagi, mõnikord aga teadis ka. Vahele portsuke filminäitlejaid. Aga kogu aeg kellessegi armunud. Ja järsku avastasin, et enam ei ole.

Paljud inimesed elavad terve elu nii, et nad ei armu kellessegi ja põnevusfilm peab ikka väga vinge olema, et neil midagi sees liigutaks. Inimestele, kel on väiksemad emotsioonid, tehakse krimisaateid ja näidatakse uudistes autoõnnetusi. Täispaketis emotsioone omav inimene neid “uudiseid” vaadata ei taha.

Inimeste emotsionaalne tundlikkus väheneb elu jooksul, juhul kui inimene arvab, et tal pole emotsioone vaja. Vaadata iga päev lapsena, kuidas su ema ja isa kaklevad, on lihtsam, kui emotsioone pole. Kui esimene armumine on valus (ja tavaliselt alati on) otsustatakse, et ei tasu enam kunagi armuda jne. Ma olen sellest varem ka kirjutanud. Üks viis, kuidas teha kindlaks, kas inimesel on täispakett emotsioone või ainult tugevamad neist (vihkamine, armukadedus jms negatiivsed, ei kao ka parima tahtmise korral), kasutangi ma testi “Mida sa arvad filmist hallid varjundid?” Need, kes arvavad, et armumine on nõme, leiavad, et ka film on nõme. Teised tunnevad seal ära oma esimese tõelise armumise valu. Sugugi mitte iga armastusfilm või -romaan ei oska armuvalu “õigesti kujutada”. Ja rääkida armastusfilmide puhul sisust, on lihtsalt naljakas.

img

Ma tegin endale oma väljakutse, joonistamisväljakutse – iga päev üks pilt. Selle kassi tegin kaks päeva tagasi selle foto järgi.

Nagu mu lugejad teavad, siis mina usun, et inimesed on võimelised muutuma. Tavaliselt muututakse välistingimuste surve all, tihtipeale nii pigem murdutakse kui muututakse paremaks. Mina otsustasin mõned aastad tagasi, et tahan oma emotsioone tagasi. Ma tahan pidevalt armuda, nagu noorena, mis siis et on valus. Valu kuulub asja juurde ja ma olen piisavalt suur, et osata armuvalu häid külgi näha. Ja mul tuleb see emotsiooniasi juba päris hästi välja. Põnevusfilmid on juba liiga põnevad ja puude vahel ekslev päikesekiir võib tuua emotsiooni, et maailm on nii kaunis ja mina selles üliõnnelik. Selleks, et end nn. tühiasjadest õnnelikuna tunda, on vaja täispaketti emotsioone.

Advertisements

Tagged:

14 thoughts on “Kuidas põnevusfilmi vaadates ellu jääda

  1. FIXX 10. jaanuar 2017, 23:55

    Film on ju ennem valmis kui sa seda näinud oled ja see on samasugune fantaasia nagu kõik ulmejutud, trobikond näitlejaid visualiseeris sulle selle fantastilise loo, ei olnud mingeid uimaseid keegi ei surnud ära ja isegi süütust ei olnud. Kass meenutab öökulli 🙂

    Like

    • Manjana 11. jaanuar 2017, 00:49

      päriselt vä :O film on nagu ulmejutud :O nöitlejad ei kasutagi uimasteid :O nüüd ma küll enam magada ei saa 😀

      Like

  2. FIXX 11. jaanuar 2017, 01:28

    🙂 Muidugi vähem võimekad üritavad uimastitega turgutades tööd rohkem rabada, siis saab ju kuulsaks.Filmis on see üks väga imelik asi, et keegi nagu tööl ei käi ja keegi nagu nälga ei sure, ja kehad on ka sellised nagu käiks iga päev trennis. 🙂

    Like

  3. Klari 11. jaanuar 2017, 11:58

    ilmselgelt ei tea ma armastusest mitte midagi, aga kui hallide varjundite “lugu” on armastus, siis ma vist ei taha ka sellest midagi teada.

    Like

    • Manjana 11. jaanuar 2017, 15:17

      see lugu on seal süütu tütarlapse kohtumine rikka psühhopaadiga. ma ka sellist lugu endale ei taha 😀

      Like

      • Klari 11. jaanuar 2017, 16:19

        Kusjuures mind tabas täna lõuna ajal valgustatus ja ma sain aru, miks ma seda lugu nii väga vihkan. Mul on selline suhe olnud. Natuke realistlikum (selles mõttes et BDSM osa oli parem, aga seks jälle veidi kehvem, kui raamatus kirjeldatud), aga muidu üsna sama. Mulle tundub, et mul oli õnnestunud see oma mälust päris hästi blokeerida, kui see mulle alles praegu arusaadavaks sai.

        Ütleme nii, et päriselus ei ole selline asi absoluutselt midagi sellist, millest unistada. Püha issand, see oli ikka päris kohutav tegelikult.

        Like

        • Manjana 11. jaanuar 2017, 16:53

          Oi, ma nii ei ole kunagi mõelnud. Ma vabandan, kui haiget tegin. Mul ei ole vägivaldset suhet olnud, aga mul on tuttavaid (kel poleks), kellele tänu ma tean. Ja loomulikult olen ma olnud sotsio-psühhopaatidesse armunud, õnneks nemad mu vastu sügavamat huvi pole tundnud.
          Ma psüholoogiast pooldan seda, et probleemida ära matmine ei aita, aga ma tean, et sellisele suhtele omaette mõtlemine ei aita ka. Äkki praegu juba võiks seda asja omaette lahti mõelda, ilma et olemine hulluks läheks? Selleks mõelda, et ta kuskil kaugustes ei kummitaks. Või ma ka ei tea.

          Like

  4. Klari 11. jaanuar 2017, 18:27

    ah ei, misasja, ei mingit haiget, ära muretse. see oli juba 15 aastat tagasi niikuinii ja ma ei ütleks, et tegemist oli vägivaldse suhtega. ebatervega, seda küll, sest kaks katkist inimest ei saagi terves suhtes olla. aga ma usun, et enamikel inimestel on elus olnud ikka mõni selline suhe ka, mille kohta saab tulevikus mõelda ainult, et wtf was that even.

    Like

  5. vanaiinlane 11. jaanuar 2017, 18:29

    Ma oleks soovitanud sulle ühte porto
    või oli see hispaania filmi (ei ole porno)
    emast ja tütrest eelmisest aastast, mis küll TV-s ei jooksund,
    aga mis oli paras õudukas igale üksikemale, nagu sina näiteks.
    Vot nii tavaline tütarlapse nimi oli filmil, aga meelde ei tule…

    Samas tegeleb mu kampaaniatiim sellega, et ma ei edastaks selliseid nii
    depressiivseid ehk tõeseid sõnumeid inimestele kes ootavad midagi muud.
    Tiim: Valeta talle, tell her lies
    Mina: Ta ei ole loll
    Tiim: Tell her sweet lies
    Mina: She’s smart… i don’t know…
    Tiim: Tell her true lies! Tell her that you love her!
    Mina: Mhn… What about true sex?
    Tiim: What’s wrong with her sex?
    Mina: Me just asking, me just dreaming…

    No ei tule keelele selle, justkui Juliette, filmi nimi.

    Like

    • Manjana 11. jaanuar 2017, 18:39

      no suutsid mu vastama meelitada.

      Elle. alla 14-aa keelatud, seega ma ei tohi.

      Like

      • vanaiinlane 11. jaanuar 2017, 21:00

        Mu eelmine suhe lõppes põhjendusega:
        “You are not fun anymore”
        Mitte et ma muukeelsega abielus oleks olnud,
        aga olulisi sõnumeid saadeti meil võõrkeeles.

        Kui laps veel väike oli, siis me kasutasime
        vene keelt, aastaid hiljem soome keelt, kuni
        laps kõigest ikka aru sai, siis eesti keelt :D:D:D

        Ma olin ja olen selle kohtuotsusega tänaseni nõus,
        kui sa ei suuda inimesel kulmugi kergitada, siis…
        ära üritagi, räägi eesti keeles.

        Like

  6. Oudekki 14. jaanuar 2017, 15:06

    Ma ei ole “Halle varjundeid” vaadanud ega lugenud, seepärast ei arva ma selle kohta midagi. Ei vaata ja ei loe aga sellepärast, et ma ei tunne, et ma tahaksin, et kunst laseks mul armuvalu või armumist uuesti läbi elada või seda tunnet süvendada. Mulle armumise puhul täiesti piisab sellest, mida reaalne maailm mulle annab.

    Muide, võib ka olla nii, et inimesel on nii tugevad armumisega seotud emotsioonid, et igasugune selle võimendamine on liiga raske 🙂

    Like

    • Manjana 14. jaanuar 2017, 18:49

      Aga kui tal on sedatüüpi tugevad emotsioonid, et ta väldib filme jms mis need tunded uuesti esile toovad, siis rakendubki see mu endatehtud teooria, et lõpuks ta saabki sarnaste tunnete tundmisest lahti, kuna ta ei taha neid. Aga natuke aega läheb, ja mõningaid vältimisi, teadvustatud või teadvustamata.

      Like

  7. Morgie 16. jaanuar 2017, 19:24

    Raamat “50 halli varjundit” on nõme, filmi ma pole näinud. Raamat on sellepärast nõme, et see räägib sõltuvussuhtest. Sõltvussuhe saab ainult haiget teha. Kas psühhopaati armumise fännamine näitab sinu meelest mingit kõrget EQ-d? Psühhopaadid on emotsionaalselt külmad (aga mitte otseselt empaatiavõimetud, see on hoopis iseasi) inimesed. Kas vastuseta armastus on armastuse kõrgeim vorm? Ja sellest tulenevalt, kas armastus, mida psühhopaat oma egotripi tarbeks ära kasutab, on veel eriti kõrge vorm?

    Kui sa mind selle peale emotsionaalselt külmaks inimeseks pead, siis noh, eks see ole minu tragöödia ja ma pean sellega lihtsalt leppima. 😛 Igaühel on oma rist kanda.

    Armastusest on palju ilusamaid asju tehtud ja kirjutatud ja filmitud. Ka valusaid. Väga valus ja ilus on ntks Jumalaema Kiriku lugu. Teiseks tuleb meelde “Ajaränduri naine”. Jne, jne.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: