Kuidas 3-aastast manipuleerima õpetada

Sõitsin täna bussiga paar peatust kesklinna. Tavaliselt ma paar peatust sõidangi, kui laiskus jalgsi käia ei luba. Täna ei lubanud, sest öö venis pikaks, aga asjatoimetused ajasid linna. Umbes kella viie paiku õhtul. Sisenesin bussi esimesest uksest, astusin paar sammu ja siis vaatasin neid inimesi, kes suhteliselt tühjas bussis vahekäiku ummistasid. Üks tütarlaps umbes 3-aastase poisiga ja üks naine ilma poisita. Ma tahan kirjutada poisiga naisest.

See naine ja poiss ei saanud omavahel üldse läbi. Üdini halb päev, mis ei lubanud tolle lühikese bussisõidu vältel neil omavahel ühtegi normaalset lauset vahetada. Alguses ma arvasin, et tegemist on hoidjaga, kuna tüdruk tundus väga noor, aga mingi hetk poiss kutsus teda emaks. Aga see ema ei käitunud kuidagi täiskasvanulikumalt kui ta pisike poeg. Nad mõlemad manipuleerisid üksteisega nii kuis torust tuli. Väikesel poisil on oma pahatahtlikule käitumisele vähemalt vabandus – ta on täpselt selles vanuses, kus hakatakse proovima, kui kaugel on vanemate kannatuse piirid, millisel hetkel neil pilt eest ära läheb ja kuidas nad siis käituvad. Ehk mis on kellega lubatud ning kes hakkab tulevikus pisikese printsi pilli järgi tantsima. Milline vabandus on emal?

Kõigepealt oli neil vaja tülitseda teemal, kuidas poiss tõkestas neil inimestel, kes bussi sisenesid, ehk siis minul, vahekäigus valguskiirusel asukoha vahetamist. Mul polnud kuskile erilist kiiret ja peale tolle pisikese poisi oli vahekäigus veel ka ta ema ja veel üks täiskasvanud naine. Aga see ema rääkis oma pojale, kuidas too oli ikka eriti halb poiss ja kogu ummikus ainuisikuliselt süüdi. Poiss oli pahas tujus ja ütles emale midagi, mida ma ei kuulnud. Aga ema teatas selle peale, et mingu poiss tema juurest ära, ta ei taha temaga suhelda. Loomulikult ei läinud pisike poiss kuskile ja loomulikult suhtlesid nad edasi.

Tegelikult nad vabastasid vahekäigu väga normaalse aja jooksul ja ma istusin vabale kohale üle vahekäigu. Mu vastas istus tüüpiline tänapäevane telefonisõltlane. Tema ei teadnud üldse, mis ümberringi toimus.

Vahepeal vaatasin ma poisile natuke otsa ja üritasin sõbralikult naeratada, et kehakeeles kinnitada, et ma pole üldse pahane, et ta mul vahekäigus ringijooksmist takistas. Aga poiss teatas selle peale emale, et kõik vaatavad teda ja lisas minu kohta, et ma olen nõme või midagi sarnast. Kuna nad rääkisid vene keeles, siis ma kõikidest sõnadest ei saanud aru. Aga ema rääkis poisile vaatamise jutu peale, et nad ei lähegi nüüd sinna kuhu planeerisid, vaid väljuvad lõpp-peatuses, istuvad teise bussi peale ja sõidavad hoopis koju tagasi. Selline jutt ajas poisi täiesti marru ja ta huilgas, et talle nii talle küll ei meeldi ja toksas ema jalaga. Aga emal oli suht lühike lapse kiusamise kava ja ta hakkas jälle rääkima, et ta ei taha sellise lapsega suhelda ja mingu too ema juurest ära.

Ma, põhimõtteliselt, saan ju aru, et pisikese poisi kasvatamine on tõeline rist ja viletsus, ma olen kõrvalt näinud. Pisikese tüdruku kasvatamine tundus mulle tuttavaid poiste emmesid vaadates hoopis lihtsam. Võimalik, et lihtsalt mul oli mõistlik laps, aga ma ei ole kunagi oma lapsele hülge möla ajanud, et teda eriti närvi ajada. Eriti kui ähvardused on tühipaljad sõnad, millele ei järgne mingit tegevust. Kuidas võib täiskasvanud naine jaotada alusetuid ja lollakaid ähvardusi oma pisikesele lapsele? See ema käitus täpselt samal tasemel oma lapsega ja ma ei oskagi öelda, kumb neist paremini teisega manipuleeris. Stiilid olid erinevad, aga mõlemad täitsid eesmärki – teine pool läks aina vihasemaks. Ja lõpuks saab sellest poisist mees, kes arvab, et parim viis vastassugupoole tähelepanu köita on ta vihaseks ajada.

bussis

Sel pildil pildistan ma 2016. aasta suvises linnalinnibussis.

Advertisements

Tagged:

3 thoughts on “Kuidas 3-aastast manipuleerima õpetada

  1. Lily 28. jaanuar 2017, 02:16

    Stiilne vanem naine pildil paremal.

    Like

    • Manjana 28. jaanuar 2017, 02:18

      Jah, tõeline linnadaam 🙂

      Like

  2. Morgie 5. veebruar 2017, 01:15

    Selline ema ja lapse suhtluse kirjeldus on parajalt õudne küll.
    Siiski, vahet ei ole, kas poiss või tüdruk – kui lapsevanem kasvatusraskuste ees alla vannub, ongi tulemus raske käsitleda. Olen ise ka selliselt suhtlevaid lapse-vanema paare näinud väga erinevas koosseisus. Muide, minu ema ütles, et poisse on hoopis lihtsam kasvatada, kui tüdrukuid, aga seda võibolla seetõtu, et tal endal on ainult tütred olnudki. Poisid on tal lapselapsed ja nendega ongi alati lihtsam. Vastutus on väiksem, muretsemine ei murra juba enne kasvatama asumist maha.

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: