Eriline teisipäev – sõbrapäev

Täna saab jaanuar läbi ja tundub, et kaks järgmist nädalat mööduvad sõbrapäeva reklaamide kirevavärvilises valguses. Mõistan, et kui Sul on reklaamiblogi ja igasugust kaupa voolab uksest ja aknast, siis on jõulud ja sõbrapäev väga hea võimalus kõik kaubad letti lüüa ja läikima hõõruda. Õnneks see sära mind enam ei eruta. Või siiski erutab, aga ma ei saa endast aru?

Kohe peale lahkuminekut oli sõbrapäev minu jaoks kõige koledam päev aastas, sest tundus nagu keegi hõõruks nina alla, et mul ei ole enam oma meest. Meie ühiskonnas peetakse ju ilma paariliseta elavat naist ebanormaalseks. Et mis tal nüüd viga, et endale meest ei leia? Midagi peab viga olema. Kuigi üksikema olla on suhteliselt normaalne, sest väidetavalt ei pidavat mehed lapsega naisi tahtma. Et siis on vabandus olemas miks meest ei ole – mitte mina pole ebanormaalne vaid lihtsalt laps segab. Nüüd ma olen juba päris mitu aastat ilma püsiva partnerita ringi lasknud rahulikult elanud ja maailma hoopis teist moodi nägema hakanud.

Otsisin ülesse oma eelmise aasta postitused valentinipäeva teemal. Aasta tagasi ma vihkasin sõbrapäeva. Ma oleksin nagu aastaga suureks kasvanud. Mulle tundub, et ma ei taha endale mingit permanentset meest. Ja naist ka mitte, kui keegi peaks minu seksuaalsusest niisugusel arvamusel olema 😀 Mul oli mõni aeg tagasi reaalsuskontroll “Kas ma tahan suhet” ja vastus oli “Ei.” Või noh, ma tahaks suhet, kus mõlemad pooled on täiesti vabad ja ei ripu üksteise küljes. Aga seda ei peeta üldse suhteks, millega ma nõus oleks.

Ma vaatasin paar nädalat tagasi Seksi ja linna teist filmi ja seal peategelane ja tema mees otsustasid, et võiks nädalas ühe päeva omaette teises korteris olla. Ja see oli probleem. Et kuidas abieluinimesed ikka nii saavad. Ma mõtlesin õudusega, et kas tõesti oleks üks päev nädalas liiga palju. Minu jaoks on väga normaalne, kui ma saan oma kõige tihedamate sõpradega kokku üks õhtu nädalas ja ülejäänud aja veedan kas ükski või teiste inimestega. Pigem üksi. Ja tegelikult ei pea ma kellegagi iga nädal kokku saama, sest miks peaks? Selline teineteise külge enda igapäevaselt riputamine on imelik. Kuidas on vaja iga päev kellegi teisega tihedalt koos olla?

Ma mäletan küll, kui oma lapse isaga tutvusime, siis me veetsime kohe suht iga päev teineteisega koos. Ma arvasin, et armastus ja kirg. Aga nüüd ma enam selles nii kindel pole. Kas armastus on sõltuvushaigus? Kirg võib seda küll olla. Seksiga  võib juhtuda, et mida rohkem saad, seda rohkem tahad.

Nüüd olen ma otsusele jõudnud, et tegelikult tekib suhtes olles hoopis rohkem probleeme kui ilma suhteta. Kõik teavad seda, küsige inimestelt, kes on praegu või on olnud suhtes. Kogu jutt, et armasta ennast ja siis leiad oma tõelise armastuse, ei oma päriseluga erilist sidet. Enamus suhteid tekivad sellest, et inimesed tunnevad end ilma suhteta poolikuna ja siis sellise vigasena otsitakse kedagi, kellega vajadused klapiksid. Näiteks need mees-naine suhted, kus jätkatakse ema-poja mängimist, hoolimata sellest kumb on ealiselt vanem. Või isa-tütre versioon, kui mees peab naist korrale kutsuma. Või range ülemuse ja töökohakaotust kartva alluva suhted, kus üks pool käib kikivarvul, et sõimata ei saaks. Ekstreemversiooniks füüsiliselt vägivaldne suhe. Vaimset vägivalda ei peeta meil tihtipeale vägivallaks vaid huumorimeeleks, hoolimiseks vms. Mina ei ole nõus sõltuvussuhte lõpetanud mehele uueks emaks, tütreks, autoritaarseks ülemuseks või  lontkõrvaks hakkama. Kuna mul mingeid teise inimesega seonduvaid ambitsioone pole, siis mul pole ka püsisuhet vaja.

Ma ei vihka 2017. aasta sõbrapäeva. Ükskõiksust ka pole, sest mul on emotsioonid. Mul oleks ülihea meel, kui keegi minuga aega tahaks veeta või lilli tuua-saada. Kahe nädala pärast teisipäeval. Ja šokolaadi armastan ma igal nädalapäeval. Ja lilli.  Aga tumedate varjundite filmi lähen vaatama sõbrantsiga, kes mulle seda raamatut laenutas, sest talle ka meeldib. Mulle mõnikord meeldib kinos käia.

liblikad

Ma kunagi tegin pärlitest sellised liblikad. Niisama.

Jah, lapsega on mul küll sõltuvussuhe, aga see on ju normaalne, ta ongi minu laps. Siin on omanikuna tundmine ikka natuke paremini põhjendatud kui võõra mehe puhul. Kuigi suvel oli päris vahva kuu aega päris üksinda olla, kui laps isa juures suvitas.

Advertisements

4 thoughts on “Eriline teisipäev – sõbrapäev

  1. Nell 31. jaanuar 2017, 22:56

    Kusjuures mulle väga meeldiks kui saaks nädalas ühe päeva või ööpäeva täitsa üksi ja omaette olla. Puhkaks töönädala saginast ja suhtlemisest. Aga kuna pole teist korterit kuhu mees ja laps komandeerida siis tuleb leppida nii poolepäevase omaetteolekuga. Asi seegi.

    Like

    • Manjana 1. veebruar 2017, 17:29

      ma ka arvasin, et need ameeriklased ikka ei oska lihtsalt üksinduse võlu hinnata, eestlased teavad paremini 🙂

      Like

  2. mm 1. veebruar 2017, 18:19

    sa oled tyhismaadel hambus

    Like

    • Manjana 1. veebruar 2017, 18:29

      aitäh vihje eest! käisin vaatasin üle. muarust üritab inno “nalja” teha. imelik, et minu arvel, me pole kunagi kohtunud ja ta kirjutab, nagu ta teaks mind.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: