Kas sa oled ka edev nagu Donald Trump?

Ilmselt on paljudele silma jäänud, et peale selle, et Donalt Trump on liiga rikas ja sai USA presidendiks, peetakse teda ka egomaniakiks. Või nagu ameeriklased ütlevad – tal on Narcissistic personality disorder NPD. Mu lugejad ja tuttavad teavad, et see psühholoogiline iseärasus on minu lemmikteema. Ma küll armastan üldistada ja nimetan kõiki, kel endaimetlemisega hästi ja empaatiaga halvasti, lihtsalt sotsiopaatideks, aga mõte jääb samaks. Kui meie ajakirjandus lahmib niisama, siis mujal maailmas leitakse uusi spetsialiste, et lahti seletada, mis probleem meie uut presidenti (muarust on USA president kõigi tema ripatsriikide president ka) vaevab ja kas ikka üldse vaevab.

Täna leidsin hispaaniakeelsest ajalehest El Pais artikli, mis tundus nii huvitav, et ma lugesin ta hoolimata oma olematust hispaaniakeeleoskusest läbi ja tahan sellest siia lühikokkuvõtte teha, et teine kord hea vaadata oleks. Mind ajalugu ei huvita, selle jätan vahele, aga peamiselt räägitakse artiklis nartsisissmist kui kultuurilisest normist, mitte patoloogiast. Ma nimetaks seda nähtust eesti keeles lihtsalt egomaniakiks, ilma mingi vihjeta psühhiaatriale.

Igatahes kirjutas psühholoog Pat MacDonald 2013. aastal artikli Narcissism in the modern world, kus ta ütleb, et nartsissismi põhilised tundemärgid – eneseülistamine ja vähene empaatia – on tänapäeval väga tavaline ja muutub pidevalt veelgi üldisemaks. Kasvavad ahnus ja kadedus, pealiskaudsed inimsuhted, ülbus ja edevus. Sellele aitab kaasa meedia areng, kus on muutunud suhtumine suremisesse ja surma, kuulsatesse inimestesse, enesereklaami ja -imetlemisesse. Otsitakse kuulsust iga hinna eest.

Ka mitmed teised uurijad on leidnud, et egomaniaklus on muutunud epideemiaks ja selle tunnuseid võib olla raske tuvastada. Tänapäevane egomaniak varitseb meid iga nurga peal ja mida tihedamini peeglisse vaatad, seda kindlamalt on ta sinus eneses. Tänapäevane egomaniakk on isekas, empaatiat mitteomav ja kipub end eksponeerima. Ta on tavaline inimene, kes tahab olla tähelepanu keskpunktis, tuntud ja tihtipeale ei suuda tunnistada omi vigu ja kokkuvaletatud jutte, kuna arvab, et on eriline. Samas võib nende enesekindlus olla päris madal.

Mu arust on enamus blogijad egomaniakid, kes püüavad aina rohkem klikke ja riputavad endast üles pilte ja elulookirjeldusi, et teised neid imetleda saaksid. Ma teen seda ju ka, sest teised teevad! Aga FB-s ja Instas otsivad laike ja komme hoopis rohkem rahvast, kui väike seltskond blogijaid. Mis sellest halba on ja kellele?

Egomaniakk ei pea alati olema ilusaks vuntsitud ja positiivsusega tähelepanuotsija. See võib olla keegi, kes soovib teistelt erilist tähelepanu oma probleemide kuulamisel ja kui ta seda ei saa, arvab, et on väga eriline. Või sümpaatne ülemus, kes teeb sinust lihtsa liigutusega vastutaja tema väljamõeldud projekti untsuminemises. Egomaniakist kõrgel ülemusel on tavaliselt alati läheduses paar inimest, kes on kõiges süüdi.

Teadlased on arutanud, et millal inimene teeb lihtsalt palju selfisid ja millal võtab see egomaniaki mõõtmed. Nad leidsid, et sotsiaalmeedia võib inimest muuta. Et inimene paneb netti endast ilusaid pilte ja sellest saab sõltuvus või hirm, et äkki ma enam ei meeldigi. Ja paneb aina rohkem pilte. Igatahes on inimene, kes endast rohkem pilte paneb, suurem egomaniak kui see, kes vähem, elementaarne eksole. Ja kui piltide nettipanekuga hakkavad kaasnema mingid ootused ja hirmud, on kuri karjas.

Ma ei tea, kas on uuritud, et kui ema paneb oma lapse pilte netti, sest neile saab teiste emmede postiivset vastukaja, mitte enda pilte, millele ei pruugi saada, kas see läheb egomaniaki ristikese kirja või mis see on? Igatahes pange ikka oma kassipilte nii blogisse kui mujale, mulle päriselt kassipildid meeldivad, ma ei tea, mis häire see on. Mul alati tuju tõuseb, kui ilusasti pildistatud ilusa kassi pilti näen.

Aga miks kapitalismile egomaniakid meeldivad? Sest tänu neile tõuseb luksuskaupade ja ilutoodete tarbimine. “Mina ja mu Ferrari“, “mina ja mu uus kotike”, “mina ja mu kortsuvaba otsaesine”. Ma blogijana kinnitan, et need pealkirjad müüvad, aga mind kotid ja iluopid eriti ei huvita ja seepärast ma pean endast niisama sinise kilemütsiga pilte näitama. Niuks, tahan ka klikke ja laike!

Mingid uurijad leidsid, et egomaniakke kasvatakse tänapäevaste kasvatusmeetoditega, kus lapsi kiidetakse isegi siis, kui nad millegi silmapaistvaga hakkama ei saa, keskpärasuse ja alla selle olemise eest juba kiidetakse – tubli poiss, et kohale tulid! Aga see teooria mulle ei meeldi, sest kui lapsel säilib empaatia ja ta armastab teisi inimesi ka ilma omakasuta, siis pole kõrge enesehinnang ja väike kogus edevust üldsegi pahad, eriti kui tänapäevases maailmas on raske ilma läbi saada. Loomulik ja õiges kõrguses enesehinnang on alati parem, kui need trikid, mida alandatud enesehinnanguga egomaniakid ette võtavad.

Nüüd on mu tõlkimine, iseenda kommenteerimine ja tarkusega edvistamine veninud nagu lohe siia ja sinna ja ma enam ei viitsi. Kena uut töönädalat ja olge ikka kaasinimeste vastu viisakad, hoolivad ja sõbralikud!

tort

Kuna enda pilti ma täna panna ei söanda, siis panen tordi pildi. Mul tuli eile jube tordiisu, aga poetordid on igavad. Ostsin poest väikese tordipõhja ja tegin ise tordi. Ma retsepti üles ei kirjutanud, aga pealmine kiht koosneb rasvatust kohupiimakreemist, mascapone toorjuustust, sidrunimahlast, tuhksuhkrust ja virsikukompotivedelikus sulatatud želatiinist. Kaunistuseks on virsikuviilakad, külmutatud vaarikad ja riivitud sidruni- ja apelsinikoor. Laps ka kiitis, ma teadsin, et talle sidrunitoidud meeldivad.

Advertisements

Tagged:

9 thoughts on “Kas sa oled ka edev nagu Donald Trump?

  1. vanaiinlane 5. veebruar 2017, 20:59

    Bänd mängib, tantsupõrand on tühi,
    muusika on äge, aga esimene olla…
    Ei julge…see ei ole SEE tantsupõrand.

    Siin on igavese majanduskasvu müüt küsimuse all.
    Tartu märsilohistajad teavad seda tõde juba ammmu,
    aga metropolides elatakse ikka nagu viimast päeva.

    Bänd mängib kõrvulukustavat igast kanalist ja
    jäämägi twiitib, aga kaptenisillal ja masinaruumis
    on kõik poliitiliselt ja pragmaatiliselt okey….

    Meeldib

  2. Mad 6. veebruar 2017, 02:17

    Arvan, et epideemiline nartsissismi levik on peamiselt nn arenenud riikide probleem.

    Põhjus on muidugi selles, et globaalses ülerahvastunud maailmas on üha raskem tähelepanu saada. Kõik võitlevad selle pärast.

    Kuid üks teine huvitav nähtus on minu arust see mida võiks vast nimetada inimhinge digitaliseerumiseks:))

    Tänapäeval teavad kõik, et füüsilist tööd teevad ainult lollid ning et kõige tasuvam on raha saada rääkimise ja arvamuse avaldamise eest. Näiteks poliitikud, inimõiguslased, arvamusliidrid, analüütikud, maaklerid, rezisöörid, kirjanikud, selgeltnägijad jne jne. Enamus inimesi ei tooda midagi, mis oleks natukesekski ajaks füüsiliselt jääv.

    Seetõttu ongi kogu inimese sisemine väärtus ainult see jutt, mida ta räägib. Arvamuste-kommentaaride kogum moodustab tänapäeva arenenud inimese isiksuse, tema kogu olemuse.

    Kui keegi koobki kampsuni või plaadib vannitoa või kirjutab raamatu, siis sealsamas kõrval on tuhandeid samasuguseid kampsuneid-vannitubasid-raamatuid. Sellega su isiksus esile ei kerki. Oled üks miljonite hulgast. Kes see SINA üldse on? SINA saab eksisteerida üksnes siis, kui ta on originaalne. Muidu on ta lihtsalt mass.

    Ka šokeeriva välimusega või käitumisega enam silma ei paista – kõik on selles vallas samuti ära tehtud. Ükskõik mida sa ka ei tee või ei ütle – juba järgmisel minutil on keegi sind üle trumbanud.

    Jääbki variant, et ehitad endale originaalse isiksuse kitsamas ruumis. Blogi, Facebook, Twitter, Instagram. Lihtne võimalus olla KEEGI siin infost üleküllastunud maailmas. Lihtne võimalus teha ennast paremaks, ilusamaks ja targemaks.

    Ainult üks jama. Kogu sinu digitaalne väärtus põhineb üksnes sinu lugejate usul. Kas sa suudad neid uskuma panna, et oled jälgimist väärt? Et oled midagi enamat kui kloon? Digitaalses maailmas eksisteerid sa üksnes siis kui sul on jälgijad. SINU olemasolu sõltub sellest.

    Piisab väikesest libastumisest, et langeda kriitikatulva alla. Meeleheitlikult pead oma virtuaalset isiksust kaitsma hakkama, sest ta “jääb ellu” vaid siis kui keegi teine temasse usub. Vallandub blogisõda. Mõlemad osapooled on äärmiselt õrnad ja haavatavad, sest nende ilustatud isiksustel pole reaalses maailmas mingit katet. Nad pole ehitanud midagi mis jääks ja püsiks.

    Reaases maailmas on nad pahatihti vastandid sellele õiglasele ja ausale digiisiksusele mida demonstreerivad nende blogi ja Facebook. Nad vedelevad päevade kaupa diivanil, õgivad end paksuks ja tööd ei viitsi nad ammugi teha.

    Virtuaalisiksus on nagu raha. Selle väärtus eksisteerib üksnes niikaua kuni mingi hulk inimesi sellesse usub. Kui kaob usk, muutub ta kiiresti väärtusetuks paberiks.

    :))))))))

    Meeldib

    • Manjana 6. veebruar 2017, 14:41

      Mulle praegu küll tundub, et ma olen saavutanud endale erilise blogi. No pole ühtegi blogi, mille kommentaatorid on ainult intelligentsed mehed, kes kirjutavad pikki ja sisutihedaid kommentaare. Minu ego on väga rahul. Väheusutav, et keegi viitsiks siin blogisõda kiskuda, ma ju ei nimetanud ühtegi blogijat nimepidi, et keegi end puudutatuna peaks tundma. Sõja jaoks on vaja kedagi sihtida, eelnevalt planeerida ja lõpuks teada, et kui palju klikke sõjaga juurde saab 😛

      Meeldib

      • Mad 6. veebruar 2017, 15:41

        Hihii:)) Pikk jutt tuli tõesti aga olen sellele palju mõelnud, et miks inimesed kommentaariumites nii kergesti solvuvad ja üksteist sõimama hakkavad. (Ei pidanud silmas konkreetselt sind vaid blogijaid-digiinimesi üldiselt).

        Ma ärritusin ise ka palju kordi nii mõnegi kommentaatori peale kui mul blogi oli. Pärast ei saanud ma aru, et kuidas see võimalik oli. Miks ma tülitsema hakkasin? Sellest mõte, et raudrüütlit haavab ainult raud, sõnarüütlit aga saab kergesti vigastada ka sõnadega:))

        Inimene avaldab blogis oma salajase “sisemise geeniuse”, loeb oma tekste, naudib enese tarkust, imetleb ennast ehk teiste sõnadega – mastrubeerib peegli ees.

        Ja siis tuleb keegi terav kommentaator ning märkab pisikest mõra autori ilusas eneseimetluse peeglis. Kommentaator kasutab seda kohe ära ja virutab terava repliigiga autorile kõige nõrgemasse kohta. VALUS! Raevunud autor kaotab ettevaatamatusest oma kõrgintelligentse maski ja vastab ründajale labase sõimuga. Seda viimane just naudibki ja viskab kohe veelgi õli tulle.

        Väga valus on just see, et kommenteerijal on õigus – olen laisk, edev ja valelik ehk teiste sõnadega – samasugune inimene nagu kõik teised. See on talumatu!

        :))

        P.S. paljud ilusad pereinimesed ja suurepärased tudengid muidugi kasutavad kommentaaride eelmodereerimist, et oma peegli mõranemist vältida:))

        Meeldib

        • Manjana 6. veebruar 2017, 17:02

          Ma ei tea, kas mul ei ole selliseid kriitiliseid kommentaatoreid või ma ei saa aru, aga tõesti nagu ei ole. Ma ei ole juba väga ammu ühegi kommentaari peale vihastanud. Esimest kommentaatorit olen kustutanud, sest ta on päriselt sotsiopaat, kellele lihtsalt meeldib vaadata, kuidas inimesed ta jutu peale ärrituvad, ta sai selle trikiga lahti nii oma naisest kui tütrest, nagu ta oma kommentaarides on kirjutanud.

          See, et keegi oskab väga halvasti öelda, ei tee temast veel head kriitikut, vaid lihtsalt hea s*tapea. Sellised “kriitikud” leiavad ülesse inimesed, kes halvastiütlemist lihtsalt hinge võtavad ja siis käivad neid torkimas, et endal lõbus oleks. Kõik inimesed on natuke rumalad, laisad jms, aga kui keegi käib seda teisele blogis ütlemas, siis haige on inimene, kes teisele halvasti ütleb, mitte see, kellele öeldakse. Tavaliselt need halvastiütlejad ongi egomaniakid, kes naudivad, kui teistele haiget saavad teha. Ise nad võtavad ka asju hästi hinge, aga teiste valust aru ei saa.

          Meeldib

  3. […] ja lugesin blogisid ja artikleid, mille nädala sees enda jaoks ootele olin pannud. Manjana postituseja paari artikli teemadel oli ühisosa. Kui Manjana postitusest jäi kõlama edevus, […]

    Meeldib

  4. vanaiinlane 7. veebruar 2017, 19:15

    Kukeaasta on ka blogiruumis kohal!
    Kanad ka ei kavatse õrrel vahtida.

    Kumb ikka oli enne, Muna või Kana?
    Õige vastus on, et enne oli Kukk :K:K:K

    Miks Manjana ei ole tavaline kana, sest ta ei kaaguta!
    Noh, see seletus mind, uurijat, muidugi ei rahuldanud.
    Kopli vanakooli laboritest teadsin ma muidki meetodeid.
    Tuleb torkida, lõigata, lahata, pingestada ja kiiritada.
    Tasuks sain sotsiopaadi sildi, aga uurimistulemus oli hea 😀

    Manjana on juba loomuolemuselt aus – ta ei viitsigi eputada 😦

    Ei tabanud teda kordagi valelt, teesklemas, veiderdamas,
    või muu seesuguse võltsi pealt, mis iseloomustab valget kana,
    ehk blondide maailma, mis meie ja muu blogimaailmas tavaliselt…

    Oli asju, mis ta närvi ajasid, nagu need 50 halli varjundit,
    aga iga fotograafiaga nooruses tegelenud inimene teab ju,
    et ainult 32 halli gradatsiooni on inimsilmale eristatavad.
    Manajana tajub ilmelt lisaks veel midagi, aga see ei tee
    temast veel sellepärast kanapimedat keda ühiskonnast tõrjuda.

    Muna, mida muneb kaalub üle kõike tema veidrused.

    Meeldib

  5. killuke 7. veebruar 2017, 22:49

    See laste kiitmine tuleb mulle väga tuttav ette. Mitte et ma tahaks kohe enda peale näpuga näidata. Olen vist liiga vana kooliga inimene, kuigi eks ma kiidan neid kindlasti rohkem kui minu vanemad seda kunagi tegid. Samas näen siin Kanada ühiskonnas küllalt neid mammasid-papasid, kes kuulutavad juba peale seda, kui laps näiteks viiuli kätte on võtnud ja paaris tunnis käinud, et virtuoso on sündinud. Ja eks lapsed käivadki siis nina püsti ringi, et on suured muusikud 😀 Või näiteks sünnipäevapidu, kus korraldaja (ema-isa) peavad kindlaks tegema, et ühiste mängude puhul pole mitte ainult üks võitja, vaid kõik peavad võitma. Jne, jne. Mulle meeldib see suurem kiitmine ja lohutamine, et järgmine kord läheb paremini. Kuid samas on mõnes osas sellega küll liiale mindud. Lapsed ei õpi kunagi ninali kukkuma. Ja kui siis kukuvad (lähevad tööellu näiteks, kus pead ei paitata ja ei ole mingit imetlemist), on nutt lahti…

    Meeldib

    • Manjana 8. veebruar 2017, 00:14

      Vot selle peale ma ei tulnud, et kiitmisega on võimalik nii kaugele minna. Mu arust on laste kiitmist tänapäeval eestis ikka veel liiga vähe ja võiks rohkem olla. Näiteks avalikus ruumis näen pidevalt emasid, kes lapsega riidlevad, kui peaks hoopis lohutama jms. Aga et keegi hakkaks alles algajat geeniuseks nimetama, seda küll ei ole.

      See, kõik peavad võitma, on ka imelik. Mulle ei meeldi ka näiteks see, kui täiskasvanud mängivad lapsega mingit mängu ja täiskasvanud meelega ja kaugele nähtavalt meelega, kaotavad. Mu arust on see lapse alahindamine ja õpetab lapsele valetamist. Kaotada tuleb ka osata, see on tihtipeale hoopis raskem kui võita.

      Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: