Kolm võimalust teistele halvasti öelda

Ma sain täna teada, et heas pealkirjas peaks olema lubadus inimestele, et nad saavad mõne lihtsa punktiga midagi neile olulist teada. Midagi elulist ja lihtsat. Ma kohe mõtlesin, et mida mina võiksin nii hästi teada, et oskaksin punktidena kirja panna. Koolitarkus ei loe. No keda ikka huvitab kuidas bilanss kiiresti kokku ajada?

Aga ma olen ju harrastuspsühholoog ja endaga rahul. Igatahes olen ma eluaeg osanud hästi inimestele ära panna, tuju rikkuda, kehvasti öelda. Nüüd ma seda enam ei tee, sest ma olen aru saanud, et kõik mis teisele teed, tuleb endale tagasi. Isegi siis, kui sa ei saa aru milline kõlupea sa oled olnud ja elad pidevas teadmises endast kui heast ja abivalmis inglikesest, ainult teised ei oska su headust hinnata.

Kuid pole ju mõtet õpetada neid, kes oskavad. Ma panen hoopis kirja, mida ei tasuks teha, kui soovid, et teisele su salajane vihasõnum ikka päriselt kohale jõuaks.

  1. Ära alusta vastaspoole riivamiseks mõeldud lauset sõnadega “ma ei taha sind küll solvata”, “loodetavasti ei võta sa liiga südamesse” jne. Sellise alguse järgi on teada, et inimene ei oska kedagi solvata ega südamesseminevalt halvasti öelda, kui ta kõik juba lause alguses välja laob. Ära parem üritagi halb olla, tegelikult oled sa ju kena inimene.
  2. Ära ürita teistele iseenda probleeme pähe määrida. “Sa oled loll!” ja kõik muud rumala versioonid. Ükski täiskasvanud inimene ei ütle teisele, et teine on rumal, harimatu, loll jne, sest juba lasteaias sai selgeks, et kes teisele ütleb, see ise on. Psühholoogia algtõde – kui inimene räägib kellestki negatiivselt, räägib ta iseendast. Sellest, mida ta sisemas endast arvab või kardab. Samuti kui inimene räägib kellegi positiivsetest külgedest, räägib ta iseendast. Kumba enda külge sa parema meelega teistele tutvustaksid?
  3. Ära arva, et kui sa ennast kriitikuks nimetad, siis jõuab sinu sõnum ohvrile paremini kohale, ei jõua. Mõned inimesed arvavad, et kui nad ütlevad teisele inimesele halvasti, aga ise nimetavad seda kriitikaks, siis jõuab inimesele peidetud õelus paremini kohale. Ei jõua, nad hoopis hakkavad sind vihkama. Mitte keegi ei armasta kriitikuid, sest kõik teavad, et kritiseerimisega tegelevad inimesed, kes ise midagi ei oska. Küsimus “kas sa ei kannata kriitikat?” on täiesti vale, sest tavaliselt keegi ei kannata kritiseerijat ja see, mis kriitiku suust tuleb, ei huvita kedagi. No kellele peaks meeldima vingujad tüübid? Mitte kellelegi. Lõpeta enda kriitikuks pidamine ja ürita inimestele hoopis ilusaid asju öelda. Järgmine kord palu end kriitikuks kutsumise asemel rõõmupalliks kutsuda.

vares

Käisin eile rannas ja säri oli fotokal liiga pikaks jäänud. Selle tulemusel sain triibulise pildi. Kruttisin pisut värve juurde, et erksam oleks.

Advertisements

20 thoughts on “Kolm võimalust teistele halvasti öelda

  1. Mad 9. veebruar 2017, 19:09

    Oi-oi! Ära sa seda psühholoogia algtõe teooriat feministide kuuldes räägi!

    Sest sellest tuleneb ju, et mehi valelikeks ja alatuteks kiusajateks sõimavad naised on ise valelikud ja alatud.

    :))

    Like

    • Manjana 9. veebruar 2017, 20:11

      valetamine pole ju asi, mida niisama solvamiseks öeldakse. sinna juurde tuleb ka öelda, et mida valetatakse. kuigi ma olen aru saanud, et kui inimene armastab valetada, siis pole talle mõtet seda öelda, sest valetajat parandab ainult haud.

      ma olen ka feminist, aga ma pole mingit vahet leidnud, et mehed rohkem valetaksid kui naised. mõned mehed ja mõned naised valetavad ja neid mõlemaid parandab vaid haud 😛

      Like

      • Mad 9. veebruar 2017, 23:41

        Tegelikult me kõik valetame kogu aeg. Teisiti ei saaks tsiviliseeritud ühiskond toimida.

        Tööintervjuul valetame, et oleme lojaalsed ja parimad kuigi tegelikult huvitab meid üksnes palk.
        Poliitikud valetavad, et nad hoolivad rahvast kuigi tegelikult huvitab neid üksnes võim.
        Arst valetab, et soovib meid aidata kuigi tegelikult mõtleb, et saaks see nõme tööpäev juba läbi.
        Mehed valetavad, et hoolivad naistest kuigi tegelikult tahavad nad seksi.
        Naised valetavad, et on mehesse armunud kuigi tegelikult tahavad nad rasedaks jääda.
        Lapsed valetavad kogu aeg ja kõigile sellest hetkest alates kuni endast teadlikuks saavad. Suuremaks saades muutume oma valedes lihtsalt rafineeritumaks. Õpime isegi endale valetama. Vt näiteks inimesed, kes räägivad, et said lapsi selleks, et riigil oleks maksumaksjaid või südame-, vähi-, ja muud haiged, kes süüdistavad meditsiinisüsteemi omaenda eluviisist põhjustatud jamades.

        http://tarkvanem.ee/kas-valetamine-on-mark-lapse-iseseisvumisest/

        Like

        • Manjana 10. veebruar 2017, 00:21

          Ma ei tea, kas ma tõesti pean täiskasvanud inimesega rääkima teemal, mis on valetamine? Teadlik valetamine. Selline, mida täiskasvanud inimesed kasutavad, et tõde varjata, sest tõde on neile kahjulik või näitab neid halvas valguses.
          Ma kahtlustan, et täiskasvanud inimene, kes hakkab valetamisest rääkides tooma näiteid eelkooliealistest, teab liigagi hästi, mida täiskasvanute valetamine tähendab ja millest feministid räägivad, kui nad teatud tüüpi mehi valetamises süüdistavad. Ilmselt õigusega. Ilmselt see täiskasvanud mees lihtsalt ei suuda suureks kasvada ja oma tegude eest vastutada.

          Like

        • Mad 10. veebruar 2017, 02:40

          Eeee…. mis täiskasvanud mees? Ma olen 17 aastane:)

          Ja täiskasvanuks kohe ei tahagi saada, sest täiskasvanud peavad elama abikaasaga kes neile ei meeldi, tegema tööd mida vihkavad ja läbi käima sugulastega keda ei salli.

          Ei näe mingit erinevust selles kas nimetada seda teadlikuks või alateadlikuks valetamiseks.

          Like

        • Manjana 10. veebruar 2017, 12:56

          Esmakordselr näen 17-aaastast, kellele ei meeldi, kui ta kohta täiskasvanud öelda. Igatahes on sul veel aasta paar jäänud asjade üle järele mõelda 🙂

          Like

  2. Madgirl 9. veebruar 2017, 21:57

    Kui üks inimene kritiseerib, siis on kritiseerija viga, kui palju inimesi sama asja räägivad, siis on ikka tõetera sees. Nii et ma ei nõustu päris, et kriitikat ei tohiks anda ja see ei anna midagi. Inimese arengu kohapealt on see mõnikord hädavajalik.

    Like

    • Manjana 9. veebruar 2017, 22:10

      Inimesed on tihtipeale karjas veel julgemad/julmemad kedagi peksma kui üksinda. Miks peaks tahtma üks kõigiti sõbralik ja normaalse enesehinnanguga inimene koos teistega kedagi “kritiseerida” ehk tavaliselt lihtsalt maha teha ja halvustada?
      Et kui tänaval kõnnib ülekaaluline inimene ja 10 vastutulijat talle ütlevad “sa oled ülekaaluline ja toitud valesti”, siis need 10 vastutulijat on normaalsed kriitilised inimesed, sest teised ju ka mõnitasid toda ülekaalulist?

      Like

      • Madgirl 10. veebruar 2017, 01:30

        Põhimõtteliselt jah, aga ma ei kiida heaks selliste ilmselgete asjade etteheitmist. Kuid kus see mõnitamine on? Kui sa ütled, et inimene on ülekaaluline (lihtne kontrollitav fakt), toitud valesti (99% fakt, harva, kui põhjuseks on haigus). Mõnitamine oleks see, kui kõik vastutulijad ütleks, et “näe see paks on süüdi selles, et Aafrikas lapsed nägivad”. Siis on see, et miks öelda nii, kui saab öelda, kle, äkki sa vaataks rohkem, mida suhu pistad. Haiget saab inimene ilmselt mõlemal juhul, aga viimasel (ja esimesel) näitel hakkab inimene ehk ise ka mõtlema. Samas kui teise näite puhul läheks ta suurest kurvastusest just burksi sööma.

        Like

        • Manjana 10. veebruar 2017, 01:40

          see paksu näide oli toodud kui hästi lihtne näide. üldjuhul kõik paksud teavad, et nad on paksud, eestis mõnikord isegi kõhnad teavad, et nad on paksud, miks neile seda peaks üle kordama? ikka selleks, et saaks midagi halvasti öelda. halvasti öelda ehk mõnitada.
          meil oli arutelu, et miks nn. kriitika on tegelikult lihtne soov halvasti öelda, ära panna. see, et mõni on juba lapsest saati harjunud, et talle halvasti öeldakse, ei ole antud hetkel oluline. samuti mitte see, et kas mõni inimene hakkab mõnitamise peale trennis käima ja nälgima või mitte.

          Like

      • Madgirl 10. veebruar 2017, 02:02

        Mul on tunne, et me räägime üksteisest mööda, seega ma võtan tsitaadi haaval:

        “kõik paksud teavad, et nad on paksud, eestis mõnikord isegi kõhnad teavad, et nad on paksud, miks neile seda peaks üle kordama?”

        Ma ütlesin alguses, et ma ei kiida heaks sellist ilmselgete asjade ette heitmist. Aga peab arvestama, et käib ringi sitaks ülekaalulisi, kellele pole nende reaalne olukord kohale jõudnud (ingorance is bliss) ja ei saa öelda, et kõik teavad, et nad on paksud.

        “mõnikord isegi kõhnad teavad, et nad on paksud”

        Ma ei tea, kuidas kõhnad saavad paksud olla, aga kui sa mõtled, et nad arvavad, et on paksud, siis jah. Aga kõhnale paks öelda on tõesti halvustamine, Paks on kehamassiindeksi järgi ülekaaluline. Seal ei ole mingit subjektiivset varianti.

        “halvasti öelda ehk mõnitada.”

        Kallis inimene, mine vaata, mida mõnitama tähendab. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et mõnitamine on “häbistavalt, solvavalt pilkama”. Mis moodi on “sa oled ülekaaluline, sest toitud valesti” pilkamine, kui see on lihtsalt fakti nentimine (mis ei ole jah iseenesest ilus, nagu me juba jõudsime konsensusele).

        “meil oli arutelu, et miks nn. kriitika on tegelikult lihtne soov halvasti öelda, ära panna.”

        Kes ütles, et kriitika ehk halva väljatoomine on soov ära panna? Ma tean sitaks juhuseid, kus mulle on midagi öeldud ja ma olen ilusti aru saanud, et inimene pole tahtnud halba, vaid omal moel head. Näiteks selle sama ülekaalu näitel, kunagi tahtsin ühe sõbrannaga rämpsu sööma minna. Tema jälgis oma kaalu ja ütles ära. Samuti vihjas mulle, et ma mõtleks suvevormile, kuna suvi oli just tulemas. Ta ei väitnud, et ma paks olen, ta ei tahtnud mulle ära panna, vaid heast südamest soovitas paar kilo alla võtta. Ma sain ilusti aru, mida ta mõtles, aga sel hetkel mul oli sellest väikesest kõhukesest suva. Nüüd ära ütle, et ta tegi mulle liiga, sest ma olingi parajasti normaalkaalu ja ülekaalu piirimail. Ja kui ma oleks seal piirimail olles rohkem mõelnud, siis ehk ma ei oleks söömisesse nii suvalt suhtunud, et nüüd on 25 kilo ülekaalu.

        Like

        • Morgie 16. veebruar 2017, 11:48

          ““kõik paksud teavad, et nad on paksud, eestis mõnikord isegi kõhnad teavad, et nad on paksud, miks neile seda peaks üle kordama?”

          Ma ütlesin alguses, et ma ei kiida heaks sellist ilmselgete asjade ette heitmist. Aga peab arvestama, et käib ringi sitaks ülekaalulisi, kellele pole nende reaalne olukord kohale jõudnud (ingorance is bliss) ja ei saa öelda, et kõik teavad, et nad on paksud.” – siin on nüüd see väike nõks, et kuidas sa, ausa kriitikuna, kõigepealt kindlaks teed, et inimene, kelle kehakaalu sa kritiseerida tahad, oma probleemi ise ei teadvusta? Sa ei ole mõtetelugeja, mitte keegi ei ole.
          Samal põhimõttel võiks juba eos jätta ütlemata päris paljud kriitikana mõeldud asjad, kui sa pole enne 100% kindel, mil määral inimene ise oma probleemist informeeritud on – aga päris paljud kriitikud just selle vea teevadki, et hakkavad õpetama seal, kus pole vaja.

          Teine võimalus – tunnen ühte tugeva vaimupuudega tüdrukut, kes on selgelt ülekaaluline. Mida see talle annaks, kui ma talle seda nina alla hõõruma läheksin? Tema pisike ja seni üsna rahulolev maailmapilt saaks täiesti tarbetu hoobi. Ülekaal, muide, on tema puhul tingitud samast sünnipärasest häirest, millest vaimupuuegi.

          Kolmandaks on teiste inimeste kehakaal kritiseerija asi üleüldse ainult siis, kui kritiseerija eraelu või tööalane edukus selle all kuidagi kannatab – või kui kritiseerija käest see kritiseeritav kõigepealt küsib.

          Täpselt samal viisil saab lahata muid kriitikat pälvivaid teemasid ja lõpuks jääbki neid kohti, kus kriitika on õigustatud, üpris vähe järele.

          Like

      • Madgirl 10. veebruar 2017, 02:30

        Ühesõnaga, ma arvan, et meil toimus väike möödarääkimine selles suhtes, et sina rääkisid mõnitamisest kui kriitika viisist, mina aga kriitikast üldiselt.

        AGA ma ei ütle seda üldse kerge südamega, aga kui 10 inimest ütlevad vastutulijale “sinu paksu pärast Aafrikas lapsed nälgivad”, siis on selles kriitikas tõetera sees, AGA iseasi, kas seda kriitikat peab niimoodi mõnitades väljendama.

        Like

  3. Marta 10. veebruar 2017, 09:08

    Hea postitus!

    Like

  4. Maarika 10. veebruar 2017, 11:36

    Mis muud, kui loodame, et eelmise postituse kommenteerija Artur Tamm, kellele see postitus ju eeskätt suunatud oli, ka loeb ja häbeneb. Manjana katsed maailma ümber kasvatada on minu arvates igati austusväärsed.

    Liked by 1 person

  5. FIXX 10. veebruar 2017, 13:31

    Inimesed ei suhtlekski üksteisega kui poleks põhjust. Pealkiri on jah eksitav, ma näen 3 asja mida ei ole soovitav öelda ja nii sa annadki oma ümbrusele seda igapäevast ajukeppil “see ei ole kriitika loodetavasti sa ei solvu, et ma olen loll” 🙂

    Kui 100 kilone ütleb 200 kilosele paks ja 150 kilosele peenike on kõik OK 🙂

    Like

  6. vanaiinlane 10. veebruar 2017, 21:11

    Kolm võimalust säristada,
    kaks neist on üle või ala.
    Psühhojutu juurde lisatud visuaalkultuurne kohustuslik illustratsioon
    aga keerab su tekstile vindi peale – ülesäritatult on see jutu parim 😀

    Like

  7. Meelis 11. veebruar 2017, 01:05

    Ma tahan, et Sa võtaksid südamesse, et üks Rõõmupall arvab, et Sul on väga asjalik blogi!

    Like

  8. lendav 11. veebruar 2017, 21:05

    Käesolev teema sobib eelmise postituse lõpus oleva sm. Tamme kommentaariga suurepäraselt, ma sain kohe hea tuju, aitäh!

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: