Ilus lapsepõlvemälestus

VV naine kirjutab tavaliselt kuidas tal on halb ja paha olla, aga nüüd kirjutas ta teraapiast ja kuidas terapeut küsis, milline on ta lapsepõlvest ilus mälestus. Temale meenus kuidas nad emaga koos laulsid.

Ma hakkasin ka mõlema, et milline mälestus mulle lapsepõlvest ilusana meenub. Esimesena tuli meelde suvehommik vanaema juures. Ma olen sellest vist siin varem ka kirjutanud. Selline hommik, kus ma ärkan ülesse ja leian, et olen üksinda majas, kõik teised on kuskile ära läinud ja tühjaks jäänud maja kinnituseks välisukse taha luua pannud. Ja mina lähen kööki ja köögiakna kardinate vahelt paistab päike, akna peal sumisevad mõned kärbsed ja mulle on mingi toit lauale jäetud. Ma ei mäleta milline toit täpselt. Aga olulised detailid on päike, köök ja üksindaolek. Mulle meeldib täiesti üksi olla ja ma olen seda elu jooksul väga palju ka saanud. Üksik laps ju. Päike meeldib mulle ja soojus. Talvel pole ka viga, kui külm ei ole. Aga ma ootan juba kevadet ja suve, kuigi mul pole mingeid erilisi plaane, mida ainult suvel saaks teha, aga talvel mitte.

Teisi ilusaid mälestusi esimese hooga ei meenunud. Peab veel mõtlema. Huvitav, kas peaks halbade mälestuste peale ka mõtlema? Neid tuleks kohe mitu. Ja ise ma arvan, et ma halvad asjad unustan ära. Äkki unustan hoopis head.

kook

Laps pani eile instagrammi pildi meie köögist pealkirjaga “My beautiful kitchen.” Selles on midagi sarnast minu lapsepõlvemälestusega. Meie köök tavapärases olekus. Laual on klaasnõu justvalminud saiakestega.

Advertisements
%d bloggers like this: