Seksikad eripärad

Mul on päris meeldejääv välimus. Mitte, et keegi vaatab peale, ehmatab ja pärast räägib sõpradele ka, mida ta nägi, vaid ma jään inimestele päris hästi meelde. Mõnikord on tulnud võõrad mu juurde ja rääkinud, et nad teavad mind kusagilt, aga nad ei mäleta kustkohast täpselt. Kui halva mäluga inimese nägu mulle üldse tuttav ei tundu, siis ma vastan: “Mul on nii tavaline nägu, sellisega käib pool eestit ringi, juu te ajate mind kellegagi segamini.” Kui inimene mu vastusega rahule jääb, on rahu majas. Pole vaja rohkem segastel teemadel pead murde, sest kesse kõike mäletada jõuab. Kuid tegelikult mul pole tavaline nägu, ma jään meelde. Isegi siis kui ma olen vait ja istun kenasti ühe koha peal.

Kuid oma välimusesse saab suhtuda mitmeti. Kuni umbes 25. eluaastani olin ma endast suhteliselt halval arvamusel. Ma mitte ei pidanud end lihtsalt keskmiseks, vaid pigem inetu näoga neiuks. Oma kehaga ma olin rahul aga näoga mitte. Aga ega ma midagi eriliselt endaga ette ka ei võtnud. Kunagi väga noorena mul olid hambaklambrid, et esimesi hambaid tahapoole suruda, aga klambrite kandmine oli väga tülikas tegevus. Ma natuke kandsin neid, aga ega nad ei mõjunud ja siis ma ka ei soovinud neid enam kanda. Ma leppisin sellega, et mul on kole nägu.

Madala enesehinnanguga tütarlapsele satuvad ka partnerid, kelle enda enesehinnang on madal. Paremat ei oska ju tahta. Ja madala enesehinnanguga noormehed ei jäta võimalust kasutamata, et kehvasti öelda. Või vähemalt ei tee nad kunagi sulle komplimente, et sa oled ilus. Kui sa ise end ilusaks ei pea, on ka teistel keeruline su ilu märgata.

Ma mäletan, et mul oli 24-aastasena noormees, kes minu arvates nägi hea välja. Mitte mingi naistemehe tüüpi väga ilus, aga kena. Kuid ta ise arvas, et ta on inetu. Ma mäletan, et ta rääkis, et ta käib väljas koos ilusate sõpradega, et nood meelitavad naised kohale ja siis jääb talle ka midagi üle. Ma ei mõistnud teda, sest mu arvates oli ta kena, mina olin temasse täiega armunud.

Ma tean väga hästi, kuidas inimene muutub, kui sa temasse armud. Või noh, inimene ei muutu, aga ma näen teda teistsugusena. Mul on olnud mitu korda juhus, et alguses mees ei tundu ilusana, siis ma armun temasse mingil põhjusel ja siis ma näen teda ilusana ja ise imestan, et kuidas ma seda kohe ei näinud. Et ilu on vaataja silmades ja ka ennast saab valesti näha, rääkimata teistest.

Kuid mina sain oma alaväärsuskompleksidest lahti, kui ma kohtasin oma lapse isa, sest tema nägi mind kohe kõige ilusama ja parema naisena maailmas. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ma olen kuidagi kole või valesti riides või halvasti meigitud vms. Eelmised noormehed tegid seda pidevalt. Sest mu lapse isa ei arvanud minust nii. Ta arvas, et ma olen ilus ja ka ütles seda mulle. Ja ta ei saanudki minust halvasti arvata, sest ma pole kunagi kole olnudki. Ma vaatan oma noorpõlvepilte, kui ma end koledaks pidasin ja ma ei saa aru, miks ma nii arvasin. Või tegelikult saan aru – mul oli madal enesehinnang.

Mu lapse isa ei arvanud, et ma olen paks, kui ma rasedusega kolepalju (20 kg) juurde võtsin ja sellest kaalust enam lahti ei saanud. Ma meeldisin talle igast asendist ja ta ei pidanudki seda pidevalt sõnastama. Ma mäletan, et tutvuse alguses ta tutvustas mind oma sõpradele ja sugulastele ja tegi seda uhkusega. Päriselt. Et näete, vaadake, mul selline viimasepeal naine. Mitte et ta oleks kuidagi sõnadega kiidelnud, aga ma sain tema käitumisest nii aru. Ja see hakkas vaikselt mu enesehinnangut tõstma. See ei olnud teadlik ja kindlasti mitte kiire muutus.

Ma mäletan, et ühest raamatust ma leidsin, et selle peategelasele meeldivad naised, kellel on silmapaistvad esihambad. Et alati, kui ta näeb mõnda sellise hambumusega naist, armub ta lootusetult. Kuna lootusetult armumine on täpselt minu tassike teed, siis veenis see raamat mind piisavalt, et minu hambumus on seksikas. See raamatu peategelane meeldis mulle ka.

Jah, ma ei suuda ka praegu pidada end ilusateks fotodel, kus ma tõeliselt suure suuga naeran, aga ma ei pea seda ka koledaks. Ja ma tean, et ma oskan täiesti vastupandamatult naeratada. Ma ei tea päris täpselt milline ma sel hetkel välja näen, aga ma tean, et see mõjub. Ma tean, et minu imelik hambumus, mis annab mulle eripärase välimuse, on seksikas. Natuke on kurb, et ma seda alles peale kolmekümnendat teada sain, aga tühja kah. Kahekümnendad peavadki rasked olema, et rohkem pingutades oma sisemisi väärtusi leida.

1999-3

Sellel fotol ma olen 30-aastane ja juuksur tegi mu blondile poisipeale lõbusaid rohelisi ja siniseid laike ja täppe. Oli vist halloween või midagi sarnast. Need täpid ei olnud jäävad.

Advertisements

Tagged:

14 thoughts on “Seksikad eripärad

  1. vanaiinlane 25. veebruar 2017, 19:17

    Kui on vahe sees, siis ei magata,
    mäletan seda raamatupidamise aegadest.
    Kui on vahe _ees_, siis ka ei magata,
    mäletan seda oma noorusest kui mul tõmmati
    eest, aga õnneks alt lõualuust, üks hammas välja.
    (asi ei olnud hambas vaid kuskil allpool lõualuus)
    Noored hambad kasvasid muidugu kokku aja jooksul.

    Aga hammastest ei saa üle ega ümber kui teadust panna.
    Minu Manjana teisik on Maarja K., akadeemik, kellel on
    sama “hambumuse” sündroom ehk geenimarker, kas nad on robotid?

    Mitte et mina ei suudaks robotiga koos elada, ma, tegelikult,
    olen seda terve oma teadliku elu teinud, aga nii tuttav kuidagi 😀

    Meeldib

  2. K 26. veebruar 2017, 11:02

    Ma usun et naised avastavadki oma tõelise olemuse ja salajase isiksuse kuskil 30 aastaselt. Kui nad seda üldse kunagi teevad. Paljud ei jõuagi sinna ja sul on vedanud et sina oled jõudnud. Põhjus on tegelikult igati loogiline- 30 aastaga oled sa kogenud oma elujooksul “piisavalt igasugust paska” et näha maailma ja ennast ning enda osa selles sellisena nagu see on. Enne eneseavastamist ma arvan ei olnud ma kunagi päriselt õnnelik.

    Meeldib

    • Manjana 26. veebruar 2017, 16:16

      see enne 30 “pask” on suht lasteaed, 30ndates saab teada, mida saatusel täiskasvanud inimesele varuks on. sellest katsumusest võib ka vigasena väljuda.
      et ma pakuks kolmekümnele 10 aastat juurde, mil päriselt oma olemuse teada saab.

      Meeldib

  3. Tasakaalukunstnik 26. veebruar 2017, 12:47

    tutvumine iseendaga ongi üks põnev ja pikaajaline protsess. oluline ka. kui endaga hästi läbi ei saa, siis lainetab ju terve maailm.

    Meeldib

  4. Jaanika 26. veebruar 2017, 23:41

    Inimene peab olema väga ilus, kui talle sobivad suurepäraselt lühikesed juuksed, sest nii on kõige rohkem näha ta nägu. Ma ei arva siiani, et olen ilus, aga ma oskan teha häid pilte, kus inimesed arvavad endast palju paremini. See teeb mulle alati head meelt ja tunnen ennast natuke nagu maailmaparandaja. 🙂

    Meeldib

    • Manjana 27. veebruar 2017, 00:16

      Jessas, see oli nüüd küll kõige kenamini sõnastatud kompliment, mida ma mäletan. Aitäh!
      Mul on ka inimeste pildistamisega alati sama idee olnud, et inimene peab pildile jääma nii kena, et ta endale meeldiks. Suht raske ülesanne mõnedega, kes endas ilusat inimest nähe ei oska.
      Sa tõesti oskad teha häid pilte, minu lemmikud on koera ja maastikuga. Sa elad nii ilusas kohas!

      Meeldib

  5. FIXX 27. veebruar 2017, 00:24

    Armastus on nagu alkohol, mis muudab olematu koleduse vägisi talutavaks sel moel, et loob õnneliku tuleviku pildi su kujutletavasse maailma.

    Meeldib

    • Manjana 27. veebruar 2017, 00:43

      see kommentaar on lausa mitut pidi jube. äkki see kole mõte läheb sul kevadvetega üle ja sa hakkad ilusaid asju uskuma.

      Meeldib

  6. FIXX 27. veebruar 2017, 04:01

    Ehh, ei suuda sa asju ilusaks mõelda. 🙂

    Meeldib

    • Manjana 27. veebruar 2017, 14:24

      Parandamatu optimistina ma kahtlustan, et mul on see oskus olemas, aga ainult enda jaoks. Pessimiste ma aidata ei oska.

      Meeldib

  7. FIXX 27. veebruar 2017, 21:55

    Paratamatult tunnevad mõned pessimistid kahtlaselt optimismile sarnaseid tundeid, aga aitamise mitteoskamine ei ole üleni optimistlik põhjus. 🙂

    Meeldib

    • Manjana 27. veebruar 2017, 22:19

      minu jaoks on optimism isiklik tunne. optimismiks nimetatakse ka inimese arvamust, et ta saab suvaliste asjadega hakkama. ma olen selle koha pealt realist, ega loobi liigseid lubadusi.

      Meeldib

  8. FIXX 28. veebruar 2017, 02:08

    Minumõtetes on optimism selline elujaatav hoiak, optimist aitaks või prooviks, siis isegi kui ei oskaks, aga ega sul ka paha mõte ole.

    Meeldib

  9. Kakashisith 3. märts 2017, 14:46

    Tead, mis aitab enesehinnangut tõsta- personaalne fotoshoot 🙂
    Mind aitas väga, kui hakkasin 1 fotograaf neiuga suhtlema, kellega nüüdseks oleme head sõbrannad. Lisaks töötan juba 1,5 aastat erinevates Tartu Kunstikoolides modellina, vajadusel olen aktimodell. Niimoodi õpid algul oma kehaga ja välimusega rahul olema ja pärast armastad end sellisena, nagu oled!

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: