Eesti blogijad ja mis on sisutühjus?

Sattusin sel nädalal vaatama kordusest Pealtnägijat, kus räägiti erinevatel imelikel teemadel. Viimane teema rääkis Eesti juutuuberite võistlusest ja seda ma vaatasin suu ammuli. Miks mul jäi suu lahti? Sest ETV näitas oma kanalil täiskasvanutele suunatud saates väga pikka lõiku suurte esinemis- ja arvutikasutamisoskustega, kuid, minu arvates, täiesti sisutühja kommertseksti oskuslikult tootvatest noortest. Mulle mõjus saade kui reklaam arvutikasutamise efektiivsusest ajupesul, ood meelelahutusele, kus enam üldse mõelda pole vaja. Ja seda ütleb nüüd inimene, kelle videoblogi piimatoodetest täitis täpselt sama halva meelelahutuse sisutühja eesmärki, aga tehniliselt meenutas kiviaega. Kuid ikkagi kirjutan. Mu videoblogi oligi surnult südinud lapsuke.

Lugesin täna Triinu-Liisi postitust sellest auhindade jagamise üritusest. Triinu-Liis on teinud väga põhjaliku ülevaate koos kõikide linkidega. Palju parema kokkuvõtte, kui proffide tiim Pealtnägijas ja mul tekkis ka tahtmine sõna sekka öelda.

Esiteks pean ütlema, et minu kogemused juutuubaritega on suhteliselt pealiskaudsed. Ma sain alles eelmisel suvel teada, et on olemas dokfilm HD Tanelilist. Kuna minu arvates on arvutimängude mängimine sõltuvushaigus, siis tolles filmis sai selle haiguse erinevatest külgedest põhjaliku ülevaate. Neid tüüpe, kes filmivad, kuidas nad arvutis mängivad, on karjade kaupa ja nende vaatajaid samuti. Ma ise ei mängi põhimõtteliselt ühtegi arvuti- ega telefonimängu. Kunagi ammu mängisin, aga nende videote vaatamisest ei saa ma üldse aru. Kas see on arvutisõltuvushaiguse eriti raske tase? Nagu alkohoolikul see tase, kus ta on nõus ka odekolonni jooma?

Ma pean igausuguse teksti lugemist arendavamaks tegevuseks, kui sama teksti jälgimist videoblogist. Muidugi on võimalik toota ka arendava sisuga videot, aga nagu Eestis ei ole (enam) popid kirjutavad blogid, kus sisuga teksti toodetakse, on veel hullem seis videoblogidega, kus päris sisuga blogi, mu teada, ei olegi. Ma selgitan, mida ma sisu all mõtlen. Ma pean sisukaks teksti, mis annab inimesele uusi teadmiseid mõnes teadusharus. Teadusharudena lähevad kirja kõik koolis õpetatavad ained, ka kehaline kasvatus. Sisuga tekst ei pea olema teadlase tasemel, sest selle jaoks on teadusajakirjad, aga tekst võiks olla vähemalt keskkooli tasemel. Et inimene, kellel on omandatud põhiharidus, saab sealt enda jaoks uut infot.

Toidu- ja käsitööblogidega on lihtne. Me kõik umbes teame, millises vanuses lapsed süüa hakkavad tegema ja milleks on inimene erinevates vanustes võimeline. See, et mõni täiskavanud inimene ei oska süüa teha, näitab tema arengu madalamat aset. Nagu ka toidublogi, mis õpetab, et vett ei tohi tassist mööda kallata, on suunatud eelkooliealistele. On ju lihtne?

Enamus eesti blogisid pakub lihtsalt meelelahutust. Nagu naisteajakirjad. “Mida ma täna tegin,” on tavaliselt meelelahutus, kuid seda saab kirjutada kas nii, et tekst on mõistetav algkooliõpilastele või blogija kasutab huvitavamaid-keerulisemaid-loomingulisemaid keelevõimalusi ja blogi lugemisest saab naudingu ka kesk- ja kõrgharidusega täiskasvanu. Nauditava teksti kirjutamiseks suvalisel teemal on vaja loomingulist keelekunstniku oskust. Kirjanikuks nimetatakse. Ka meelelahutus saab olla erinevatele tasemetele – mis lõbustab 10-aastast, see tihtipeale 30-aastasele lõbu ei paku.

Paljud blogijad näevad vaeva oma blogi kujundamisega. Mul on sellest täiesti ükstaspuha, kuna ma loen blogisid feedliga. Kuid blogi saab olla ka visuaalselt nauditav. See on juba keerulisem teema, sest kunstiharidusega on meie riigis kõvasti halvemad lood kui kirjutamis- ja lugemisoskusega. Enamuse inimeste kunstimaitse kujundamisel mängib olulist rolli reklaam. Selle tõestuseks on asjaolu, et enamus algajaid fotograafe püüdleb oma fotodega reklaamfoto poole, mitte ei ürita olla originaalne, äratuntava enda stiiliga, mis ei kopeeri kedagi. Kujutaval kunstil on sügav seos ajastuga, nagu muusikalgi. Mis oli moes 50 aastat tagasi, on praeguseks vanamoodne.

Praegu on ingliskeelses juutuuberite maailmas popp selline tüdruk nagu Poppy. Ta on ülihea näide, mida tähendab olla stiilne. Stiiline igatpidi. Selles videos pilab ta südamerahus kõike, mida kommertslikus blogimaailmas oluliseks peetakse. Pila on isegi see, et ta tekst on lihtne ja video lühike. (Lohedena venivaid tekste ja videosid oleks väga keeruline pilada, sest tuleks kasutada hüpnoosi inimeste uinutamiseks). Jah, ta ei tee seda videot üksinda, aga siiski, tulemus on igatpidi esteetiline ja nauditav.

Arvamusblogidest. Jah, Eestis on televisioonis ja üldse ajakirjanduses kombeks, et erinevatel eriharidust vajavatel teemadel küsitakse arvamust suvalisetelt tüüpidelt. Loomulikult võib igal inimesel olla oma arvamus raudteeehitusest, presidendivalimistest, demokraatiast ja õigussüsteemist, aga tihtipeale vastab ajakirjanduses avaldatud arvamuse tase inimesele, kes pole põhikooli tasemel arusaamist ühiskonnaõpetusest või majanduse algtõdedest, ehk täiesti algteadmised puuduvad. Kui sa oled kuulus laulja, sportlane, näitleja, selgeltnägija, siis on su arvamus muudel teemadel meelelahutusliku eesmärgiga või pakub huvi sotsioloogile teemal “sportlaste arvamus demokraatiast”. Lihtne onju?

Muidugi on filosoofia selline teadusharu, mille alla saab toppida kõiksugu loogilisest mõtlemisest ja järeldustest tekkinud targutusi, kuid kuna mina olen filosoofiat õppinud vaid mõned ainepunktid, siis ma parem sel teemal sõna ei võtaks. Kuigi mulle meeldib targutada. Kuid kohe lõpetan. Lõpetatud.

Advertisements

Tagged: ,

11 thoughts on “Eesti blogijad ja mis on sisutühjus?

  1. Nell 5. märts 2017, 22:50

    See Pealtnägija klipp võis küll blogi/vlogikaugetele inimestele jätta mulle, et tegemist on mingite imbetsillidega või niisama madala vaimse võimakusega seltskonnaga. Ma pole küll vlogimaailmaga kursis aga ma kahtlustan, et tehakse ka sisukamat kraami. Aga need vist ei jõua massidesse.

    Like

  2. Haldjapiiga 6. märts 2017, 01:49

    Ma tahtsin rääkida neist va arvutimängudest.
    Mulle vanasti ikka vahest meeldis mängida. Siis mul oli vahepeal arvuti mis töötas natukene ainult sellepärast, et mina tahtsin. Mängida tollega ei saanud. Aga juutuub töötas.
    Enne seda katkise arvuti aega jäi mul pooleli selline mäng nagu Dreamfall: the longest journey. See polnud lõpuni valminud. Ma siis vaatasin juutuubist lõpuni, viimast osa pidin ka veel tükk aega ootama.
    Noormees kes seal mängis kommenteeris üsna mahlakalt, lisaks oli mängu züsee ja püänt hästi välja mõeldud. Meelelahutusena vaadata mingit jorssi mängimas või televiisorist suva seebikat pole mingit vahet.
    Mängimine tekitab suuremat sõltuvust kui mängimise vaatamine.

    Like

  3. vivsu 6. märts 2017, 09:28

    Mulle väga meeldib su blogi!
    Aga sa natukene teed vist liiga selle postitusega näiteks Märt Koigile, kellel minu arvates on väga lõbusad ja sisukad youtube’i videod. Soovitan vaadata https://www.youtube.com/user/EuroLaser ja alustada kuulsast Savisaare protsessist: https://www.youtube.com/watch?v=Vs1a2tWgJeE

    Like

    • Manjana 6. märts 2017, 14:03

      Aitäh!
      Seda Savisaare protsessi näitas Pealtnägijas, mul ei olnud naljakas.

      Like

  4. sisutühjusest – Mesiliis 6. märts 2017, 16:20

    […] natuke aega tagasi Manjana postitust, mis küll keskendus pigem juutuuberitele ja nende sisuloomele. Mul hakkas aga mõte hoopis teises […]

    Like

  5. Pipi 6. märts 2017, 17:09

    Ma loen su blogi heameelega, kuna kirjutad arusaadavalt ja intrigeerivalt. Loen ka Mallukat ja nt hundiulgu.

    Like

  6. Virge 7. märts 2017, 15:05

    Mu elukaaslase vend on on arvamusel, et ta ostab (õigemini vanemad) ühe kõva mänguriarvuti ja seejärel hakkab filmima seda, kuidas ta mängudes etappe läbib. Oi kui palju me oleme selle üle vaielnud ja tõmmelnud. Aga mis siin ikka, pidi tulevikus jõhkralt raha kokku kraapima 😀 Eks näis. Tegemist tüüpilise ülekaalulise noorega kes päevad läbi ainult arvuti ees vedeleb.

    Like

    • Manjana 7. märts 2017, 16:15

      Lisaks juutuuberitele on veel mingi imelik keskkond, mis ongi selle jaoks, et seal saab teisi mängimas vaadata. Sõbrants väitis, et kui tal oleks suured tissid ja ta neid seal lisaks mängimisele näitaks, siis saaks palju raha 😀 Aga tal pole noid tisse …

      Like

  7. Kakashisith 8. märts 2017, 15:48

    Blogimine on mõnus, saab auru välja lasta või niisama muljetada. Minu oma ( https://quigonjedi.wordpress.com/) ei kõlbagi vist ühegi kategooria alla,kuna mul on palju erinevaid alakategooriaid. Kuigi jah, võib-olla pigem siiski fotoblogi moodi nähtus. Mallukat ma ei loe, ei oska seletada aga ta on mulle kuidagi vastumeelne…

    Like

    • Manjana 8. märts 2017, 16:27

      Mis mõttes, et sa ei loe, ega tunne inimest, aga on vastumeelne? Nagu hallide varjundite raamat 😀

      Like

      • Kakashisith 8. märts 2017, 17:08

        Olen lugenud Mallukat, muidu ei peaks vastumeelseks. Aga see on puhtalt maitseasi, eks? 🙂 Minuarvates ta natukene pingutab üle.

        Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: