Kas inimene vananedes läheb rumalamaks?

Paljud vanemad inimesed leiavad, et neil on täielik õigus loll olla, sest nad on selleks piisavalt vanad. Kuid kas nad tegelikult ikka on lollid, või on elu neid õpetanud lolli mängima, on küsimus, mllele nad ise ka tihtipeale vastata ei oska. Või ei taha. Kuid mina tegin täna Tartu Ülikooli akadeemilise testi, et enda aju liigutamise olukord kindlaks teha. Muideks, täna on viimane päev seda teha, sest juba kolmapäeval saab minna Tartusse selle aasta testi tegema.

Ei, mul ei ole plaanis kuskile ülikooli sisse saada, aga ma arvan, et ma nibin-nabin ma isegi saaksin. Ma sain testi eest kokkuvõttes 59 protsenti, mis tähendab, et ma olen targem, kui keskmine eelmisel aastal ülikooli sisseastuda üritaja (keskmine on 50). Kuid kindlasti saavad kõik sisse 65 protsendiga. Mis tähendab, et ma olen võrreldes keska lõpuga rumalamaks jäänud, sest siis ma oleksin selle testi kindlasti 65-le ära teinud. Ma olin hinnete järgi päris taibu.

Kuid mis on mu teadmistes muutunud? Ma sain tehtud kaks seitsmest erinevast osast: inglise keele ja eestikeelsest tekstist arusaamine. Täiesti loogiline tulemus – neid kahte kasutan ma pidevalt enda lõbustamiseks, seega oskan ma neid hästi. Kuid näiteks keska lõpus, ei osanud ma inglise keeles ühtegi sõna, kuna ma õppisin võõrkeeltest vene ja saksa keelt. Ma ei usu, et ma oleksin keska lõpus suutnud sarnast keeletesti saksa või vene keeles teha. Ma ei lugenud tollel ajal oma lõbuks midagi teistes keeltes.

Kuid mida ma keskas hästi oskasin, olid matemaatika, loogika, ruumiline värk. Kuna ma nüüd kartsin, et ma olen kogu matemaatika valemitevärgi ära unustanud, siis ma jätsin selle lõppu, aga tegelikult oli see suhteliselt lihtne ja tahtis pigem natuke loogikat ja peast arvutamist. Ehk ma feilisin tänu argusele ja võimete alahindamisele. Testi sai teha kolm tundi ja ma olin kolme tunni lõpuks nii sigaväsinud, et ma enam ei viitsinud. Mul oli läinud hunnik auru asjadele, mida ma arvasin, et ma lihtsalt oskan, aga ei osanud, sest juhe jooksis kokku. Ma saan küll igasuguste graafikute ja maakaartide vahtimisega hakkama, aga ma teen seda ikka väga harva. Ja see oli koledamal kombel väsitav. Ma ei ole harjunud kolm tundi järjest intensiivselt oma pead murdma ja ma ei osanud oma võimeid õigesti hinnata.

trepp

Pildil vaatetorni trepp. Puust. Praegu tundub, et tegemist on allakäigutrepiga, aga kui teisest otsast vaadata?

Milline on vastus pealkirjas esitatud küsimusele? Ma arvan, et inimene ei lähe vanemaks saades rumalamaks. Kuid inimesel on valed arvamused oma võimetest, mis takistab ülesandeid hästi lahendada. Teadlased ka väidavad, et inimese vaimne võimekus ei kao kuskile, kui sind just kole peavigastus ei taba. Minu puhul tundub, et ma olen oma võimekuse kandnud ühest kohast teise. Ruumilise mõtlemise olen ära vahetanud võõrkeele vastu. Huvitav, kas see tõestab seda, et aju on kindla suurusega nõu? Minuteada teadlased nii ei arva. Aga isegi minusugune ekstravert ei suudaks mitmel rindel rabada. Kuid kõik need vanemad inimesed, kes ajavad on rumalust või õppmisvõimetust vanuse süüks, nad on tavaliselt laisad ja valetavad, või nad pole ka nooruses eriti teravad pliiatsid olnud.

Advertisements

2 thoughts on “Kas inimene vananedes läheb rumalamaks?

  1. vanaiinlane 20. märts 2017, 21:23

    Mis retooriline küsimus.
    Defineeri enne rumalus.
    Kõik kanaemad arvavad, et tibud tuleb kindlasti kõrgkooli sokutada.
    Teevad enne akadeemilised testid läbi ja vaatavad ühikatoad üle 😀
    et tibudel ikka soe ja mugav oleks tiibu sopsutada ja kaagutada.
    Muidu jäätegi siia munema nagu mina, on ema koolituses kindel.

    Mina maksan siiamaani meie lapse õppelaene,
    kõik 90ndate tasulised kõrgkoolid Tallinnas
    oli vaja läbi proovida, miski ei sobinud…

    Like

  2. FIXX 21. märts 2017, 13:34

    Saad seda rumalust tunda alles siis kui vana oled. 🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: