Joodik on see, kes purju ei jää

Eveliis on täna arutlenud teemal, et kes on joodik. Nii huvitav teema! Ma ei ole kindel, et ma küsimusele õiget vastust tean, aga midagi ma ikka tean. Ma käin juba mitu aastat stabiilselt umbes kord nädalas kõrtsis ja tunnen karjade kaupa inimesi, keda ma olengi näinud ainult siis, kui nad joovad. Alkoholi. Ehk mul on tutvusringkonnas väga suur hulk inimesi, keda ma ei kujuta kainena ette. Või noh, kujutan ette ikka, sest fantaasia töötab, aga ma ei tea kui palju mu ettekujutus tõele vastab. Mõnede kohta ma arvan küll, et nad on alkohoolikud, enamus kõigub piiri peal.

Kuid ma arvan, et joodik on see, kes enam ühest pudelist tavalise kangusega (4,5 kraadi) või klaasist veinist purju ei jää. See ei pea tähendama, et inimene on alkoholist sõltuv, see tähendab, et ta joob liiga tihti ja liiga palju. Kui juua piisavalt tihti, siis on vaja sama joobetunde saamiseks juua juba natuke rohkem. Joodik on see, kes joob rohkem kui mittejoodik. Kõlab ju loogiliselt? Kui inimene on nii joomisega harjunud, et väike kogus enam ei mõju, siis ta on joodik ehk alkohoolik.

Ma arvan, et joodik ongi see, kes joob liiga tihti ja liiga palju. Kuhu tõmmata piir, et kui tihti on liiga tihti ja kui palju on liiga palju? Vot seal ongi piir, et normaalsel tervel inimesel tekib peale esimest klaasi või pudelit purjus olemise tunne. Purjus olemise tunne on tavaliselt sumin peas, muutused meeleolus ja kõnes. Kuidas kellelgi. Minu isiklike kogemuste järgi tekib ühe pudeliga purjusjäämise tunne siis, kui joodki nädalas ühel õhtul ühe pudeli õlut. Või siis ühe klaasi veini. Kusjuures ma arvan, et mul on keskmisest parem alkoholitaluvus, sest mul ei teki ka umbes 6 pudeli õlle joomise tagajärjel pohmelli ja rohkem ma lihtsalt juua ei taha, sest siis ma olen juba sigalakkutäis. Ma paar aastat tagasi tegin katse kus ma jõin palju erinevaid alkohole segamini, et kontrollida, kas mul tõesti ei tekigi kunagi pohmelli. Tookord ikka tekkis, aga ma nägin ka kõvasti vaeva.

Et täieliku mittealkohooliku tunneb selle järgi ära, et nagu ta joob ära 2 pudelit õlut või paar klaasi veini, on tal käpp maas ja ta peab oksendama minema või teeb muid imelikke tegusid. Tõeline alkohoolik peab sellise oleku saamiseks ikka hirmus palju vaeva nägema. Tõelisel alkohoolikul kulub korraliku joobe saamiseks kole palju alkoholi. Muidugi, kui inimene on tsüklis ja vahetpidamata jooma peab, siis pole enam vaja uurida, kas ta on alkohoolik või mitte, ja ma ei tea milliseid koguseid sõltuvusalkohoolikud vajavad. Enamus inimesi jääb selle mittealkohooliku ja sõltuvusalkohooliku vahele.

Ma ei saa aru, miks joovad need inimesed alkoholi, kel tekib pohmell. Ma tahaks öelda, et inimene peab ikka alkohoolik olema, kui ta teab, et tal tekib pohmell, aga ta ikka joob. Kuid kuna ma ei tea eriti, peale enda, neid, kel pohmelli ei teki, siis ma vist ei tohi sel teemal sõna võtta.

Teine asi, mis on minu arvates kahtlane asi, on kodus üksinda joomine. Olenemata alkoholi kogusest, on see kahtlane. Ma saan aru, et seltskonnas juuakse, sest teised joovad ja pole lihtne eristuda ja siis on kõik ühtemoodi purjus totakad. Aga miks peaks kodus üksinda jooma? Ok, nüüd kui ma seda kirjutama hakkasin, saan ma sellest aru. Inimesed joovad tavaliselt sellepärast, et kainena on nad liiga pinges ja alkohol lõdvestab lihaseid ja meeli ja siis inimene pole enam nii pinges. Mina kodus üksinda ei joo, sest ma tunnen end oma kodus väga turvaliselt ja siin ei tekita minus miski pingeid. Ma joon teistega väljas, sest võõrad inimesed ja väljasolemine tekitab pingeid. Ehk teisisõnu – inimesed, kes ei oska oma pingetega mitte üheski kohas teismoodi hakkama saada, kui alkoholi juues, on potentsiaalsed alkohoolikud? Kui sa juba kodus üksinda ka alkoholi tahad, tuleb sul alkoholiga ettevaatlik olla ja oma pingetega tegeleda.

Kolmas asi, mida ma ei mõista, on pohmelli ravimine uue koguse alkoholiga. See on küll täielik alkohooliku tunnus? Mul puudub üldse huvi mitu päeva järjest “pidu panna.” Ma olen seda teinud, aga ma ei mäleta enam millal, aga ma olen seda alati vastumeelsusega teinud. Umbes nii, et muud ei jää ju üle, kui ma juba sellisesse kohta sattunud olen. Ma arvan, et pohmelli ravivad alkoholiga ikkagi vaid alkohoolikud. Teised üritavad abi saada kurgisoolveest või millestki muust. Onju loogiline?

koht
4 aasta vana pilt mu kodukõrtsist, kui seal toimus kontsert.

Et kes siis on alkohoolik? See, kes joob nii palju, et talle enam mittealkohooliku kogus pähe ei hakka. Loogiline vastus muarust. See, kui keegi on alkoholisõtlane, on juba haigus, kust tagasiminekut ei ole. Kuid neid, kes joovad joodiku kogustes ja saavad sealjuures oma eluga perfektselt hakkama, on väga palju. Kui nad kõik end alkohoolikuteks tunnistaks, oleks esimene samm tagasi tehtud ja nad teaksid kontrollida oma tarvitatavaid alkoholi koguseid. Tegelikult ei ole enda ja teistega hästi läbisaaval inimesel üdse alkoholi vaja. Alkoholi tarbimine, ükskõik millises koguses, on probleemide näitaja. Täiesti probleemivabu inimesi ma ei tea kust leiab.

16 comments

  1. Tegelikult on nii et kui inimene on jõudnud nö. päris joodiku staadiumisse, siis jääb ta purju just väga väikesest alkoholi kogusest.

    Meeldib

  2. Enamasti ju ongi nii, et see kõige mõnusam sumin tuleb esimesest ja ka teisest õllest. Edaspidine on mõttetu lakkumine sest mõnutunne enam ei tõuse märkimisväärselt, ehkki just selle lootuses kallatakse järjest enam kõrist alla. Olles noorest peast oma piirid kindlaks teinud, palju alkot kannatad enne kui öökima ajab, milleks peaks täie aruga inimene seda uuesti tegema.
    Mõne tegevuse juures tõstab kerge joove naudingut oluliselt, minu puhul näiteks mäesuusatamine, agressiivne arvutimäng, saun, kuuma ilmaga aiatöö, …
    Arvan, et joodikustaatuse määrab pigem sõltuvus, ehk olukord kus tunned vajadust alko järgi ja oled mures, et mis siis saab kui ei peaks kodus käepärast olema. Mul oli jäätisega vahepeal sihuke seis 😀

    Meeldib

  3. Ma nüüd kõlan nagu jooksin üksinda kodus khm..
    aga ma tahtsin ikkagi õiendada. Ei ole nii, et pinged ja sellepärast juuakse kodus/mitte kodus. Juuakse ka sellepärast kodus, et kontroll. Kui jood avalikus kohas võid kaotada kontrolli ja see võib kaasa tuua jamasid. Kodus ja meeldivas seltskonnas pole kontrolli kaotusest lugu.
    Mulle piisab imevähesest, et muutuda joviaalseks, jutukaks ja kõvahäälseks. See on piinlik. Parem, siis teha seda salaja ja teki all. Kui üldse 🙂

    Meeldib

    • sinu probleem on häbelikkus, ehk hirm, mida teised sinust arvavad. ma hakkan suurema alkoholikoguse peale teisi inimesi suudlema, hoolimata soost, kui teine ei taha, siis ma vägisi ei tee. õnneks ei juhtu seda väga tihti. ma eriti ei põe seda. kodus poleks mul ju selle sooviga üksinda midagi teha 😀

      kodus meeldivas seltskonnas tipsutamises pole midagi halba, peaasi, et päris üksi ei tekiks ilma erilise põhjuseta vajadust pudelit kallutada.

      Meeldib

  4. Ma kodus joon vahel pitsi kangemat, kui kohutavalt külm on. Juhuks, kui tööl vms kuskil on väga raske ja konflikte täis päev olnud, võtan kodus klaasi veini, sest siis saab kiiremini pinge maha. Eks jalutades saaks ka, aga veiniga on lihtsam. Samas ma ei kujuta ette, miks peaks ära jooma terve pudeli veini. Hea hakkab ju juba ühe klaasi järel ja enam paremaks ei lähe, ainult keel muutub pehmeks.
    Mul on alkohooliku geenid, seepärast pole ma kunagi oma taluvuse piire testinud. Milleks oma elu keeruliseks elada? Ja sõpradega on lõbus niisamagi, ilma alksita.

    Liked by 1 person

  5. Tore näha, et meil on sama kodubaar;) Imeline koht;)

    Või noh.. ma nüüd pole ammu joonud ÜLDSE ja ka sinna ammu sattunud, aga palju aastaid oli põhikoht, olenemata oma nimest (hehe), ja kui praegu linnapeale läheks, seaks sammud just sinna! Aga eemaldunud joomisest olen just nähes väga lähedalt sõprade peal alkoholismi.. Mehed meesteks.. Nende puhul on vahel raskegi aru saada, on nad nädalalõpu joodikud või päriselt jama.. Aga .. minu elus on 2 naisterahvast (pean neid nüüdseks lihtsalt kehadeks, mida kutsuda naisteks, sest kunagistest sõbrannadest on alles jäänud vaid sarnane nägu), … kumbki alla 30, kellega tegelemine, on viinud endalt soovi juua. Mõlema inimese puhul muide piisab väga väikesest kogusest alkoholist, aga nad on mõlemad võimelised ka ära jooma väga kiiresti liiter+ viina. Väga kurb. Aga jah.. sõprade, pere, arstide, ravi jne abil pole siiski kumbki järjepeale saanud ja ilmselt ei saagi. Ühel on keha juba praktiliselt üles ütelnud – organid lihtsalt ütlevad üles samm-sammult. Ja see kiire hääbumine on toimunud ülilühikese ajaga, 2-3 aastat. Kummagi puhul poleks elusees arvanud, et üleüldse alkoholismi potensiaali võiks olla, ka peres kummalgi ei ole alkoholismi jne.

    Ülikooliajal ja üleüldse oma 20ndad ma peamiselt jõin ikka paar korda nädalas, ja korralikult. Mingi periood isegi iga päev. Elu oligi baila. Hetkel pean usinalt meenutama, millal viimati alkoholi jõin. Kapid on täis veini, mu parimad sõbrad tegelevad veiniäriga ja ma tegelikult armastan viskit, väga. Aga praegu, on see mu elust jah kõik off. Ehk kunagi uuesti. Praegu tekitavad lihtsalt isegi kergelt purjus inimesed minus tülgastused ja viha ja kurbust.

    Meeldib

  6. Huvitav teema jah. Kusjuures Mari märkis kommentaaris jumala õigesti, et krooniline alkohoolik jääb purju juba väga väikesest kogusest. Üksinda alkoholi tarbimisest – hmm. Mina võtan süümepiinadeta klaasikese veini ligi, kui juhtun üksinda kodus olema ja näiteks terrassile päikeseloojakut vaatama lähen. See ei ole kuidagiviisi pinges olekuga seotud, või ebaturvalisuse tundega. Mulle lihtsalt meeldib hea veini maitse, lisaks on see justkui väike rituaal – vein tundub väärtuslikum, pidulikum kui kohv või tee või piim või vesi (muidugi võivad ka nimetet joogid teatud olukorras kulla hinnas olla). Aga pohmelli ravimine alkoholiga on küll lausa rõve!

    Meeldib

    • Ma, vist, päris lähelt ühtegi päris kroonilist alkohoolikut ei teagi. Eks igaühel mõni tuttav-sugulane on, aga ega ma nende igapäevaelu, õnneks, ei tea.

      Meeldib

  7. Me kõik jääme purju kui joome, eristab meid see, kuidas meie närvisüsteemid reageerivad alkoholi kogusele ja alkoholile endale.
    Parmudel on selline olukord kus nad joovad juba mitmendat päeva on organism on harjunud teatava promilliga ja nad suudavad näiliset kained väljapaista olla endajaoks, siis piisab paarist pitsist et purju jääda. see tekitab arusaama .et nii vähe on vaja ja oo kui palju kannatab.
    Ükskõik mille tarbimine on probleemide lahendamine. 🙂

    Meeldib

    • Ma lootsin, et sa kommenteerid midagi, kust selguks sinu suhe alkoholiga, aga ma sellest kommentaarist küll midagi välja ei lugenud.

      Meeldib

  8. Alkoholi ja probleemide (või ka turvalisusetunde) korrellatsioonist – ma arvan, et see on kultuuritausta küsimus kah. Vast ka ilmastiku? Võtame Vahemeremaad. Vaat et iga söögikorra juurde käib neil vein. Tihti veega lahjendatult, aga siiski. Samas on sealsed elanikud laias laastus vägagi pingevaba ellusuhtumisega. Aga Põhjamaades võtab masendunud mees klaas kanget ja seejärel laseb endale kuuli pähe. Halvemal juhul kellelegi teisele…

    Meeldib

  9. Mina joon tihti just üksi kodus olles veini, sest ma naudin veini maitset ja neid mõtteid ja meeleolu, mis siis tekib. Või vaatan koos veiniga mõnda tõeliselt head filmi või loen raamatut. Keegi ei tüüta kõrval rumala jutuga.

    Meeldib

  10. Joodik on see, kes ei suuda alkoholile EI ütelda, kes ei kontrolli enam olukorda ning siis kui viin viib.
    Kui on võimalus valida kõige muu ja alkoholi vahel, siis valitakse alkohol, kõik ununeb või ei tundu enam tähtis.
    Siis kui ei tunta enam süüd ega häbi, vaid leitakse ainult vabandusi MIKS.
    Kui jalad enam ei kanna, kuid käsi tõuseb kasvõi vägisi.
    Siis kui iga tilk on nii kallis, et ollakse valmis selle nimel võitlema, peksma, lööma, kasvõi enda alaealist tütart, kes enam ei suuda ning viskab pudeli aknast välja ja saab selle eest peksa.
    Joodik on nõrk inimene, selgrootu.
    Ma olen joodikute laps ja mina arvan, et joomine on valik. Kui sul on valida kas vastutus või pudel, siis on selgrootu valida pudel. Ma pean enda vanemaid selgrootuteks, mitte haigeteks, sest ma olen näinud seda lähedalt. See on valik, inimene valib enda tee ise. Mina ju olen suutnud teha teistsuguseid valikuid ning minu „kaasavara“ oli nende omadest palju räpasem.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.