Joodik on see, kes purju ei jää

Eveliis on täna arutlenud teemal, et kes on joodik. Nii huvitav teema! Ma ei ole kindel, et ma küsimusele õiget vastust tean, aga midagi ma ikka tean. Ma käin juba mitu aastat stabiilselt umbes kord nädalas kõrtsis ja tunnen karjade kaupa inimesi, keda ma olengi näinud ainult siis, kui nad joovad. Alkoholi. Ehk mul on tutvusringkonnas väga suur hulk inimesi, keda ma ei kujuta kainena ette. Või noh, kujutan ette ikka, sest fantaasia töötab, aga ma ei tea kui palju mu ettekujutus tõele vastab. Mõnede kohta ma arvan küll, et nad on alkohoolikud, enamus kõigub piiri peal.

Kuid ma arvan, et joodik on see, kes enam ühest pudelist tavalise kangusega (4,5 kraadi) või klaasist veinist purju ei jää. See ei pea tähendama, et inimene on alkoholist sõltuv, see tähendab, et ta joob liiga tihti ja liiga palju. Kui juua piisavalt tihti, siis on vaja sama joobetunde saamiseks juua juba natuke rohkem. Joodik on see, kes joob rohkem kui mittejoodik. Kõlab ju loogiliselt? Kui inimene on nii joomisega harjunud, et väike kogus enam ei mõju, siis ta on joodik ehk alkohoolik.

Ma arvan, et joodik ongi see, kes joob liiga tihti ja liiga palju. Kuhu tõmmata piir, et kui tihti on liiga tihti ja kui palju on liiga palju? Vot seal ongi piir, et normaalsel tervel inimesel tekib peale esimest klaasi või pudelit purjus olemise tunne. Purjus olemise tunne on tavaliselt sumin peas, muutused meeleolus ja kõnes. Kuidas kellelgi. Minu isiklike kogemuste järgi tekib ühe pudeliga purjusjäämise tunne siis, kui joodki nädalas ühel õhtul ühe pudeli õlut. Või siis ühe klaasi veini. Kusjuures ma arvan, et mul on keskmisest parem alkoholitaluvus, sest mul ei teki ka umbes 6 pudeli õlle joomise tagajärjel pohmelli ja rohkem ma lihtsalt juua ei taha, sest siis ma olen juba sigalakkutäis. Ma paar aastat tagasi tegin katse kus ma jõin palju erinevaid alkohole segamini, et kontrollida, kas mul tõesti ei tekigi kunagi pohmelli. Tookord ikka tekkis, aga ma nägin ka kõvasti vaeva.

Et täieliku mittealkohooliku tunneb selle järgi ära, et nagu ta joob ära 2 pudelit õlut või paar klaasi veini, on tal käpp maas ja ta peab oksendama minema või teeb muid imelikke tegusid. Tõeline alkohoolik peab sellise oleku saamiseks ikka hirmus palju vaeva nägema. Tõelisel alkohoolikul kulub korraliku joobe saamiseks kole palju alkoholi. Muidugi, kui inimene on tsüklis ja vahetpidamata jooma peab, siis pole enam vaja uurida, kas ta on alkohoolik või mitte, ja ma ei tea milliseid koguseid sõltuvusalkohoolikud vajavad. Enamus inimesi jääb selle mittealkohooliku ja sõltuvusalkohooliku vahele.

Ma ei saa aru, miks joovad need inimesed alkoholi, kel tekib pohmell. Ma tahaks öelda, et inimene peab ikka alkohoolik olema, kui ta teab, et tal tekib pohmell, aga ta ikka joob. Kuid kuna ma ei tea eriti, peale enda, neid, kel pohmelli ei teki, siis ma vist ei tohi sel teemal sõna võtta.

Teine asi, mis on minu arvates kahtlane asi, on kodus üksinda joomine. Olenemata alkoholi kogusest, on see kahtlane. Ma saan aru, et seltskonnas juuakse, sest teised joovad ja pole lihtne eristuda ja siis on kõik ühtemoodi purjus totakad. Aga miks peaks kodus üksinda jooma? Ok, nüüd kui ma seda kirjutama hakkasin, saan ma sellest aru. Inimesed joovad tavaliselt sellepärast, et kainena on nad liiga pinges ja alkohol lõdvestab lihaseid ja meeli ja siis inimene pole enam nii pinges. Mina kodus üksinda ei joo, sest ma tunnen end oma kodus väga turvaliselt ja siin ei tekita minus miski pingeid. Ma joon teistega väljas, sest võõrad inimesed ja väljasolemine tekitab pingeid. Ehk teisisõnu – inimesed, kes ei oska oma pingetega mitte üheski kohas teismoodi hakkama saada, kui alkoholi juues, on potentsiaalsed alkohoolikud? Kui sa juba kodus üksinda ka alkoholi tahad, tuleb sul alkoholiga ettevaatlik olla ja oma pingetega tegeleda.

Kolmas asi, mida ma ei mõista, on pohmelli ravimine uue koguse alkoholiga. See on küll täielik alkohooliku tunnus? Mul puudub üldse huvi mitu päeva järjest “pidu panna.” Ma olen seda teinud, aga ma ei mäleta enam millal, aga ma olen seda alati vastumeelsusega teinud. Umbes nii, et muud ei jää ju üle, kui ma juba sellisesse kohta sattunud olen. Ma arvan, et pohmelli ravivad alkoholiga ikkagi vaid alkohoolikud. Teised üritavad abi saada kurgisoolveest või millestki muust. Onju loogiline?

4 aasta vana pilt mu kodukõrtsist, kui seal toimus kontsert.

Et kes siis on alkohoolik? See, kes joob nii palju, et talle enam mittealkohooliku kogus pähe ei hakka. Loogiline vastus muarust. See, kui keegi on alkoholisõtlane, on juba haigus, kust tagasiminekut ei ole. Kuid neid, kes joovad joodiku kogustes ja saavad sealjuures oma eluga perfektselt hakkama, on väga palju. Kui nad kõik end alkohoolikuteks tunnistaks, oleks esimene samm tagasi tehtud ja nad teaksid kontrollida oma tarvitatavaid alkoholi koguseid. Tegelikult ei ole enda ja teistega hästi läbisaaval inimesel üdse alkoholi vaja. Alkoholi tarbimine, ükskõik millises koguses, on probleemide näitaja. Täiesti probleemivabu inimesi ma ei tea kust leiab.