Kuidas me sööme? Ei mingit kastet

Indigoaalane on püstitanud nii hea kirjutamisteema – kuidas inimesed kodus söövad. Ma arvan ka, et tänapäeval toituvad inimesed väga erinevalt ja seepärast ongi huvitav lugeda kui tavaline inimene, mitte toidublogija oma söökidest kirjutab. Näiteks Triinu-Liis kirjutab oma tavalistest söökidest päris tihti, aga ma arvan, et ta toidud on isikupärased. Ma kirjutan umbes samadest asjadest – täiesti tavalistest toitudest, mida ma mõnikord teen, aga ma kirjutan toidust siis, kui arvan, et mu retseptist võiks algale kodukokale kasu olla. Keerulisi asju ma blogisse kirja pole pannud ja ega ma eriti keerulisi asju ei tee ka.

Kõigepealt peab ütlema, et ma pooldan tervislikku toitumist. Ma mitte ainult ei jälgi taldrikul kolmandiku reeglit, vaid tavaliselt on pool taldrikut täidetud aedviljadega, mis ei ole kartul. Erinevalt Triinu Liisist, ei tee ma toitu mitmeks päevaks vaid üheks korraks. Kuigi näiteks makaroni või riisi ma keedan rohkem, et järgmiseks korraks ka jääks, üks vaev vähem.

Ma teen süüa täiesti teistmoodi kui mu ema. Ema teeb konkreetseid vanaaegseid toite, mille nimekiri on suhteliselt lühike ja kus aedviljal on väga väike kõrvalosa. Mulle meeldib kogu aeg uusi toite välja mõelda.

Küsimus “Kas prae kõrvale on ka kaste?” on keeruline vastata. Väga tihti mu praad ongi kaste. No selline panni peal õliga praetud aedviljaribad maitsestatud õunaveini ja erinevate maitsetaimedega, mida mul on suur valik. See läheb näiteks riisi või makaronide juurde. Kui nende praetud aedviljade juurde läks ka natuke hakkliha või kanafileetükke, teen veel kõrvale toore aedvilja salati. Üldiselt hapukoorega, harva õliga, tihtipeale ainult soola-pipraga. Ma ju räägin, ma armastan aedvilju. Aga eraldi jahukastet ma küll kunagi millelegi juurde ei tee, ikka salat peab tolle kastme rolli ise ära mängima.

Vanasti me terve perega jõime toidu kõrvale piima, mina mõnikord ka keefiri. See oli mu eksi komme. Kui me lahku kolisime, siis me lapsega lõpetasime toidu kõrvale joomise ära. Mitte midagi ei joo toidu kõrvale. Piima või keefiri joon ma nüüd pannkookide või suvalise koogi kõrvale. Mõnikord ka võileiva kõrvale. Aga leiva toidu kõrvale söömine oli mu vanavanemate komme.  Minu ema toidu kõrvale leiba ei söö. Ta noorem vend (läheneb ka juba vanusega 70-le) sööb toidu kõrvale leiba.

Kartul on mu toidulisand või koostisosa paar korda nädalas. Lisadena kasutan veel riisi, makarone, tatart, hirssi, odratangu, kuskussi. Ma alles aasta tagasi avastasin kui maitsev on ordakruup või tang? Noh see suurem. Huvitavalt mõrkjas ja mahe korraga.

Indigoaalane arvas, et kes see soola ja suhkrut jälgib. Muidugi jälgin. Mu eks armastas palju soolasemaid toite kui mina ja laps. Pärast lahkukolimist olen ma saanud ikka palju väiksema soolakogusega toite teha. Päris ilma ei saa. Kuid suhkrut panen ma toitudesse lahkemalt. Kohvi ma hetkel ei joo jälle ja tee sisse ma suhkrut ei pane, aga kõikidesse toitudesse panen küll. See valge suhkru hirm jätab mind täiesti külmaks. Suhkur teeb toidud heaks, fakt!

vorm

Vormitoidud on me lemmikud. Tükeldad kõik asjad ära, viskad nõusse, kallad munaseguga üle, juustu ka peale ja ahju. Mu viimane avastus on, et kui vormi panna hakkliha, siis seda pole vaja enne praadida, ainult maitsestada. Vanasti ma millegipärast praadisin. Küpseb ilma ka ära. Samuti pole vaja riisi enne keeta, võib toore riisi ka panna. Ja söön selle vormiroa ilma mingi kõrvaljoogi või leivata. Ning enamuse toidust moodustavad taimed. Pildi vormiversioonis on palju peeti. Peet tahab küpsemiseks pikka aega või olla hästi peeneks tükeldatud või riivitud, et kiiremini valmis saada.

Nüüd sai suures plaanis kirja, mis meie kodus toidurindel toimub. Väljas me söömas ei käi. Laps ei taha välja sööma, ma ei tea miks.

Advertisements

2 thoughts on “Kuidas me sööme? Ei mingit kastet

  1. Klari 29. märts 2017, 16:00

    See toidu kõrvale leiva söömine oli mu vanaisa põhiterror. Tema nähes ei tohtinud mitte keegi mitte kunagi leiba söömata jätta. Praegu ma ise toidu kõrvale leiba ei söö (mõttetu lisakulu) ja samuti ma ei joo toidu kõrvale midagi (sama mõttetu lisakulu). Suhkrut ei pane ma ka mitte kuhugi, välja arvatud koogi sisse.

    Kui nüüd saaks kuidagi nii täiskasvanuks ka, et ma köögivilju hakkaks armastama, siis võiks endaga päris rahul olla. Õnneks nii täiskasvanu ma suudan ikka olla, et ma ei toitu päevast päeva lihast, saiast (leiba ma ka ei armasta), šokolaadist ja jäätisest. Ehkki väga tahaks.

    Like

    • Manjana 29. märts 2017, 16:44

      Mu arust on täiskasvanuks olemise põhiline asi see, et teen mis tahan. Lapsed seda ju ei saa. Täiskasvanuna sõõn, mida hing ihaldab ja pole kellegi asi. Mulle lihtsalt maitsevad aedviljad, kuigi ma lapsepõlves neid eriti ei saanud, kuna ema ei armasta aedvilju (peale kapsa, mida ta teeb jube hästi) teha.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: